Püha absurd

Rainer Sarnet: „Keegi ei suuda elada veatult. Põhiline tegevus on sisemine, nähtamatu võitlus: me tõuseme ja langeme ja tõuseme jälle.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Kuuldused sellest, et Rainer Sarnet on tegemas päris kummalist filmi, liikusid juba ammu, ja osavamatel nuhkidel oli võimalik kohalikest või rahvusvahelistest uudistest ka leida, et plaanis on mingi õigeusklikest munkadest ja kung fu’st kõnelev teos. Nüüd on kõnealune „Nähtamatu võitlus“ valmis ja esilinastuski augusti alguses Šveitsis A-kategooria Locarno festivali põhivõistlusprogrammis juba teoks saanud. Filmist sai üks selle festivali kirgi kütvamaid jutupunkte ning sellel õnnestus usutavasti jätta nägijate mällu sügavam pitser kui nii mõnelgi auhinnatud filmil. Auhinda „Nähtamatule võitlusele“ Locarnost oodata olnuks ka võrdlemisi utoopiline. Festivali uus kunstiline juht Giona A. Nazzaro on küll muu hulgas žanrifilmide austaja ja kirjutanud Hongkongi filmikunstist lausa kolm raamatut ning „Nähtamatu võitluse“ potentsiaali nägemine on ilmselt just tema teene, aga žürii, kuhu kuulusid ka filmitegijad Charlotte Wells ja näitlejad Lambert Wilson ning Zar Amir Ebrahimi, tegi poliitkorrektsema valiku. Kahju, et Euroopas eelistatakse maailma parandama hakata sotsiaalsetest ja geopoliitilistest suundadest, mitte spirituaalsest. See on tahes-tahtmata viimase aja probleem, et väliseid tegureid peetakse sisemistest olulisemaks ja inimese hingeelu viitsitakse lahata vaid siis, kui see on tema „olukorraga“ lihtsasti põhjendatav.

„Nähtamatut võitlust“ on Eesti kinodesse oodata detsembri alguses. Kuna aga Locarnos linastumine on siinses filmi­elus kahtlemata sündmus, siis küsin Sarnetilt juba praegu, mis filmiga on täpsemalt tegu.

„Nähtamatus võitluses“ on justkui kombineerumatu segu kummalisi elemente, nagu kung fu, Black Sabbath, Nõukogude aeg, õigeusk, mis aga filmis siiski kõik loo teenistusse rakendatakse. Kuidas need osised filmiks said? Kas need on ka sind oluliselt mõjutanud?

Kõik algas sellest, et sõber oli haiglas ja ma viisin talle kingituseks raamatu „Mitte sellest maailmast“. Seal on tõesti­sündinud lood kahest õigeusu mungast, kes mõlemad varakult surid. See oli mul selline musta huumori kink, oleme mõlemad dekadentsi fännid. Sõber andis aga idee: tee munkadest film. Ühesõnaga, tegi mulle vastukingituse. Sealt see algas.

Mulle jäi sealt raamatust silma ühe noore munga isa Rafaeli lugu. Ta tegutses 1970. aastatel Nõukogude Liidus Petseri kloostris. Hakkasin seda aega uurima ja selgus, et paljud noored vene mungad olid enne olnud hipid. Selles on ka mingi vastupanu materialistlikule maailmale ja ka õigeusu munkadel on pikad juuksed, nad kannavad musti riideid, katakombides on pealuud. Võiks öelda, et mulle tundus see maailm üpris rock’n’roll. Sealt tuli mõte kasutada Black Sabbathi muusikat ja alustada peategelase liikumist justkui mingi mässuga. Tema käivitavaks jõuks on väline coolness, nagu noortel ikka. Uurides isa Rafaeli elu, selgus, et ta oli sõjaväes olnud Hiina piiri ääres ning tema sõjaväeosa olid rünnanud Hiina bandiidid ja tema üksi jäi elama. Sealt tekkis idee tuua sisse kung fu, millega Rafael sõjaväes kokku puutus, sellest ka soov seda õppida. Nii nagu religioon, olid ka võitluskunstid Nõukogude Liidus keelatud. Nii et see on justkui kahekordne mäss. Sattusin ka ühe veebisaidi Death to the World peale (deathtotheworld.com), mida peab endisest punkarist õigeusu munk. Seal on lause, et viimane tõeline mäss on klooster. Nii et kung fu’d, Black Sabbathit ja kloostrit ühendab selles filmis mäss.

Black Sabbathiga puutusin oma kooli­ajal kokku tänu oma tädipojale, kel olid kõik Sabbathi plaadid ja ta muud ei kuulanudki. Ta proovis ise kirjutada samasuguseid luuletusi, kus on põrgud, deemonid ja vanad kalmistud. Filmi tehes küsisin ka õigeusu preestrilt, kas Sabbathi muusikat on okei selles kontekstis kasutada, ja ta vastas, et Ozzy laulab ju samadest religioossetest asjadest, et Ozzy on usklik mees.

Film tundub rääkivat raskusest ja isegi vastutusest olla inimene. Kas oled selle arvamusega nõus? On see miski, millega sa ise vaeva näed?

See film räägib autentsusest: ole see, kes sa oled. Minu peategelane on loll ja läheb kloostrisse valedel põhjustel, kuid ta on oma lolluses ehe, mis on väga oluline igasuguse arengu jaoks. Võlts ei arene. Mingi lapselik avatud vaim peab olema. Evangeeliumis rõhutatakse lapse seisust, et me oleme Jumala lapsed. Suhe Jumalaga on nagu lapse suhe: lapsele antakse andeks ja teda armastatakse. Sellise lapseliku vaimu leidmine ja hoidmine oli väga oluline filmi tegemise ajal. Ka kirjutamise ajal. Ma proovisin nii palju kui võimalik intellektuaalset täiskasvanu mängimist endas välja lülitada, ja nii ka Rafaelis. Avastasin, et minu kümneaastane poeg on selle filmi fänn, ka produtsendi Katrin Kissa poeg. Mingi lapselik vaim tuligi sellesse filmi.

Ma ei näe väga palju vaeva, vähemalt teadlikult küll mitte, et inimene olla. Nagu kirikuisad ütlevad: kristluses peab kõik käima kergelt, loomulikult, ilma pingutuseta. Ka õigeid asju ei saa teha kohe ja praegu. Oma jõuga ei suudagi me kõike teha. Aga mis inimesele võimatu, see on võimalik Jumalale. See ongi lapse­seisus.

„Nähtamatu võitlus“ pakub tasakaalu leidmiseks välja terve hulga kvaasi-religioosseid doktriine, mis on, tundub, meelega kohati väga üle vindi keeratud. Kas inimesed peaksid neist ütlustest midagi õppima? Või sellest filmist?

Kui esimest korda munkadega kohtusin, siis oli suureks üllatuseks nende huumor. Isegi absurditunnetus, ilma absurditunnetuseta pole võimalik kokku panna taevast ja maad, nagu üks munk ütles. Ma avastasin, et neis on palju rõõmu, mitte tehtud, vaid päris rõõmu. Õigeusku nimetatakse südameusuks. Seal on vähe skolastikat ja ratsionaalset, lähtutakse rohkem südamest, tunnetest, armastusest ja ilust. Üks XX sajandi pühak, püha Siluan, ütleb, et piiblit pole võimalik mõista ilma Püha Vaimu armuta. Oluline on seisund, armuseisund. Üks asi on mõista piiblit mõistusega, teine asi aga armuseisundis. Kiriku­isad räägivad, et oluline pole isegi see, mida me teeme ja räägime (me teeme ja räägime kõik aeg-ajalt lollusi), vaid meie meeleseisund. Eesmärk on rõõm. Siis pole ju tigedust. Risti taga on rõõm. Kui mu filmis võiks olla mingi sõnum, siis see, et olge rõõmsamad, à la ood rõõmule või midagi sellist.

Millised on su enda usulised tõeks­pidamised?

Läksin selle filmi tegemise käigus õigeusku, sealsamas Petseri kloostris. Film viis mu selleni, ka sama mäss ja rock’n’roll. Ma ei näinud seal mingit vastuolu. Olin juba varem ristitud, aga võiks öelda, et õigeusus tundus mulle, et võin olla selline, nagu ma olen. Ma ei pea tegema nägusid. Ma ei pea olema parem ega üldse keegi teine. Sellest ka see autentsuse kogemus, igaühes on Jumala kuju. No big deal.

Kas film ei või oma näpunäidetega hakata mõjuma hoopis didaktiliselt? Inimesed kipuvad igasugusest õpetamisest just pigem kaugenema, kui survet tunnevad.

Selline on piibli stiil. Filmis on ka nagu peatükid – alandlikkuse õppetunnid. Meister õpetab algajat. Nii on see ka 1970ndate kung-fu-filmides. Teatud didaktika käib juba esteetiliselt selliste asjade juurde.

Mulle päris elus ei meeldi misjon, kuid ma ei arva ka, et see teema on mingi eriline tabu, millest üldse rääkida ei tohiks. Religioonid on endal margi täis teinud, selge see, ja keda siin süüdistada? Sellised me oleme. Ma olen ka kristlane ja teen pidevalt oma marki täis. Aga kirik pole mingi asutus, millega on lepinguline suhe, et pead sellest kinni pidama, muidu lastakse lahti. Keegi ei suuda elada veatult. Põhiline tegevus on sisemine, nähtamatu võitlus, me tõuseme ja langeme ja tõuseme jälle.

Religioon on ennast paljuski identifitseerinud võimu kaudu ja kaotanud seetõttu palju ka oma veenvusest. Üks vene preester ütles, et kui kirik läheneb liigselt võimule, kaotab alati kirik. Algkristlus oli tõrjutute ja orjade usk. Kristus üldse loobus igasugusest poliitilisest ambitsioonist ja seetõttu pettunud rahvas ta risti lõigi, kuna ootas messiast kui juutide vabastajat Rooma impeeriumist. Kuid Kristus ei tulnud, et luua riike ja impeeriume ning korraldada nende seadusi, vaid et puudutada üksiku inimese südant. Tema käsud on vaimulikud, need pole juriidilised. Siit on pärit palju arusaamatusi. Inimesed tahavad üksteist nende käskude abil allutada. Nii nagu Kristus üsna omapäraselt tollastele preestritele ütles: „Te kurnate sääski ja ise sööte elevante.“ Võiks öelda, et Kristus tuli just selle valesti tõlgendatud pühakirja pärast, ta tuli piibli pärast, et anda edasi käsusõnade vaimu: armastage üksteist. On arusaadav, et kui ka keegi tänapäeval sel teemal midagi ütleb, siis tekib tõrge.

Aga ega mindki religioonis võlunud nii palju see õpetuslik pool, vaid meeleline kogemus, muusika ja ilu, ikoonid, liturgia, mida ma tõesti kaifin. Õigeusu liturgia on meditatiivne, ühenduses ollakse rohkem seisundi kaudu kui ratsionaalselt. Palveid loetakse lauldes, evangeeliumi sõnades on jumalik energia, mis toimib ka siis, kui kõike ei kuulegi ega mõtesta. See pole jumalasõna õpetus mõistuslikult, vaid nagu läbi­imbumine jumalikust vaimust.

Su filmidel on olnud alati väga täpselt läbi mõeldud visuaalne filosoofia ehk kuidas ja miks midagi näidata. Millised on „Nähtamatu võitluse“ visuaalsed markerid, millest lähtusite? Või algas selle maailma kujundamine hoopis millestki muust?

Visuaalne maailm algas sellest, et avastasin õigeusu ikoonis ja 1970ndate popkunstis enda meelest sarnase joone, tasapinnalisuse: need on teatud mõttes lamedad. Inimest ei kujutata väga psühholoogiliselt – isegi ristilöödud Kristus ei valule. Ikoonis puuduvad traagilised inimlikud psühholoogilised aspektid. Samamoodi lamedad on ka 1970ndate kung-fu-filmid ja Nõukogude komöödiad. Mingi kerguse vaim ja helgus. Seda meeleolu ma tahtsin hoida läbivalt, et värvid oleksid erksad ja kirkad, vältida karakterites liigset psühholoogilist raskepärasust. Samas tahtsin, et ikka mingi religioosne tunne kannaks kogu asja. Me nägime montaažis Jussi Rautaniemiga päris suurt vaeva, et need koomilised ja ülevad meeleolud ühendada, et liigne tolategemine ei sööks ära pühadust ja vastupidi. Me ise nimetame seda rock’n’roll-gospeliks.

Öeldakse küll, et huumor on globaalne keel, aga see ei tundu siiski õige olevat, kuna inimesed ei saa huumorist kaugeltki ühtmoodi aru. „Nähtamatus võitluses“ oled olnud huumoriga väga julge. Kuidas sa oled huumorile selles filmis lähenenud ja kui palju selle olemuse ja ka koguse üle mõelnud? Miks otsustasid teha nii huumorirohke filmi?

Tõesti, nalja teha on raske – äkki keegi ei naera? Nali paljastab ka selle tegija – äkki olen nõme? Aga selle filmi puhul teadsin algusest peale, et ma ei saa teha tõsist mungafilmi. Tundsin, et see ei sobi teemaga, vähemalt nii, nagu ma ise seda kogenud olin. Seal Petseri kloostris sai tõesti palju nalja, ka palverändurid olid veidrikud. Kohati naersime ekstaatiliselt. Mulle tegid nalja isegi need õelad tädid, kes rätik peas teisi kirikus korrale kutsuvad. Mungad nimetavad neid õigeusklikeks nõidadeks.

Viimasel ajal ollakse iroonia suhtes kriitilised. Minu arust annab iroonia võimaluse näidata asju erinevast vaatepunktist üheaegselt. Ka need mungad ei ole ju õigeusklike nõidade peale üheselt tigedad. Ilma huumorita ei kõlba asi kuhugi, ütles mulle üks vana vene mees kirikus. Naljaga ei pea saavutama mingit konsensust, et nüüd naerame nagu üks mees ühe asja välja, aga teist võtame tõsiselt. Lollimängimisel on ka teistsuguseid eesmärke. Vene õigeusus on jurodivõi-traditsioon. Jurodivõi on püha hull, kes väljendab oma usku ebatraditsiooniliselt, pöörab asjad pea peale. Selles on tõde inimese kohta. Selline väljendus toob esile paljut, mida ratsionaalne mõistlikkus ei suudaks. Hamlet mängis ka hullu, et tõde teada saada. Lollimängimine on iidne kunstivorm, sest avab inimese olemuses midagi, mida me kogu aeg varjame – ebatäiuslikkuse. Religioonis aga suhtutakse inimese ebatäiuslikkusesse adekvaatselt ja rahulikult. See, et me oleme haiged, on enesestmõistetav. Religioosne mõtlemine ja kunst toimivad minu puhul samamoodi nagu absurdikunst või sürrealism. Sõnastamatud aspektid on täiesti tavalised.

Kannatustesse ja surma suhtutakse rahulikult, isegi rõõmsalt. See annab mingi rahu rasketes olukordades, ilma roosade prillideta. Kristlus on täis paradokse ja see võlub.

Oled järjest julgemalt lavastajana lahti lasknud nii headest tavadest kui üldse igasugustest filmitegemise tavadest. Kui midagi su filmide kohta kindlasti väita saab, siis seda, et need on täiesti originaalsed. Sa oled ka ise (vähemalt olnud) suur filmivaataja. Kas vead teadlikult oma vankrit mujale või kas sa sellega üldse tegeled? Selline asi nõuab kas palju julgust või rikkumatust.

Film on suhtlemine inimeste vahel: nii nagu on maailmas kõik inimesed isemoodi, nii võiksid ideaalis olla seda ka filmid. Muidugi, me kõik soovime olla edukad, aga see ei tohiks saada eesmärgiks omaette. See natuke nivelleerib autentsust, takistab olemast see, kes sa oled. Miks sai kunagi ahnelt nii palju filme vaadatud, eriti B-filme? Sellepärast, et leida üles vahetu suhtlemine, leida üles inimene, kes räägib oma häälega, olgugi et mitte täiuslikult.

Vean oma vankrit, nagu oskan. Idee on selline asi, mis annab jõu. On palju ideid, mis tunduvad mõistlikud, aga jõudu ei tule taha. Ei hakka ennast liigutama. Ja siis tuleb pähe mingi tobedus ja rühman huviga mitu aastat, et mis sellest saab.

Kas eesti filmikunst läheb õiges suunas või võiks midagi olla teisiti? Kas see on maailma omaga piisavalt sünkroonis või võiks seda olla rohkem/vähem?

Viimati said toetust noored, kes tulevad välja oma esimeste täispikkade filmidega. Neid ma ootan küll põnevusega. Eriti Tõnis Pilli filmi „Frank“ ja Esko vendade oma „Mind on kaks“. Samuti Veiko Õunpuu uut filmi „Serafima ja Bogdan“. Eesti on väga väike ja mis tahes konjunktuurne suunamine halvaks eesti filmi täielikult. Peamine asi on teda elus hoida, mitte läbi lõigata neid hapraid veresooni, mis südame tuksuma panevad. Keegi ei tea, milline on see kõige olulisem veresoon. Kunstis pole suunda.