Pildi sisse minek

Konrad Mäest rääkivas dokumentaalfilmis on nii pildis kui ka kommentaarides jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele.

HANNO SOANS

Dokumentaalfilm „Kunst on ainuke pääsetee“ (Eesti 2020, 55 min), režissöör Marianne Kõrver, operaatorid Ants Martin Vahur, Jekaterina Abramova, Marianne Kõrver, animaator Katariin Mudist, helilooja Lauri-Dag Tüür, toimetaja Eero Epner. Vt portaalis jupiter.err.ee.

Kunsti vaatamise professionaalsest kretinismist väsinud pilku pole just hõlbus rahuldada. Küllap seetõttu polegi ma suur kunstnikudokkide austaja. Ajaloo keerdkäike, kättesaamatuid maid või salapäraseid marginaale tundub dokiformaadis avastada palju põnevam. Dokumentaalfilme kunstnikest satun ma vaatama poolkohustuslikus korras, seoses mingi tööülesandega. Kui tegemist on filmiga mõnest elavast klassikust, siis on enamasti keskendutud kunstniku autorimüüdi kinnistamisele ja selline fookus kipub kunsti tõlgendusvõimalusi ahendama. Kui tegu on aga mõnd ammu surnud kunstnikku käsitleva filmiga, pääsevad enamasti mõjule kunstiteaduse juba sisse tallatud tõlgendusstambid, mis sõidavad üle kunstist kui mõtte vabamängu pakkuvast materjalist. Loominguks kondenseeritud isiksuse säde lööb neis ootamatu nurga alt välja väga harva. Pealegi, kui kujutada kunsti, mis enamasti ka ise midagi kujutab, siis kipub see mitme lõtkuga ahel vägisi lodevaks minema. Võrdluseks võib öelda, et kunsti veenva kujutamisega mängufilmides on asi veel palju magedam.

Teha just nüüd värskena mõjuv dokumentaalfilm Konrad Mäest on raskem kui kunagi varem – oleme sattunud keset retseptsioonibuumi. Andres Söödi dokumentaal kunstnikust valmis 2001. aastal.1 2004. aastal lavastati Mäe elu põhjal Mart Kivastiku populaarne näidend „Külmetava kunstniku portree“. 2017. aastal ilmus Eero Epneri detektiiviloona põnev ja põhjalik elulooraamat, mida lugedes tundub kohati, et rohkem on Mäest kirjasõnasse välja pigistada võimatu. Samal aastal toimus Epneri kureeritud Konrad Mäe näitus Kumus. Mäe suurima, umbkaudu 50 maaliga näitusega Rooma Galleria Nazionale d’Arte Modernas (2017) kaasnes näitust saatev uus kunstnikudokk Jekaterina Abramovalt. Mägi oli ohtralt esindatud ka Baltimaade sümbolistide näitusel Pariisi Orsay muuseumis (2018). Seega võiks Marianne Kõrveri dokfilm „Kunst on ainuke pääsetee. Konrad Mägi eluloofilm“, mis esilinastus ETVs 1. novembril, kunstniku 142. sünniaastapäeval, olla just see, mis küllale liiga teeb. Aga paraku – võib-olla just sellepärast, et kõik hädavajalik oli nii mitu korda hiljuti ära öeldud? – on režissöör suutnud olla siin värske olulisimas. Suhteliselt hõredalt paika pandud elulootarindile vastukaaluks on filmis nii pildis kui ka kommentaarides jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele.

Doki avakaader Konrad Mäe ehk legendaarseimast maalist, vaata et psühhedeelsest „Pühajärvest“ (1918–1920) on, nagu teisedki maalivaated, üles võetud valaskala enese kõhus, Kumu keldrisügavustes paikneva maalihoidla lõputut mehaanilist kordust pakkuvate maalirestide foonil. Kaamerasilm läheneb molbertile kinnitatud maalile, võtab korraks fookusesse pildi üldvaates ja sõidab siis Lauri-Dag Tüüri pinevate helide saatel sisse detaili. Meile edastatakse pastoossena pildipinda struktureerivasse värvimassi jäädvustunud närveldavad pintslitõmbed, kunstniku käe puudutuse jälg. „Mõnikord on võimatu öelda, mis muudab ühe kunstiteose mõjuvaks,“ kõlavad näitleja Sergo Varese vahendusel Eero Epneri esimesed saatesõnad, mis defineerivad kunsti mõistatuseks ja sellest osasaamise intellektuaalseks põnevikuks. Filmi alustabki elulookirjeldusega elu lõpust. Fotopinnale animeeritud joonistuse vahendusel astuvad 1925. aasta 11. augusti õhtul ühte Tartu Raekoja platsile avaneva vaatega tuppa, kust tiisikuse käes vaevelnud Mägi on saadetud viimaseks jäänud haiglaraundile, majahoidja ja kohtutäitur. Viimase ülesandeks on rekvireerimiseks üles kirjutada lootusetult haige maine vara. Dramaatilist stseeni ilmestab motiiv mustadest ronkadest, kes sõeluvad rahutult toas ringi ja kukuvad, justnagu halastamatu ajahammas, sedamaid rappima kunstnikust toanurka jäänud lõuendeid. Üllatuslikult dokumentaalsele materjalile toeks toodud maagilise realismiga tembitud rongamotiivile, mis saadab ka filmi lõpupoole ära toodud sümbolistlikku animastseeni surmakutsariga, tasub eraldi tähelepanu pöörata.

Dokfilm „Kunst on ainuke pääsetee“ jääb tasuta järelvaadatavaks Jupiteris (jupiter.err.ee) ja Konrad Mäele tehtud koduleheküljel (konradmagi.ee). Pildil maal „Norra maastik“.

Kaader filmist

Inglise kunstiteadlase John Bergeri BBC kunstisaate põhjal kokku kirjutatud menukis „Nägemise viisid“ (EKA kirjastuse vahendusel on see viimaks ka eesti keeles ilmunud 2) on ühe parempoolse lehekülje allosas kujutatud Vincent van Goghi tuntud pilti päevalillevälust, mille kohal heljub parv sünkjasmusti ronki. Vaadake hoolikalt seda pilti, soovitab autor lehekülje allosas ning teatab alles järgmise lehe ülaosas, et tegu on viimase pildiga, mille kunstnik maalis enne enesetappu. Berger on ilmestanud nii osavalt tõdemust, et vaatame sama pilti uue teabe valguses teise pilguga – rongad loovad erilise halvaendelise aura. Ja ma söön oma mütsi ära, kui need rongad siin Kõrveri filmis pole samad, mis on alates van Goghist saatnud kõiki külmetavaid kunstnikke. Sellise efektselt sürreaalse motiiviga on Mäe heitlik saatus siin Katariin Mudisti animatsioonide kaudu tepitud kunstiajaloo ühe tuntuma draamaga ning lugu saanud väikese kõneka detaili tõttu universaalseks. Tõe huvides tuleb siiski rõhutada, et inglise kunstiteadlane Griselda Pollock on paarkümmend aastat Bergerist hiljem ühes põhjalikus artiklis veenvalt tõestanud, et kõnealune maal ei saa mitte olla van Goghi viimne teos, kuid Bergeri tekitatud kujutluspilt jääb akadeemilisest tõest hoolimata seda pilti ka edaspidi visalt saatma. Nii on see küllap ka paljude Konrad Mäe elu puudutavate seikadega, mis on omamoodi tõesed sellepärast, et on legendaarsed, mitte legendaarsed sellepärast, et on tõesed. Saatuslike ronkade motiiv on seda kunstnikudokki ilmestavatest leidlikest animatsioonidest igatahes mõjusaim.

Selles kunstnikudokis pole kokku kuhjatud kõikvõimalikke eluloodetaile, ära toodud ülearuseid nimesid ega jäetud hargnema oletuslikke eluloolisi niidikesi. Palju ei saa näiteks teada sellest – see on jäänudki saladuseks –, et miks pikka aega lihtsa prolena leiba teeninud maapoiss ootamatult ja alles kolmekümnenda eluaasta paiku otsustavalt kunstiteele pöördus. Mäe lugu on maalitud laia pintslilöögiga. Seevastu saab küllalt toetust tema piltide sisse sukeldumiseks. Peale Epneri, kelle kirjeldavad passaažid vaataja korduvalt käevangu võtavad, on siin olulised ka kirjanike Hasso Krulli, Lauri Sommeri ja Tõnu Õnnepalu, ajaloolase Marek Tamme, kunstiteadlaste Tiina Abeli ja Eha Komissarovi, režissöör Veiko Õunpuu ning maalikunstnike Jaan Elkeni, Kristi Kongi ja Jaan Toomiku kommentaarid, mis köidavad varjamatult oma uskumused nende piltide ja kunstniku kohta kokku mingi laiema arusaamisega kunstist. Need kõnelevad erakordsest ilust, mis end mitte kätte anda ei taha, Mäe ekstaatilisest ning vaata et panteistlikust loodusekäsitlusest, tema rumalast ja kitsast pragmaatilisusest vabastatud vaatest elule ja kurnavalt järskudest praktilistest valikutest. Mäe enese sõnu kasutades moodustub veenev portree otsivast kunstnikust, kelle „hing ei tunne intervalle ajas ega ruumis“. Siin osutatakse kunstiajaloolist sildistamist vältides – kunstivoolu nimetustest on vaid korraks ühes kommentaaris esil „ekspressionism“ – hoopis sellele, kuidas kõlasid Mäe tumeda ja kirgliku natuuriga toetavalt kaasa ajastu moeautorite, kunstniku lemmikute Friedrich Nietzsche ja Edgar Allan Poe looming.

Lõpetuseks tahan kiita veel ka operaatorite kaameratööd. Kasutatud materjali on üles võtnud Ants Martin Vahur, Jekaterina Ambramova ja Marianne Kõrver ise. Ilutsemata ilusad on isegi kaadrid intervjueeritavatest. Loodusvaateid iseloomustab aga eriline seisundifilter, mis tembib ka tänase Vilsandi või Viljandimaa mäelikuks, juhatades vaatama kogu maailma eksalteeritud kunstniku silmadega. See inimesest kauge põhjamaiselt askeetlik, ent erilises energeetilises seisus vibreeriv maailm võis Mäele näida kohana, kus olid inimestest eraldi leidnud peidupaiga viimased jumalad. Mulle aga, postreligioossest vaatenurgast, vaadates Mäe piltidele tagasi, näikse neis maalides peituvat eriline võimalus tajuda looduse lõpmatut hoolimatut jõudu, mille kõrval on palju kirjeldatud antropotseen, kõikjale ulatuv inimmõju, kui mitte illusioon, siis tühisus, köömes. Oluline on, et Mäe tuuma, tema süvitsimineku, saab avatud meeltega vaataja sellest filmist kätte küll.

1 „Konrad Mägi“, Andres Sööt, 2001.

2 John Berger, Ways of Seeing. Penguin Books, 1972; John Berger, Nägemise viisid. Eesti Kunstiakadeemia, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht