Popkultuuriline aatomipomm

Vendade Dufferite ulme- ja õudussari on maha murdnud kõik müürid, kogunud sadu miljoneid vaatajaid ja saanud tänavust suve määratlevaks meelelahutuseks.

KASPAR VIILUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Telesari „Veidrad asjad“ („Stranger Things“, USA 2016–), autorid Matt ja Ross Duffer, osades Millie Bobby Brown, Finn Wolfhard, Winona Ryder, David Harbour, Gaten Matarazzo, Jamie Campbell Bower jt. Netflix.

Arvatavasti ei osanud 2016. aastal ka kõige kogenumad Netflixi-analüütikud ennustada, et ettevõtte kõigi aegade suurimaks hittprojektiks saab 1980ndate nostalgiast kantud ulme- ja õudussari „Veidrad asjad“. Pärast esimeste hooaegade meeletut menu ei osanud need samad analüütikud usutavasti oodata sedagi, et mida edasi, seda hoogsamalt purustab sari üha uusi rekordeid. Praeguseks tundub tõesti, et (arengu)võimalused on lõputud: värske hooaeg kogus lühikese ajaga peaaegu 300 miljonit vaatamist, mis on pehmelt öeldes pöörane.

Seetõttu on ka igati mõistetav, miks välismeedias on korduvalt küsitud, kas „Veidraid asju“ saabki enam pidada telesarjaks. Küsimus on igati põhjendatud, sest tabasin seepeale ka ennast guugeldamast, mis siis õigupoolest määratleb telesarja. Noh, need piirid on üsna mitmetimõistetavad ja voogedastusplatvormid on suurema osa traditsioonidest juba nii või teisiti murdnud. Nädalas ei pruugi enam ilmuda vaid üks sarja osa, pole mingeid reklaamipause, ka sarjade hooajad, mille kunagi määras ikkagi sesoonsus, kuna telehooaeg lähtus selgelt töötsüklist, ei markeeri enam sama, mida varem.

„Veidrad asjad“ lükkab aga selle piiri veelgi kaugemale. Värskelt ilmunud neljanda hooaja ühe episoodi eelarveks peetakse hinnanguliselt 30 miljonit dollarit, mis ületab pika puuga vaat et kõiki varem valminud telesarju. Tõsi, praegu edestab Netflixi hitti peagi ilmuv Amazoni hiigelprojekt, „Sõrmuste isanda“ jätkusari „Võimusõrmused“.1 Aga endiselt jääb küsimus: „Veidrad asjad“ konkureerib eelarve poolest selgelt A-kategooria filmidega, ka eriefektid ja ambitsioonid ei jää millegagi alla. Samuti on vennad Dufferid külma kõhuga murdnud episoodi pikkuse kirjutamata reegli: sarja seni viimase hooaja finaal kestis lausa kaks ja pool tundi.

Kui sarja esimest hooaega võis veel pidada lapsemeelseks ja -sõbralikuks, siis nüüd on pilt palju grotesksem. Seegi on ometi kavalalt tehtud: soolikaid ei lenda, verd ei purska, kõik on grammi täpsusega välja kaalutud. Fotol Jamie Campbell Bower Vecna rollis.

Kaader sarjast

Seega võib vabalt öelda, et Netflix maskeeris telesarjaks projekti, mida hea tahtmise ja vähese ümbermonteerimise korral võiks nimetada hoopis filmisaagaks. Mõte on küll intrigeeriv ja selle ümber on põnev teoretiseerida, ent ehk on tegu lihtsalt audiovisuaalse meele­lahutuse loogilise arenguga? Voogedastus­platvormide puhul ei ole inimestel enam suurt vahet, kas ühik, mis käima pannakse, on nime poolest sari, film või midagi kolmandat. Sama hästi võib siia kõrvale tuua möödunud suvel Net­flixi jõudnud õudusfilmisarja „Hirmu tänav“2: kirjelduse poolest olid need kolm eri filmi, „Veidrate asjade“ tuules võinuks aga seda pidada ka lühisarjaks. Ka meie enda „Apteeker Melchior“ peaks lähiajal jõudma Amazoni, kuid samuti sarja nime all.

Laias laastus on kõik sulanud üheks suureks ühtlaseks audiovisuaalseks segapudruks, kuid sarjaformaat pakub siiski ühe eelise: tehislikult saab kumu juurde tekitada ning vaatajale pehmelt öeldes käru keerata. Nii ajas „Veidrate asjade“ neljas hooaeg pahaseks kirjanik Stephen Kingi, kes heitis sarja tegijatele ühismeedias ette otsust tuua viimased kaks episoodi välja kuu aega pärast hooaja esimeste osade linastust. Vaatajana see mind isiklikult kuigivõrd ei häirinud, ent Netflixile oli see ainuõige käik, sest vahepealse ajaga murdis „Veidrad asjad“ maha kõik müürid, kogus miljoneid vaatajaid ja sellest sai tänavust suve määratlev meelelahutus.

Kui retrost saab ootamatult tänapäev

Huvitav on aga see, et vähemalt paberil on „Veidrad asjad“ olnud alati suurte žanrifännide maiuspala: kokku segatakse 1980ndate popkornikino viited alates Richard Donneri „Kõurikutest“3 kuni Steven Spielbergi hittfilmideni „E.T. – sõber kaugelt“ ja „Kolmanda astme lähikontakt“4, näpuotsaga John Carpenteri ja David Cronenbergi vaimus kehaõudust ning kõigele lisaks hiigelkoguses viiteid popkultuurile. Kuidagi on läinud aga hoopis nii, et kuigi õudus- ja ulmenohikud on „Veidrad asjad“ rõõmuga vastu võtnud, moodustavad enamiku vaatajatest hoopis inimesed, kes muidu sedalaadi meelelahutust pelgavad.

Kuidas vennad Dufferid selle saavutasid? Lühike, lihtne ja mitte eriti ammendav vastus on see, et „Veidrad asjad“ on lihtsalt väga hea sari. Kokku on saanud mahlakad tegelased, särtsakas stsenaarium, meeldejääv võttepaik ja kumuleeruv põnevus, mis sunnib vaatama üha edasi ja edasi. Kõik need märksõnad on muidugi iseloomustanud kassahitte läbi aegade, aga sarja eduloo muudab üllatavaks ilmeksimatu retrofaktor: „Veidrates asjades“ ei ole midagi moodsat ega tänapäevast. 2016. aastal, kui esimene hooaeg vaatajate ette jõudis, rõhusid tegijad selgelt nostalgiaväärtusele. Sari ei sobitu ratsionaalses mõttes XXI sajandi meelelahutuse mudelisse – koomiksifilmide ajastul ei teadnud keegi (vähemalt pealtnäha!) tahta 1980ndate esteetikaga kolliulmekat.

Viis-kuus aastat on mööda läinud, miljonid vaatajad on Netflixi konksu alla neelanud ja praeguseks elame täiesti teistsuguses maailmas. „Veidrad asjad“ on pealtnäha lihtsalt üks tohutu edukas telesari, ent selle mõjuväli on palju-palju laiem. Kõige parem näide on Kate Bushi 1985. aastal ilmunud lugu „Running Up That Hill“, millel on sarja värskes hooajas tähtis roll. Ent sari ei ole selle peaaegu 40 aasta taguse hiti juures enam ammu oluline. Mõne nädalaga lendas Bushi hitt kõikvõimalike edetabelite tippu, mainekad muusikaväljaanded nimetavad seda Harry Stylesi loo „As It Was“ kõrval isegi selle suve looks. Praegune maailma suurim lugu on 1980ndatest, ja seda ilma moodsa remix’i või totaka TikToki trendita! Ennustan, et sama juhtub lähiajal ka Metallica looga „Master of Puppets“, mis kõlas hooaja finaali olulisimas stseenis.

Raske on leida „Veidrate asjade“ mõjuvõimu kohta paremat kinnitust, kuigi siia kõrvale võib lisada kümned sarjad ja filmid, mis on otseselt inspireeritud sarja esteetikast. Võtame näiteks õudusklassiku „See“5 uued ekraniseeringud, milles on üsna toore lõika-ja-kleebi-meetodiga kasutatud Dufferite loodud retroversumit. Sarnaselt sellega, kuidas „Veidrate asjade“ tumedast nn pahupidi-maailmast immitseb kurjust tavamaailma, on ka 1980ndad vaikselt, aga tõhusalt võtnud üle meie popkultuuri.

Küsimus on vaid selles, et kui vanemad vaatajad on kursis filmidega „Poltergeist“, „Elm Streeti luupainaja“ või „Tagasi tulevikku“6, millel kõigil on menusarjale väiksem või suurem mõju, siis noorem fänkond ei tea neist midagi ega ilmselt tunne nende vastu ka vähimatki huvi. Seega on mõnes mõttes plahvatanud omamoodi popkultuuriline aatomipomm: tekkinud on justkui pseudo-1980ndad, Z-põlvkonnale on aga päris 1980ndate ja pseudo-1980ndate piir hägune, seega võivad nad tulevikus hoopis päris 1980ndaid pidada koopiaks või farsiks. Võimalik, et utreerin üle, aga „Veidrate asjade“ mõjutusi on raske üle hinnata.

Veel suuremaks, veel kallimaks?

„Veidrate asjade“ värske hooaja puhul võib tõdeda, et kõik oluline on jäänud suuresti samaks: vennad Dufferid teenivad oma fänne, tegelaskonda arendatakse väga teadlikult ja liiga suuri riske ei võeta. Küll aga on aasta-aastalt liigutud järjest tumedamaks ja visuaalselt julgemaks, sest kui sarja esimest hooaega võis veel pidada lapsemeelseks ja -sõbralikuks, siis nüüd on pilt palju grotesksem ja isegi jäledam. Seegi on ometi kavalalt tehtud: soolikaid ei lenda, verd ei purska, kõik on grammi täpsusega välja kaalutud – sellise kaliibriga menuki juures ei saa midagi jätta juhuse hooleks.

Üks „Veidrate asjade“ edu võti, millest ei saa kindlasti mööda vaadata, on suur süda. Suurejoonelise rappimise ja häbitult üle võlli action’i kõrval on sari alati olnud ka tundlik: vaatajal ei kardeta pisarakraane lahti keerata ega teda heas mõttes emotsionaalselt provotseerida. See on kindlasti ka põhjus, mis on toonud sarjale praeguseks peaaegu piiritlematu sihtgrupi. Sellest sarjast leiavad endale midagi vaatajad alates varateismelistest kuni pensionärideni. Üht-teist võib ju häirida ja virisejaid leiab alati, kuid üleelusuuruse meelelahutusena on „Veidrad asjad“ üle aastate üks universaalsemaid näiteid. Kui üldiselt tähendaks nimetus „vaatamine kogu perele“ lahjat ninnu-nännu suppi, siis siin on nummikastmes kolle ja kollikastmes nummit. Poistele ja tüdrukutele, emadele ja isadele, vanaemadele ja vanaisadele. Võib-olla koerale-kassile ka, seda ma ei oska öelda.

Mina olen igatahes jäägitult „Veidrate asjade“ konksu otsas. Kuidagi turgutav on vaadata ekraaniteost, mis ei nõua vaatajalt midagi vastu, vaid laseb lihtsalt oma lainel mugavalt loksuda, pakub rõõmu ja kurbust, hirmu ja põnevust, kohati ehmatab, aga siis teeb jälle lohutavalt pai. Selliste filmide pärast armastame me kõik kinos käia, peoga popkorni sisse kühveldada ja koolat peale juua. Nüüd lihtsalt pole vaja enam kinno minna, Netflix toob elamuse koju kätte ja kui sari on nii kaasahaarav, siis ei hakka ka nutitelefon ega potentsiaalne võileib köögis kuidagi segama.

Kuidas siit aga edasi minna? Uus hooaeg on igas mõttes gaasipedaali läbi põranda vajutanud, visuaalne tulevärk ületab tõepoolest telesarjale seatud ootused, kuid 2024. aastaks lubatakse meile sarja viimast hooaega. Praegu on isegi raske ette kujutada, milline raskus lasub tegijate õlul, sest senist mastaapi on küllalt keeruline ületada. Ometi on nad seda juba kolm korda teinud, mis see neljas siis ära ei ole … Fakt on see, et minnakse kindlasti suuremaks, kallimaks ja ägedamaks. Mõni peategelane saab kindlasti surma, kuid fännidel ei tasu liialt kurvastada, sest juba on kinnitatud ka samas universumis toimuv spin-off-sari. Tuleb leppida sellega, et ilma „Veidrate asjadeta“ me enam ei saa.

1 „The Lord of the Rings“, Peter Jackson, 2001–2003; „The Rings of Power“, Patrick McKay, John D. Payne, 2022.

2 „Fear Street“, Leigh Janiak, 2021.

3 „The Goonies“, Richard Donner, 1985.

4 „E.T. the Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982; „Close Encounters of the Third Kind“, Steven Spielberg, 1977.

5 „It“, Andrés Muschietti, 2017.

6 „Poltergeist“, Tobe Hooper, 1982; „A Nightmare on Elm Street“, Wes Craven, 1984; „Back to the Future“, Robert Zemeckis, 1985.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht