Pilte eesti biitmuusika koidikust

Peeter Piiri

Dokumentaalfilm „Kosmos 68” (AdOculos Film ja Film Tower Kuubis, 2011, 70 min), idee Jaak Lõhmus, stsenaristid Peeter Brambat ja Olavi Pihlamägi, režissöör Peeter Brambat, operaatorid Madis Mihkelsoo, Meelis Kadastik ja Toomas Jürgens, helirežii Mati Jaska, monteerijad Eik Lattu ja Kalle Käärik, produtsent Margus Õunapuu, kaasprodutsent Peeter Brambat. Esilinastus 1. XII kinos Kosmos. 5. XII Tartu kinos Athena esilinastunud dokumentaalfilmi „Kosmos 68” puhuks olid filmi saamise loost tulnud kõnelema režissöör Peeter Brambat ja idee autor Jaak Lõhmus. Filmivaatamisele järgnes legendaarse ansambli Suuk endiste liikmete rokk-kontsert. Üritus oli meeldivalt ajakohatu, mitmemõõtmeline ja nostalgiline. Film ise kõneleb kummalisest ja keerulisest ajastust eesti kultuuriloos, 1960.-1970. aastatest, kui raudse eesriide tagant hakkasid ENSVsse imbuma ja juuri ajama „degenereeruva lääne” muusikalised mõjud. Film kujutab, kuidas jõudsid Eestisse biitmuusika, rock’n’roll, folk, blues, progressive rock jt muusikavoolud. „Kosmos 68” käsitleb ligikaudselt aastaid 1968–1976, ajajärku, mis jääb kinos Kosmos 1968. aastal toimunud esimese eesti rokifestivali (siit ka pealkiri) ja 1976. aasta Viljandi rokifestivali vahele.

See pole esimene kord puudutada visuaalse meedia vahendusel seda ajajärku. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegi Reet Linna sel teemal ETVs terve saatesarja, kusjuures üldse mitte kehva sarja, kus vaatles põhjalikult seda ajastut, neid sündmusi ja inimesi. Peeter Brambati dokumentaalfilm pole ei parem ega halvem, see on minu silmis suhteliselt samal tasemel linateos, lihtsalt esmakordselt dokumentaalfilmi liigis. Siinkohal tuleb filmi autoreid tänada, et nad lõpuks ometi sellise asja üldse ette võtsid ja ära tegid. Ja oli ka viimane aeg. Inimesed vananevad, mälestused kahvatuvad, filmi- ja helilindid kaovad kuhugi või kuluvad lihtsalt olematuks. Selles mõttes on kogu filmil kergelt mõru maitse juures – äratundmine, kui palju on kaotsi läinud. Näeme suurel ekraanil intervjuusid inimestega, keda meie hulgas enam ei ole. Filmi tegijad on üles otsinud ja leidnud mitmesugust heli-, foto- ja filmimaterjali tollest ajast, muu hulgas on nad avastanud mitmeid päris unikaalseid kaadreid.

Algselt oli filmi meeskonnal plaanis kasutada ka Reet Linna saatesarja, aga üsna pea selgus, et see on väga kehvas seisukorras. Ja see iseloomustab suuremat osa tolle ajastu audiovisuaalseid mälestisi: materjalid on olemas, huvitavad materjalid, aga kasutada neid kusagil ei saa, kuna need on lootusetult kehvas seisus. Vanade filmide restaureerimine aga on väga kallis ja käib üksikule filmitegijale üle jõu. Antud filmi tegijate auks tuleb öelda, et nad on oma jõududega (!) siiski üritanud mingil määral taastada nende kasutusse sattunud materjale. Enamgi veel, tulevikus, kui saatus ja rahakott vähegi lubavad, on neil plaan tehtut jätkata: koguda ja restaureerida vanu linte palju suurema ja põhjalikuma dokumentaalfilmi tarvis. Ja selles tuleb neile soovida kindlasti edu ja jõudu.

Kahetunnine formaat on muidugi liiga väike, et hõlmata nii värvikirevat, mitmekesist ja vastuolulist ajastut. Põhjalikust ülevaatest ei saa juttugi olla, pigem on mõttekas luua mingi meeleoluline kujund, tekitada vaatajas ajastut kuidagi iseloomustav terendus. See aga on mõnevõrra riskantne liigutus ja võib põhjustada päris paksu verd. Meedia vahendusel projitseeritava meeleolupildiga ajaloost ei tarvitse ega peagi nõus olema need, kes ise kohal viibisid. Inimesi ja vaatenurki on palju. Kindlasti oleks päris suur vahe, kui sellise meeleolupildi loob Aleksander Müller või Ivo Linna või Joel Steinfeld või Olavi Pihlamägi. See nimekiri kujuneks väga pikaks. Nõukogude ajal tagakiusatud hipi ja parteis asjameheks saanud biitnik ei näe ajalugu just väga ühtmoodi. Seetõttu kõnetavad mitmed filmis kasutamist leidnud sümbolid vaatajat antagonistlikult.

Filmi alguses näeme amatöörkaadreid ansambli Suuk tegemistest. Ometi pole filmis ansambli Suuk tekkimisest otsesõnu sugugi juttu, pigem on „Kosmos 68” keskmes eesti biitmuusika sünd. Filmi lavastaja on kasutanud neid kaadreid täitsa siiralt meeleolu loomiseks, mõnele endisele hipile aga võib see mõjuda väga ärritavalt: biitlitele pigem vastanduti, neid samastati mõttetu, ajuvaba meeleolumuusikaga. Ja nii võib jääda mulje, et üks lind ehib ennast võõraste sulgedega.

„Kosmos 68s” pole seda sügavat lõhet otseselt välja toodud ja seda heidab oma arvustuses ette ka Immo Mihkelson (Postimees 6. XII). Tema argumentidele on raske vastu vaielda, Tõepoolest, ses filmis ei puudutata eriti seda suurt vastandust meelelahutusliku tantsumuusika, (pop, biit, estraad) ja alternatiivse, intellektuaalse, progressiivse (kuidas tahes seda ka ei määratleta) roki vahel. Filmi vaadates jääb näiteks suhteliselt arusaamatuks, miks üldse mainitakse Viljandi 1976. aasta rokifestivali, sündmust, mida üldiselt peetakse hipiajastu luigelauluks Eestis. Biitnikutele see sündmus vaevalt et korda läks. Aga siit kohe vastuküsimus: kas Viljandi festivali oleks pidanud siis mainimata jätma? Kas kaadrid filmi alguses oleks pidanud ära jätma? Tegelikult kerkib siit ka suurem vastuküsimus: kas sellises lühikeses formaadis on üldse võimalik seda vastasseisu välja tuua nii, et see kõiki osapooli rahuldab (on ju muide neidki lollikesi, kelle meelest seda vastasseisu pole olemas) ja kõik olulisemad tolle aja muusikasündmused Eestis saavad mainitud? Ma ise kahtlen selles kõvasti, aga kui arvate teisiti, siis – näidake!

Kes siiski tahab seda dokumentaali näha, see teadku, et ETV eetrisse tuleb „Kosmos 68” aastavahetusel. Nostalgilist filmivaatamist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht