Pihkupeksmises on jõud

Margit Adorf

Surmatõves lapselapse päästmiseks saab vanaemast kapiseksis Londoni parim. Marianne Faithfull on filmiajalukku kirjutatud kui esimene näitleja, kes ütles avalikult 1967. aastal mainstream-filmis „fuck”.

Mis saab siis, kui kaalul on elu või surm? Siis võib juhtuda, et pihkupeksmisest saab elupäästja. Surmatõves lapselapse päästmiseks saab vanaemast kapiseksis Londoni parim. Nii võib lühidalt ühe lausega kokku võtta sel nädalal kinos Sõprus jooksma hakanud filmi “Irina Palm”.

Tegemist on sooja ja rahuliku filmiga. Hoolimata surmatõves lapsest ja komblustõrkeid tekitava ameti vastuvõtmisest, pole see mingi traagiline pisarakiskuja. Me sammume läbi sündmuste mõõdetud tempos, mille rütmi dikteerib vanema daami enesekindel tegutsemine. Maggie (Marianne Faithfull) pole elu jooksul ühtegi ametit pidanud, lapselapse ravikulude katteks on ta juba maja maha müünud, ka tema poja pere pole teab mis rikas. Maggie on nooruses ühe lapse kaotanud ja teab, mida see tähendab. Seepärast on ta valmis tegema kõik, et tema pojapoeg ellu jääks. Viimasest õlekõrrest haaramiseks on aga raha tarvis ja nii haarab ka Maggie, kellele ei anta mingit lootust korralikku tööd leida, ainsast õlekõrrest: temast saab seksitöötaja, kes rahuldab kapis istudes mehi.

Faithfull teeb siin suurepärase rolli. Pihkupeksmine tekitab tema kehastatud naises esiti küll võõristust ja kohmetust, kuid tasapisi toob see talle hoopis väärikust ja enesekindlust. See amet ei muserda teda, pigem annab talle juurde jõudu selg sirgu lüüa ning oma küla muttidele koht kätte näidata. Väga muhe on töövestluse stseen, kus klubiomanik Miki (Miki Manojlović) katsub Maggie’ käsi ja hindab naise olemust, öeldes: “Ma võin kihla vedada, et te olete seda tüüpi naine, kes ei suuda isegi öelda „fuck.” Marianne Faithfull on nimelt filmiajalukku kirjutatud kui esimene näitleja, kes ütles avalikult kinolinal „fuck”. Seda mainstream-filmis, 1967. aastal vändatud briti linateoses „I’ll Never Forget What’s ’is Name“.

Maggie’st saab Irina Palm, sest tal on väga head käed. Kuna tööd on väga palju, tabab teda ka kutsehaigus, peeniseküünar, millest ta oma kaardiklubi naistele uhkusega pajatab. Vaikselt areneb esimesest käehoidmisest soojem suhe ka Mikiga, vaikselt paistavad probleemid lahenevat.

Filmile on ette heidetud seda, et see püüab olla inglise film, aga tegelikult on režissöör juut ja üldse mitte briti oma, pealegi maksvat kuningriik sellise raha omalt poolt kinni ja niisugust olukorda nagu filmis ei saa üldse juhtuda. Tobedad etteheited. Filmis on peategelaseks siiski Maggie ja tema areng karmide elusündmuste taustal. Faithfull on vaieldamatult selle filmi staar ning tõeline näitleja, mitte tavapärane rock-staarist wannabe. Kostüümikunstnik on ta riietanud vaikseks korralikuks külanaiseks, kes teeb olemise hubasemaks kodukitli ja lillevaasiga, kogu filmis on detailid paigas, parajalt mõõdetud. Me näeme suuri plaane seal, kus me tahame, ja mingit nahast välja pugevat šokeerimist siin ei ole. Elu lihtsalt on selline nagu on. Üleliigne müra on filmist välja jäetud. Me küll näeme lapse ema ja isa kannatusi, kuid nende heitlused, saatusega võitlemine või sellele allaandmine jäävad kõrvale. Peategelaseks on Irina Palm. Tema ei mõtiskle elu ebaaususe või räpasuse üle, tema teeb seda, mis tarvis, et elu saaks edasi minna. Pole mingit moraalitsemist ega vingumist, pole liigset heroiseerimist ega labasusi. See on film, kus asjad on paigas, see algab ja lõpeb täpselt õigetel kohtadel. Kui nii mõnelegi filmile võib ette heita seda, et lõpp venib liiga pikaks või et see või too stseen on lihtsalt ajatäide ja üleliigne, siis see film siin nende kilda ei kuulu. Siin on muhelema panevaid kohti, kuid see pole komöödia. Siin on traagikat, kuid see pole tragöödia. Mis peamine – selles filmis on elujõudu ja elutahet. Selles filmis on argipäev. Ja seda osatakse näha ning edasi anda.

Filmi lugu on loogiline, ladus ja väga nauditavalt edasi antud. Näitlejad on ekraanil oma ülesannete kõrgusel ning iga kõrvalosaline pakub Faithfulli oivalisele rollitäitmisele väärikat partnerlust. Faithfull esitati selle rolli eest ka Euroopa filmiauhindade parima naisosatäitja tiitli kandidaadiks, kuid laureaati temast paraku ei saanud. Miki kandideeris samal võistlusel parima meesosatäitja tiitlile, kuid pidi samuti leppima vaid nominendi staatusega. Ja filmi ennast pakuti Kuldkaru kandidaadiks. Kes neist auhindadest hoolib – film väärib vaatamist ja aplausi.