Puhta tunde otsingul

Mihkel Kuusk: „„Lend“ räägib ennekõike ekstreemsete tunnete väljendamisest, sellest, mida noor oma ekstsentrilisuses kogeb ja läbi elab.“

TRISTAN PRIIMÄGI

3. detsembril esilinastub Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide XIII lennu diplomitöö, mis on esimest korda lahendatud filmina. Tunniajane, kümnest etüüdist koosnev film „Lend“ on üheaegselt noort näitlejakursust tutvustav video ja abstraktne audiovisuaalne teos. Huvitava pildilise külje kõrval tehakse ka paar mõtlemapanevat (autoriga suheldes selgub, et enam kui ühele tõlgendusele alluvat) üldistust. Uudsest lahendusest ja sellest otsingulisest filmist oli nõus rääkima „Lennu“ režissöör Mihkel Kuusk.

Kust tuli üldse mõte lahendada näitlejate kursusetöö filmina? Tavaliselt on vist ju lõputöö lavastus, teatritükk.

Meil on diplomilavastusi ka olnud, aga filmi kui sellist polegi tõesti varem tehtud. On olnud kursuse lennusaateid, ETV dokumentaale, nii lavaka kui ka Viljandi omadest vahelduva eduga.

Kas oma rolli mängis ka see, et Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejatel on kuulu järgi raskem tööd leida kui lavaka omadel?

Pigem mitte. Meid kasvatati seal kõiki selles vaimus, et meist saavad vabakutselised niikuinii ja meie kursusel pole kunagi olnud seda tunnet, et peab tingimata saama repertuaariteatrisse näitlejaks.

See on huvitav, üsna suur muutus valitsevas mõttelaadis, teadlik pööre audiovisuaalsuse suunas.

Jaa, absoluutselt. See ongi segu mitmest asjast. Ühest küljest on filmialaseid väljundeid nüüd rohkem ja ka meie juhendaja Katariina Unt rõhutas, et teatris töötamine ei pruugigi olla kõige suurem eesmärk või parim asi, mis meiega juhtuda saab.

Minul on olnud soov ja mõte end näidata just pigem filmi, ekraani kaudu. Olen aru saanud, et teatri ja filmi vahe on meeletu: mõnda näitlejat tõesti kaamera lausa armastab, aga laval on hoopis teine lugu – lava armastab mõnda teist. Ja meil on kuidagi nii sattunud, et meie kursus on väga fotogeeniline.

„Lennu“ eesmärk on muidugi teha näitlejad tuttavaks, aga just filmi kaudu. Kui nüüd filmitööstus ka Eestis veel ikkagi edasi areneb, siis äkki tuleb sealt mingeid ideid.

Mihkel Kuusk: „Kui olen ise mõelnud, mis on „Lennus“ keskne, siis see on väljendatav sõnaga „julgeda“: julgema pidin nii mina kaamera taga kui ka nemad kaamera ees.“

Piia Ruber

Lend“ on ilmselgelt seal osalevate noorte näitlejate reklaamrull. Keda see film peale potentsiaalsete tööandjate veel peaks köitma?

Eks siin ongi kaks külge. Üks on loomulikult see, et äkki keegi näeb ja pakub tööd, aga tegin ikkagi ennekõike noortefilmi. „Lend“ räägib ekstreemsete tunnete väljendamisest, sellest, mida noor oma ekstsentrilisuses kogeb ja läbi elab. See teekond on minu arvates universaalne. Film on tehtud noore täiskasvanu vaatenurgast hetkel, kui ta peab hakkama iseseisvaks.

„Lennus“ võivad noored näitlejad lõpuks moodustada küll grupi, aga enne seda on neil kõigil mingi oma individuaalne hetk, olukord, omad raskused, kulg üles-alla. Tahtsin üldistada ja kui noored selle läbi hammustavad, peaks see neid kõnetama ka ilma selle teadmiseta, et see on Viljandi XIII näitlejakursuse ühisfilm.

Üldistust ja allegooriat oled ses filmis kasutanud võrdlemisi vabalt ja enamik stseene on tõlgendustele väga avatud.

Jah, kuna „Lend“ on nii kujundlik, siis loeb igaüks sellest välja oma asja. Filmis viitavad näitlejad justkui sellele, et tegeleme siin elus oma maskide tundmaõppimisega, ja lõpuks ka selle tunnistamisega, kes tegelikult ollakse.

Kuidas sa üldse sattusid selle filmi lavastajaks?

Mina tulin algselt Viljandisse n-ö filmikursusele näitlejaks õppima. Alguses oli justkui selline jutt, et tulebki filminäitlemise kursus, esimene Eestis, ja see mind ligi tõmbaski. Balti filmi- ja meediakooliga ei jõutud aga vajalike kokkulepeteni, kuigi me saime küll nendega koos filmi teha ja see oli väga tore. Lõpuks sai meist siiski teatrikursus ja polnud hullu. Kuna meil oli eraldi filmiaineid nii palju, ka kaamera ees, siis oli meie ühine unistus lõpufilm. Selle tegemise ja korraldamise ülesanne jäi meie endi kanda.

Mul on selge oma huvi olnud filmide tegemise vastu. See algselt filminäitlemise kursusena mõeldud õpe oli mulle võimalus pääseda filmimaailma. Olen tahtnud ikka saada režissööriks, aga näitlemine on sellega mugavalt seotud kõrval­tegevus, mis loodetavasti ka kuhugi ei kao. Nüüd oli mul siis juhust lavastada ja oma filmiambitsioone väljendada.

Huvitav, et väljendad oma filmiambitsioone suuresti teatri jutustus­vahenditega: filmis on lavalikkust ja tinglikkust, mis on praegu kahjuks omane pigem teatrile. Filmis ollakse enamasti konkreetsemad, realistlikumad.

Eks see võib olla ka kooliõppe mõju. Peab küll tunnistama, et minu meelest ei tegelenud meie kursus kooliajal väga teatriga, vaid pigem sellega, kuidas iga inimene saab olla näitleja, üldse saab midagi esitada, hästi üldiselt.

Ma pole teadlikult valinud ei teatri ega filmi vahendeid, aga filmi fookus on ehk hakata tuuma otsima näitleja kaudu, inimese kaudu. Kõigepealt on tegelasest kantud idee ja ülejäänu tekib hiljem ümber. Võib-olla sealt ka eklektilisus.

Filmis on kümme lõdvalt omavahel seotud etüüdi. Igal näitlejal on n-ö oma pala, üks episood on ka kahe näitleja lugu. Kuidas sa osatäitjad valisid, et kes millisesse etüüdi kõige sobivam on?

See film on näitlejatega koos neile tehtud. Koroona tõttu pidi üks meie Leedu õppejõud poole töötoa pealt lahkuma. Sellest jäi mingi energia üles ja realiseerimata, nii et ma otsustasingi siis võtta lihtsalt kaamera ja läksin igaühega eraldi paadisillale – ma arvan, et sellepärast on filmis ka nii palju vett. Igaühega otsisime kaamera ees nende äärmusi. Ma ei öelnud midagi ette, lihtsalt rääkisime kontseptsioonist ja otsisime, kust saaks kätte sada protsenti. Või rohkem: kui on mingi piir, siis võib proovida seda ületada. Meil on kaamera, mina kaamera taga olen samuti mänguvahend, ja meil on piiratud ala. Igaühega avastasime väga ägedaid, isiklikke asju ning nende värskete kogemuste ja nelja-aastase ühise õppe najal kirjutasin igaühele sellise (pool)fiktiivse rolli. Kõik on küll väljamõeldis, aga haakub nende endi emotsioonide või teemadega.

Nii et tavalise lähenemise asemel, kui näitlejad valitakse valmis kirjutatud rollidesse, seekord vastupidi: rollid kirjutati spetsiifilistele inimestele.

See film jah kuidagi kujunes vormilt selliseks. Mul oli vaimusilmas üldse mingi filmitud lavastuselaadne hübriid, aga siis tuli üks kursaõde ja ärgitas mind seda kontseptsiooni filmi panema, sest muidu oleksime ajaga hätta jäänud – pärast eksameid ja kooli lõpetamist edasi teha oleks olnud lootusetu.

Filmitegijana oli mu enda kontseptsioon täiesti sõltumata näitlejatest või näitlejaõppest selline, et tahaks teha filmi emotsioonist nii, nagu muusik võiks teha filmi, kuna olen ise muusiku taustaga. Ei tahakski teha konkreetset narratiivi, vaid järgida emotsiooni.

Kui oleksin saanud talitada ainult oma tahtmise järgi, oleksin ilmselt valinud mängima vähem inimesi, ainult umbes viis, aga ma pidin tegema kompromissi, et kõigil meie kursusel oleks midagi mängida. Ja seetõttu võib film kohati mõjuda kassetina, aga see ei olnud kindlasti esmane eesmärk.

Filmide puhul, kus on teksti väga vähe, peab tihti selle tühimiku täitma osatäitjate füüsilisus. Kas mõtlesid filmi tehes ka sellele, millised on näitlejate kehalised omadused või kuidas need välja mängida?

Ma arvan, et kõik kujunes kaamera ees, nagu näiteks üks etüüd Elisega [Elis Järvsoo – toim] tormi käes, mere ääres. Üks asi oli, mida ma olin kirjutanud, aga teine, mida mulle anti. Koostöös tegime läbi kogu episoodi järjest: ta võttis mu mängu, suhtles kaameraga, hüppas lõpuks vette – oli külm ja septembrikuu – ja siis pidi hakkama lahendama, kuidas panna see filmi konteksti. Eks me üht-teist muutsime, aga kontseptsioon – flirt surmaga, füüsilisus sealjuures – kujunes selle proovi ajal ja oli meil hiljem kasutamiseks kohe võtta.

Kui olen ise mõelnud, mis on „Lennus“ keskne, siis see on väljendatav sõnaga „julgeda“: julgema pidin nii mina kaamera taga kui ka nemad kaamera ees. Näidata, et ka nii saab, ehk veidi mudida ka filmi kui sellise kontseptsiooni. Küsida, kas see on tinglik või päris. Eks tulemus on ikka pisut puder ja kapsad ja võib-olla püüdsime sinna liiga palju sisse panna, aga meile oli oluline julgeda katsetada, eksperimenteerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht