Pisikese inimese räpane võitlus ellujäämise nimel
„Mustas luiges” topitakse luust ja lihast inimene oma mõtete, soovide ja tunnetega loomisprotsessi hakklihamasinasse. Mängufilm „Must luik” („Blac Swan”, USA 2010, 108 min), režissöör Darren Aronofsky, stsenaristid Mark Heyman ja Andres Heinz. Osades Natalie Portman, Vincent Cassel, Mila Kunis, Barbara Hershey, Winona Ryder jt. Linastub Tartu ja Tallinna kobarkinodes. Kunagi liikus ringi anekdoot tantsijannast, kelle järjekordse esinemise puhul kiitsid arvustajad erakordset hingestatust ja sisseelamisvõimet. Hiljem muidugi selgus, et sügavama kunstilise mulje taga seisis hoopistükkis nael, mis oli õnnetul kombel tunginud läbi tantsukinga sisetalla ja piinas vaest artisti kogu esinemise aja.
Darren Aronofsky uus film „Must luik” viib meid balletitantsijate karmi maailma, mis on täis pühendumust, rasket loomingulist tööd, hingematvat ilu ja halastamatut rivaliteeti. Noor baleriin Nina (Natalie Portman) valitakse järsku „Luikede järve” peaosatäitjaks. Selle otsuse taga on lavastaja (Vincent Cassel) ambitsioon seada Tšaikovski teos senisest sugestiivsemalt lavale ja ka noore tantsijanna fanaatiline töö iseenda ja oma kehaga. Mõnevõrra süngemat valgust toimuvale heidab eelmise priimabaleriini (Winona Ryder) verisevõitu lahkumine, aga ka baleriinide seas valitsev üsna rõve olelusvõitlus. Võib näha, kuidas balletilavastaja peategelasega psühholoogiliselt manipuleerib, rõhudes nii allasurutud seksuaalsusele kui pidevale hirmule konkurentide ees. Olukorda pingestab peategelase ema (mõjuv osatäitmine Barbara Hersheylt), kes oma purunenud karjääri tõttu on tütrele peale surunud üleinimliku distsipliini ja peaaegu täielikult närvutanud ta isikliku elu.
Põhimõtteliselt kirjeldab film üha kasvavas ülekoormuses töötavat süsteemi (baleriin kui süsteem). Kui süsteemi ei lasta ribadeks lennata, kas ta siis töötab teises ilmas edasi? Kuidas näeb välja teispoolsuse mittevalges valguses töötav masin, mis idee poolest oleks juba ammu pidanud ülekoormusest plahvatama? Mismoodi näeb inimene maailma, kui ta on sellises seisundis? Filmi vaadates meenus mulle millegipärast Lars von Trieri film „Tantsija pimeduses”, kus kokkukukkumiseni ületöötanud inimene kuuleb tehase masinate müras muusikat ja hakkab selle saatel tantsima. Igast nurgast tükkideks rebeneva masinavärgi helistikku on põimitud teisiku motiiv (et see saavutatakse üdini ärakäiatud peegli kujundi abil, jääb siiski filmitegija südametunnistusele).
Balletilavastaja on peategelasele osavalt ette söötnud rivaali (Mila Kunis), kelles väidetavalt on kõike seda, mida temal väheks jääb. Algselt kannustamiseks mõeldud kujutlus resoneerub peategelase niigi pingestatud teadvuses „Luikede järve” kahe luige – Musta ja Valge luige – motiiviga nii, et lõpuks tekib ohtlik psühhoos. Peategelane usub, et tal on teisik, kes tahab teda hävitada. Katse aeg maha võtta – rivaal tassib Nina ööklubisse ja topib ta alkoholi ning ecstasi’t täis – lõpeb katastroofiliselt: tagatipuks hakkavad teda piinama paranoilised hallutsinatsioonid.
Nagu Aronofsky varasemas filmis „Maadleja” („The Wrestler”, 2008) on filmitud läbi filtrite, mistõttu jääb mulje, et viibime mingis hämaras, õhutühjas, klaustrofoobilises maailmas. Või nagu üks mu tuttav mainis – seal puudub taevas. Kaamerakäsitlus meenutab jällegi Lars von Trieri ja Dogma filmikontseptsiooni: nagu oleks keegi kogu filmi käsikaameraga valmis käkerdanud. Näeme enda ees ekraanil pisikese inimese räpast võitlust ellujäämise ja utoopilise „võidu” nimel. Asjad lähevad aga aina sandimalt ning kõike varjutab üha kasvava hullumeelsuse vari.
Millest räägib see kõhedavõitu film? Ma arvan, et Aronofsky annab meile naturalistliku pildi kunstiteose sünnist. Kuidas luust ja lihast inimene, inimene oma mõtete, soovide ja tunnetega topitakse loomisprotsessi hakklihamasinasse. Mulle tundub, et meile lihtsalt näidatakse, mida elab oma mõtetes ja tunnetes läbi üks priimabaleriin enne esietendust ja etenduse ajal, kuidas tema valust, higist, verest ja pisaratest, tema surelikust lihast sünnib surematu Ilu müsteerium. (Mõnevõrra kajastab see Oscar Wilde’i kunstikontseptsiooni, nii nagu see on esitatud ta programmilises teoses „Dorian Gray portree”.)
See pilt on üsna pelutav, ometi paistab, et filmi lavastaja ei arvusta toimuvat. Ta pigem püüab seda omaks võtta kogu terviklikkuses, ilustamata, moraliseerimata. Samamoodi võib vaadelda ju ka teist samasugust müsteeriumi – sünnitust. Kõik see veri, karjumine ja valu, mille lõpus seisab inimese ilmaletulemise ime. Rahulolev naeratus peategelase näol filmi lõppkaadrites ei allu moraalsetele või esteetilistele ettekirjutustele. Selle taga seisavad kaugelt suuremad ja võimsamad jõud kui väikekodanlikud „maitsed” ja eelarvamused, jõud, millele mingis mõttes toetub terve meie maailm ja eksistents. Seesugune motiiv ei ole Aronofskyl esmakordne.
Natuke teisel kujul esineb see näiteks ka õudusmüsteeriumis „Pii” (1998), kus inimese võime piiluda arvude kaudu tõe jumalikku sfääri toob kaasa hullumeelsuse ja surma. Liiga piiratud on inimese mõistus, liiga nõder on liha, et välja kannatada „sfääride muusikat”. Olgu mainitud, et ka „Musta luige” peategelase saatus jääb lahtiseks, vaataja ei saagi teada, kas ta sureb või jääb ellu. Tundub ka, et filmi ideestikku silmas pidades pole sellel mitte mingit tähtsust. Kunstiteoseks saanuna elavad ta ihuliikmed juba ammu teispoolse elu fluorestseerivas valguses. Iseküsimus on muidugi see, kas ja kuidas jõuab taotlus vaadelda kunstiteose sünni pelutavat müsteeriumi üldse vaatajani. Minuni jõudis, aga võib-olla ma eksin ja olen lootusetult pettekujutelmade lummuses. Kindlasti on neid, kelle meelest on Aronofsky film liialt täis klišeesid, Hollywoodile iseloomulikku maneerlikkust. Ma ise olin filmielamusega rahul, kui ma midagi ette heidaksin, siis võimekate näitlejate (Cassel, Ryder) masendavalt vähest ärakasutamist. Aronofsky uus film on minu arvates Oscari nominatsioonidele täiesti vääriline linateos ja pakub elamusi nii filmigurmaanile kui ka sellele, kes läheb otsima pelka silmailu – „Must luik” on ju ikkagi film tantsimisest ja tantsijatest.