Püha võidusõitja

Jüri Laulik

Dokumentaalfilm „Senna” (Suurbritannia 2010, 104 minutit), režissöör Asif Kapadia.  Suve alguses linastus Euroopa kinodes lõpuks film, mida mõnedki olid oodanud juba ammu enne, kui seda filmi üldse tegema hakati.  Sedapuhku polnud tegemist laiade rahvahulkade ootusega ega filmifriikide lootusega, küllap paljud selle filmi fännid (juba ammu enne filmi ilmumist!) tavaliselt ei käigi kinos. Tegemist ju spetsiifilise seltskonnaga, vormelifännidega. Film kannab pealkirja „Senna” ja tegu on dokumentaalfilmiga ühest kõigi aegade suurimast vormel 1 piloodist Ayrton Sennast. Nii, nagu tõsikristlased ootasid filmi „Kristuse kannatused”, nii ootasid vormelifännid filmi  „Senna”.      

 

Neid vormelipiloote, kes on rajal õnnetult surma saanud, võib võrrelda sama saatusega rokkaritega. Nii nagu Jim Morrisoni või Jimi Hendrixit, ümbritseb ka Ayrton Sennat pärast varast surma tagantjärele eriline aura, noorelt surnud kangelase apoteoos. Senna puhul lisab tema traagilisele surmale veel emotsionaalset jõudu ja mõjuvust see, et ta sai ju surma 300 miljoni televaataja silme all. Tema elu viimased  hetked ja tappev õnnetus on kõik filmilindil. Midagi ei ole vaja tagantjärele lavastada. Kolmekordse maailmameistri Ayrton Senna kohta on filmimaterjali sadade tundide ulatuses: alates esimestest võitudest kardirajal, privaatseid perevõtteid, mida tahes. Jalgpallihullus Brasiilias on võidusõitja Senna pühaku seisuses, tema surm oli rahvuslik tragöödia ja sel puhul kuulutati välja kolmepäevane lein. Matuste ajal tuli tänavatele  üle kolme miljoni inimese.       

2009. aastal valisid Ayrton Senna Eurospordi veebilehe lugejad maailma läbi aegade parimaks vormelisõitjaks, mitte selleks ajaks juba seitsmekordseks maailmameistriks saanud Michael Schumacheri. Tavaliselt on ju sellistes küsitlustes värskematel võitjatel eelis. Kuid Senna puhul näitab paljude vanade võidusõidufännide suhtumist tänaseni fraas: „Päev, mil suri Senna, suri terve vormel 1”.  Esimest korda istus Ayrton vormel-1 rooli 1984. aastal ja peaaegu terve aastakümne andis ta sellele mootorite maailma kuninglikule alale oma näo, kuni surmani 1. mail 1994. aastal Imola ringrajal järjekordsel võidukihutamisel. Tema ja prantslase Alain Prosti aastaid kestnud konkurents maailmameistritiitlile, kord üks peal ja teine all, siis jälle vastupidi, on üks spordimaailma legendaarseid vastasseise. Surmasõit Imola rajal oli hooaja kolmas  grand prix’ sõit. Kaks esimest olid Sennal aia taha läinud, võitnud oli hoopis üks noor vähe tuntud sakslane – Michael Schumacher. Filmis näidatakse Senna suhtlemist oma tiimi tehnilise personaliga surmasõidule eelnenud nädalalõpul. Ta on surve all, nii bossid kui ka tema enda võitlejahing nõuavad võitu. „Auto ei ole hea,” ütleb Senna ja vaatab tühjusesse. Mehaanikud noogutavad.     

See nädalalõpp algas juba kurjakuulutavalt. Reedesel eelsõidul teeb raske avarii Rubens Barrichello, ta viiakse mitme luumurruga haiglasse, aga elule ohtu pole ja pärast paranemist pöördub brasiillane vormeliradadele  tagasi – sõidab tänase päevani. Laupäeval aga kihutab austerlane Roland Ratzenberger 300kilomeetrise tunnikiirusega vastu piirdemüüri ja saab surma. Juba tosin aastat polnud ükski vormel 1 sõitja rajal surma saanud. Raske on ette kujutada kurjakuulutavamalt alanud vormelietappi. Kuid võidusõidust ei loobuta: piletid on ju müüdud, telejaamad üle maailma ootavad ülekannet. Tänase päevani ei olda üksmeelel ega  kindlad, mis põhjustas Ayrton Senna autoõnnetuse. Ametlik versioon on et purunes roolisammas. Autot oli kuni viimase hetkeni parandatud ja putitatud, mingid sõlmed jäid nõrgaks.       

Lõpu suhtes on „Senna” ju sarnane „Titanicuga” – lõppu teavad laias laastus kõik. Ja see ette teada saatuslik lõpp annab eelnevatele kroonikakaadritele traagilise ja kohati pateetilise värvingu, ka tühistele seikadele erilise tähenduse. „Senna” on püüdlikult autentne film, aga kuna tegu on hommage’iga Suurele Võidusõitjale, siis päris objektiivseks  seda pidada ei saa. Liialt püütakse näidata, et just tema, võidusõidurajal nii osav, võitluslik, julge, oli muus elus häbelikuvõitu idealist, kes arvas miljoneid keerutavast ja kohati üsna räpasest võidusõidumaailmast paremini, kui see väärt. Tegelikult sõitis Sennagi kohati üsna nahaalselt ja pani konkurente ohtu, polnud ta võidusõitjana mingi paipoiss ega teinud seda sugugi tasuta, vaid oli omal ajal üks maailma kalleim sportlane. Küllap ta oli ka intriigidega  üsna hästi kursis. Kuid temas oli midagi väga empaatilist ja karismaatilist, mis tegi ta eriliseks. Ei kandnud ta asjata hüüdnime The Magic. Juba oma eluajal tegi ta ettevalmistusi Brasiilia lapsi toetava heategevusfondi asutamiseks ja pärast tema surma Sennade perekond ka asutas Instituto Ayrton Senna, mille eesmärgiks toetada kodumaa vaeseid ja puudustkannatavaid lapsi.       

Filmi produtsendiks on James Gay-Rees, kes tõi filmilinale ka „Banksy – elevant kingipoes”. Pärast „Senna” äravaatamist on siiski  hea teada, et vahepeal planeeritud mängufilm tema elust Antonio Banderasega peaosas ei läinud käiku. Nii mõjuva dokfilmi on režissöör Asif Kapadia teinud. „Miski ei saa mind Jumala armust lahutada,” seisab 34aastaselt hukkunud Ayrton Senna hauakivil. Ta jättis spordihuviliste maailma sügava emotsionaalse jälje. Tema surm pani vormelimaailma ohutusnõuetele uue pilguga vaatama ja tänaseni pole pärast Sennat  enam ükski vormel 1 piloot rajal surma saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht