Proportsionalist

Vaapo Vaher

ETV ekraanil kestab üritus ?Eesti filmi nädal?. Ent on siis näiteks ?Valgus Koordis? eesti film? Minu meelest mitte. Selle linastamisel osales küll instants nimega Tallinna Kinostuudio, filmi olustik on justkui eestimaine ja näitlejad enamikus eestlased, kuid õpetus ja käsulauad tulid mujalt. ?Suurt venda? mängis Lenfilm ja re?issöör läkitati Neeva äärest. Eesti tegijad olid sulase, mitte peremehe rollis. Kuulub ?Valgus Koordis? siis hoopis vene filmikunsti? Samuti mitte. Pigem hõljub see värvipilt ? vaatamata filmi ohtrale etnograafilisele mingile ja geograafilistele protomaastikele ? kusagil stalinistlikult koloriitse sotsrealismuse rahvusteta makrokosmoses. Ka filmi lavastaja Herbert Rappaport on tabamatult natsioonita figuur. Väikese kunstilise liialdusega võib teda nimetada austria-saksa-juudi-prantsuse-ameerika-vene-eesti-nõukogude re?issööriks. Eesti osa selles supis on kaalukalt suur, sest oma kolmest Stalini preemiast sai ta kaks just Eestis vändatud lintide eest. Siin on teda nüüd takkajärele andetuks või küüniliseks halturt?ikuks peetud, kuid tegelikult oli mees võimekas professionaal.

Viinis filosoofi perekonnas sündinud, juurat õppima asunud, siis stuudiumi hüljanud Rappapordist sai juba noormehena saksa kinokunsti suurmehe Georg Wilhelm Pabsti parem käsi. Saksamaalt emigreerudes tegid nad koos kuulsa ?Don Quijote? Fjodor ?aljapiniga peaosas. Edasi viis tee Hollywoodi, kuid seal mindi peagi poliitilistel põhjustel raksu: Pabstile ei meeldinud assistendi kommunistlik suunitlus. Samal, 1935. aastal viibis USAs külas nõukogude kinokunsti pealik Boriss ?umjatski, kes kutsus Rappaporti hasartselt tööle NSVLi. Ehkki re?issöör sai ettepanekuid ka mujalt Euroopast, USAst ja koguni Indiast, valis Rappaport punase Vene. Tal oli kavas terav antifa?istlik film ja selle sünniks arvas ta  parimaks paigaks Nõukogudemaa.

Aasta pärast oli re?issöör Leningradis ja revolutsiooni hällis kujunes tast välismaise kino eksootiline sümbol. Siiani oli Lenfilmi filmigruppides valitsenud aina üks sumatohha, ent Rappaport tõi kaasa pedantse korra. Väntamisele marssis ta, blokknoot näpus, prillid jäigalt ninal, ise tõsine ja süvenenud. Peagi kleepus talle külge klit?ka ?proportsionalist?. Et mees vene keelt ei osanud, siis anti talle tõlgiks Adolf Jossifi poeg (kahe füüreri nime imeline sümbioos!) Minkin, ebaõnnestunud re?issöör, kuid suurepärane organisaator.

Koos hakati lavastama filmi, mille aluseks oli tuntud saksa kommunistist kirjaniku Friedrich Wolfi näidend ?Professor Mamlock?. Ka juudi soost Wolf sattus peagi Venemaale, sest elamine natslikus Saksas muutus tuliseks, ta raamatuid põletati juba avalikult. Vsevolod Vi?nevski organiseeris Wolfile Moskvas kahetoalise vanniga korteri nagu saksa vennale kohane. Wolfi pojad õppisid juba varem Moskvas, Konradist sai hiljem tuntud SDV filmire?issöör, Markusest aga SDV salaluureboss.

?Professor Mamlockist? kujunes suursündmus, esimest korda suudeti Lääne inimese eluolu, interjööre, käitumist näidata vene filmis adekvaatselt, mitte dekoratiivsete stampide  järgi. Tõsi, Wolfi näidendis valitsenud isikudraama asendus filmis rohkem poliitilise võitlusega ja Mamlocki enesetapp muudeti finaalis professori sangarlikuks hukuks. Linatööle sai saatuslikuks Molotovi-Ribbentropi pakt, mille sõlmimise järel kaotati Venes igasugune avalik natsivaen. ?Mamlocki? 350 äsjavalminud koopiat peideti riiulihämarusse.

Sama kordus ka Rappapordi järgmise filmiga. ?Külaline? oli teos, millest ei kõnelenud veel hiljuti ükski kinoleksikon. Hämmastaval kombel tänapäevani säilinud filmi võib puht professionaalselt pidada re?issööri parimaks. Sisult küll ideelis-seikluslik, ühe jaapani spiooni võitlus ja sissekukkumine NSVLi pinnal. Ehkki Rappaport ihkas taas sotsrealistlikku ideaali, vedas jälle alt poliitilise kliima heitlikkus: 1939 kirjutati Jaapaniga alla leping sõjategevuse lõpetamise kohta Mongoolias ja seegi film rändas laosügavusse.

Pärast  sõda läkitati ikka veel vene keelt kangelt kõnelev mees eesti rahvusfilmi sigitama. Nii nagu romaani ?Valgus Koordis? autor, ?eesti kirjanik? Hans Leberecht ei osanud eesti keelt, ei mõistnud seda teadagi ka Rappaport. Aga tema jaoks oli ka vene värk lõpuni arusaamatu. Seepärast lasi ta kirglikult lennelda üleval stalinlikul poeetikal, mis ei allunud mingile ohustavale gravitatsioonile.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht