PÖFFi punapäised lapsed

Ülevaade PÖFFi alafestivalide auhinnafilmidest.

TRISTAN PRIIMÄGI

Pimedate Ööde filmifestivali suure paugutamise ja auhinnasaju varjus sõudsid nädalakese varem koduabajasse ankrusse ka PÖFFi kolm alafestivali: animafestival „Animated Dreams, lühifilmide festival „Sleepwalkers” ja noorte- ning lastefilmidele keskendunud „Just film”.

Need kolm punapäist last on ilmselt kogu oma eksistentsi vältel otsinud oma kohta PÖFFi perekonnas, aga tõelist kuuluvustunnet pole minu meelest ühelegi osaks langenud. Kuupäevade pidev ringitõstmine – vahepeal räägiti lausa „Sleepwalker’si” nihutamisest kevadele – päädis sel aastal intrigeeriva „jaga ja valitse” lahendusega: kõigi kolme alafestivali lõpukuupäev kattus ja ajaliselt üheaegselt, 22. novembri õhtul, toimus ka kõigi kolme auhinnatseremoonia.

Alafestivalide rolli juurde pöördun veel tagasi, aga enne seda eraldan auga välja teenitud tähelepanu seal linastunud ja auhinnatud filmidele.

„Animated Dreams”

Alustan sellest, kes on endale kõige kindlama käega suutnud keerulises sisepoliitilises miljöös oma niši välja võidelda. Mulle tundub, et Sõpruse kino ja „Animated Dreams’i” registreerimata kooselu on väga viljakas, sest see saal ja animaretoorika kõnetavad mingil kummalisel moel teineteist ja festivali avamise aegu oli nii põrandal istujaid kui servasseisjaid, sest toolidest jäi lihtsalt puudu.

Võib tunduda onupojapoliitikana, et festivali peaauhinna ehk grand prix’ võitis Eesti film, Kristjan Holmi „Must stsenaarium”, kuid kui heita pilk ajalukku, on selline asi eestlastel varem õnnestunud vaid korra, kui Priit ja Olga Pärna „Elu ilma Gabriella Ferrita” sai 2008. aastal samasuguse au osaliseks. „Eesti animal oli palju uusi tugevaid filme, millest mitmed olid esilinastused, nii et oli kergelt prognoositav, et mõni võit võib ka tänavu eesti animatsioonile tulla, kuid žürii valik oli pigem ootamatu,” kommenteerib lõpptulemust festivali juht Mari-Liis Rebane.

Igal selle alafestivali žürii liikmel on traditsiooniliselt õigus anda ka üks oma auhind, aga kui need välja arvata, siis, tõsi ta on, ülejäänud kolmest preemiast tuli üks veel Eestisse – taas Priit ja Olga Pärna filmile „Lendurid koduteel” (2014) anti parima helikujunduse auhind.

Ennetades võimalikku poleemikat, tundis Slovakkiast pärit žüriiliige Maroš Brojo vajadust kohtunike otsust omalt poolt selgitada: „Puutusin ise kokku sarnase asjaga, kui minu festivalil „Fest Anča” võitis eelmisel aastal peaauhinna kodumaine film „Pandad” („Pandy”, Matúš Vizár, 2013). Mõlemal juhul on sama lugu: tegemist on väga tugevate filmidega, mis on alles oma festivalikarjääri alguses. Eesti autorid valisid oma filmide esilinastumise kohaks Tallinna ja see teeb festivalile au. Olen kindel, et Holmi „Musta stsenaariumi” ootab ees edukas festivaliaasta, nagu läks ka „Pandadega”.”

„Sleepwalkers”

PÖFFi alafestivalidest ehk kõige segasemas situatsioonis viibiv lühifilmide festival „Sleepwalkers” üllatas sel aastal nii positiivsest kui negatiivsest küljest; pigem šokeeris kodumaiste ja välismaiste lühimängufilmide taseme vahe. Tahaks loota, et tegemist oli lihtsalt Eesti halva lühifilmiaastaga, mitte pikemaajalise tendentsiga. „Animated Dreams’il” esilinastunud igast põlvkonnast Eesti animategijate uute tööde foonil mõjub lühifilmide eneseotsing võltsi ja viljatuna. Nõrgast valikust veenvamaks pidas žürii Ivan Pavljutškovi filmi „Ivanipäev” (2014), mis räägib eesti tüdruku ja vene poisi suhtest ning sellest tulenevast eelarvamuste kadalipust, mida paaril nii vanemate, sõprade kui kiivalt rahvusliku kogukonna ees tuleb läbi teha. Üle 20minutine ühiskondlike probleemide temaatikat puudutav armastuslugu on ilusa pildiga ja sile ning pehme nagu Maimikute „Kirsitubaka” väike pesamuna. Roostik sahiseb ja päike loojub täpselt sinna, kuhu tarvis – tegemist on selgelt kommertsfilmiga, mis järgib püüdlikult filmikoode ega esita neile väljakutset.

Kuna kuulusin ka ise žüriisse, siis pean vajalikuks põhjendada äramärkimise vääriliseks peetud filmi, milleks oli Matti Adoma eksperimentaalne vinjett „A”. Adoma oli välja läinud meeleolu tabamise peale, heites kõrvale tavakoodid nagu narratiivi, dialoogi või karakterid. Mind üllatas see ebakindlus, millega koheldi veidi otsingulisemat filmi, kus vallati narratiivsetest filmidest paremini nii kadreeringut kui fookust ning mis nägi ühena vähestest välja millegi muu kui teletoodanguna. Tahan siinkohal julgustada filmikooli tudengeid mõtlema veidi väljaspool seda sandistavat narratiivset raami, mida kõik orjata üritavad, suutmata filmitegijana tõusta võrdse partnerina räägitava loo kõrvale.

Kokku moodustasid neli auhinnafilmi kompaktse terviku, mille keskseks teemaks tundus olevat sallivus. Žüriiliige Margit Keerdo-Dawson kirjeldab auhinnafilme nii. „„Kunst” („Arta”, Adrian Sitaru, 2014) kompas teadlikult eetikapiire, „Teekoogike” („Cupcake”, Jane Magnusson, 2014) on armastusest ja lahkuminekust, aga kuna tegemist oli samasoolise paariga, siis on see seotud tolerantsusega. „Hüljatud” („Deserted”, Yoav Hornung, 2013) käsitleb sõjalises situatsioonis ebakompetentsusest tulenevaid tagajärgi – see on samuti eetikaga seotud, ning „Ivanipäev” räägib eesti tüdrukust ja vene poisist, kelle suhe kannatab eelarvamuste ja hirmude tõttu – siin oli tolerantsus teadlikult loo fookuses; kui tolerantsus oleks olnud täielik, ei oleks lugu.”

„Mulle meeldib, et kõigis neljas võidufilmis olid ette võetud suured teemad, aga tehtud seda mõtestatud ja targal viisil,” lisab „Sleepwalkers’i” programmijuht Laurence Boyce, kes on vastutav selle eest, et välismaiste filmide hulgas linastusid ka Veneetsia, Varssavi, Toronto ja Edinburghi festivali võidufilmid. Lisaks sellele näidati sel aastal parima lühifilmi Oscari saanud filmi „Heelium” („Helium”, Anders Walter, 2014).

„Just film”

Noortefilmide festival „Just film” on PÖFFi kolmest võsukesest end ehk kõige paremini sisse sättinud. Kui näiteks „Sleepwalkers’i” seansid ei kajastunud isegi PÖFFi ajakavas, siis on „Justile” reserveeritud magus aeg, päevased ajad peaaegu kogu festivali vältel. Festivalikülastajana ütleksin küll, et pooldan teatud variatsiooni, sest kui aja ja tahtmise korral on võimalik vaadata 5-6 filmi päeva jooksul, siis on päevaste linastuste hulgast tihti valida ainult „Just filmi” filmid. Siin tekib lihtsalt sihtgrupi küsimus, sest enamik noorte ja peaaegu kõik lastefilmid on ikkagi toodetud sihtgrupi vanust silmas pidades.

Seda öeldes tuleb tunnistada, et kui varem oli „Just filmil” mõneti suure PÖFFi surveventiili roll (kõik teismeliste karakteritega filmid liigutati automaatselt sinna ja mingist kureerimisest oli raske rääkida), siis nüüd tundub olevat viimastel aastatel valik teravam. Ilmselt peegeldab „Just film” kogu maailmas noortefilmide festivale iseloomustavat tendentsi, et nn mõtteline vanusepiirang liigub vaikselt ülespoole ja lubatud käsitleda ka veidi laiemat ringi teemasid.

„Just filmi” võidufilm „X+Y” (Morgan Matthews, 2014) kuulub peenesse ja delikaatsesse kategooriasse „matemaatikafilmid” ja väärib juba seetõttu piisavalt tähelepanu. Muljetavaldav on noortežürii valik hinnata parimaks noortefilmiks Ivan Tverdovski „Parandusklass” („Класс коррекции”, 2014) koolikiusamisest erivajadustega laste koolis. Festivali juhi Mikk Granströmi sõnul „võib julgelt öelda, et meie noortele lähevad peale väga aktuaalsed ja sotsiaalsed teemad”.

Novembri paine

Küsimus jääb, mismoodi mõjutab alafestivalide iga-aastane toimetulek suure PÖFFi positsiooni nende suhtes. Animatsiooniga on mõneti selge, et Eesti-taoline juhtiv animariik vääriks suurt ja iseseisvat animafestivali, selle asemel, et Eesti aasta kõige paanilisemal filmiperioodil võistelda tähelepanu pärast kõigi nende sadade maailma parimatega. Et mitte agiteerida (kuigi on Šoti ja Kataloonia iseseisvusreferendumite aasta), tuleks siin küsida, kelle huvides on see, et kõik need alafestivalid toimuvad samal ajal? Kindlasti mitte vaataja. Hetkel on nende põhirolliks polsterdada PÖFFi imagot ja ehk ka rahakotti, kuna toetusi saab taotleda neile kõigile. Eesti filmielule oleks aga mitmekordne võit, kui kõik need toredad ja omanäolised filmiüritused oleksid veidi ühtlasemalt aasta peale ära jaotatud.

Usun, et seda teemat on kaalutud, ja ilmselt on argumente, miks seda pole kasulik teha, aga kui vaadata näiteks HÕFFi, on väikesematel nišifestivalidel suure töö korral võimalik tegutseda nii, et võidavad nad ise kui ka publik ja Pimedate Ööde valitsevat positsiooni ei paista see ka eriti kõigutavat.