Räägi mulle üks lugu

„Koera võim“, „Klaver“ ja „Paha politseinik“ käsitlevad kõik vastutuse võtmist või mitte võtmist nii isiklikult kui ühiskondlikult.

KALVER TAMM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mulle meeldivad väga lood, hästi jutustatud lood. Ei ole vahet, mis kujul lugu on esitatud – film, etendus, raamat, laul või mõni päriselt räägitud lugu. Minu soov on, et lugu ei alahindaks oma kuulajat: et ma peaksin loo ja selle rääkimise põhjuste mõistmiseks kaasa mõtlema ja pingutama, pöörama tähelepanu nii sellele, mida üritatakse välja tuua, kui ka sellele, mida proovitakse varjata. Loo kuulajana on minu enda vastutada, et ma ei laseks loovestjal end automaatselt tüürida sinna, kuhu tema tahab; et ma ei loksuks lihtsalt kaasa.

Isegi kui lugu räägitakse hästi ja mulle meeldib see, mida ma kuulen, peaks säilima kriitiline meel, küsimus, kes lugu räägib ja miks seda tehakse. Klassikaline näide on Akira Kurosawa „Rashōmon“ (1950), kus neli inimest räägivad ühte lugu neljal eri moel. Me kipume ikka lugusid rääkima nii, et need lasevad meid endid paista parimast küljest. Vahel on parim külg asjaolude ohvri roll. Keegi teine on süüdi, keegi teine vastutab. Mina olen süütu kannataja, mul ei olnudki teist valikut. Keegi langetas valiku minu eest.

Ma ei saa sellise suhtumisega nõus olla. Oma tegude eest vastutab alati inimene ise.

Inimlikult on täiesti mõistetav, et otsustamine ei ole alati lihtne. Vahel ei paistagi ühtki head valikut. Alati on mugav, kui keegi teine on otsustanud, ja vahel võib otsuse vältimine juhtuda ka kuidagi möödaminnes. Lihtsalt olukord on selline. Kangestutakse ja jäädakse kõrvaltvaatajaks, antakse võim käest ära. Kui antakse ära vastutus ja otsustamisõigus, antakse ka võim kellelegi teisele edasi.

Veidi ootamatult juhtus nii, et kolm hiljuti vaadatud filmi olidki seotud valikute tegemise teemaga.

Võimalus kasvada

Eeloleva auhinnahooaja ühe soosiku, „Koera võimu“1, üks pealiin on ema Rose’i (Kirsten Dunst) suhe tema pojaga. Rose on sattunud olukorda, mida ta ei suuda hallata, milles ta ei oska käituda ning kus ta tunneb end kui lõksus. Kuna filmi tegevus toimub sada aastat tagasi, siis on ka loo jälgijana keeruline näha, milline oleks sellises olukorras hea lahendus. Naine ise ei oskagi selles olukorras muud teha kui sisuliselt alla anda. Ta valib tegevusetuse ja sellega kaasneva valu tuimestamiseks alkoholi.

Poeg Peter (Kodi Smit-McPhee), kes näeb ema kannatamist kõrvalt, otsustab, et tema kohus on ema aidata – lahendada olukord oma äranägemise järgi ise. Ema ei ole küll otsesõnu abi palunud, aga tegevusetut tühimikku asub täitma talle kõige lähemal seisev inimene. Poja eesmärk on üllas, tema motiiv puhas armastus, aga olukorra eest vastutuse endale võttes võtab ta ühtlasi ka emalt võimaluse kasvada. Filmi lõpus ei jäänud küll tunnet, et ükski loo osalistest oleks midagi õppinud. Poeg päästis küll ema, aga kas pärast seda on temaga kõik hästi ja elu hakkab minema ülesmäge? Kas ema on sellest kogemusest midagi õppinud või üldse taibanud, et talle oli antud võimalus kasvada? Pigem mitte. Naine vajas abi – seda loomulikult –, aga tema eest otsuste langetamine ei ole abi.

Aitajad ja abivajajad

Samasugust aitaja-abivajaja liini on Jane Campion kujutanud märksa elutervemalt ühes oma varasemas filmis „Klaver“2. Mees toetab seal oma elust ja maailmast välja rebitud naise kasvamist. Ada McGrath (Holly Hunter) lohiseb sarnaselt Rose’iga lihtsalt eluga kaasa ja et filmi tegevus toimub XIX sajandil, on sel foonil veel keerulisem näha, kuidas ja mida üks naine Ada situatsioonis üldse teha saaks. Aga George’i (Harvey Keitel) abiga leiab ta oma tee. Siit tuleneb nende kahe filmi põhimõtteline erinevus. Situatsioonid on ju sarnased, mõlemal juhul vajab naine abi ja motivatsioon teda abistada on armastus. George ei astu aga päästja rolli, vaid jääb toetama. Ada saab ise teha oma valiku, oma otsuse.

Filmi „Paha politseinik“ nimitegelane (Harvey Keitel) satub lahendama üht räiget kuritegu: kaks meest piinavad ja vägistavad nunna. Ta on peas valmistunud kättemaksuks ja näinud olukorras lunastusvõimalust, kuid nunn soovib meestele andestada.

Kaader filmist

Harvey Keitel mängib aga hoopis ise abivajajat „Paha politseiniku“3 nimiosas. Halb on ta kõigi objektiivsete ja subjektiivsete näitajate põhjal, nii politseiuurijana kui ka inimesena – sõltuvuses alkoholist, uimastitest ja naistest. Kõik natukenegi likviidsed asitõendid leiavad tee igale poole mujale kui asitõendite lattu. Filmis on stseen, kus on ametiseisundi kuritarvitamist kujutatud nii vastikult, et seda ei oskagi millegagi võrrelda. Üldiselt on Keiteli halb politseinik mees, kellelt ka Räpasel Mackeyl oleks nii mõndagi õppida.

See halb mees satub aga lahendama üht räiget kuritegu: kaks meest piinavad ja vägistavad nunna. Nunn andestab. Ta tunneb neid mehi, aga ta ei ütle uurijatele nende nimesid, sest tema peaks suutma võtta nende meeste viha ja muutma selle armastuseks. See oleks tema kohus. Olukorras, kus enamikule meist oleks mõeldamatu soovitada andestamist, leidis ta selle tarkuse enesest ise. Ka tema nägi selles situatsioonis võimalust valida. Keegi ei mõistaks teda hukka kannataja rolli valimise või vihast põlevil silmil kättemaksu nõudmise eest. Aga ta põlvitab halva politseiniku kõrval ja kinnitab, et ta andestas. Ja politseinik, kes on peas valmistunud kättemaksuks ja näinud olukorras lunastusvõimalust, küsib nunnalt, kas tal on õigus andestada. Kas sa tohid üldse andestada? Mis siis, kui mehed teevad seda uuesti? Siis vastutab nunn ju samuti.

Justkui vastutuskoorem ei lasukski sellel, kes tegi, vaid sellel, kes soodustas või võimaldas, või kel oli võimalus takistada. Justkui oleks vastutus mujal, mitte inimesel endal. Minu lugemisnimekirjas on pikalt olnud raamat „Tavalised mehed. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas“4. Tavalised mehed täidavad seal käsku. Jälgides praegu Ukrainas toimuvat, tuli mulle see raamat meelde. Üks mees andis käsu. Teised mehed on otsustanud seda käsku täita.

Olen selgelt seda meelt, et olles üks tervikust ei saa ega tohi peita end massi hulka. Igaühe tegudel on tagajärjed ja igaüks vastutab nende tagajärgede eest. Iga inimene ise. Sest iseendaga tuleb igaühel elu lõpuni koos elada.

Leian, et üks võimalus õppida nägema oma tegude võimalikke tagajärgi on lugudes, mida meile jutustatakse. Peale selle saab niiviisi õppida ka seda, et ühte ja sama sündmust on võimalik kirjeldada täpselt sellisel viisil, nagu on vaja loojutustajal. Ja eriti lihtne on jutustaja elu siis, kui keegi kuulajatest ei esita küsimusi. Kuulatakse ja täidetakse käsku.

1 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021.

2 „The Piano“, Jane Campion, 1993.

3 „Bad Lieutenant“, Abel Ferrara, 1992.

4 Christopher R. Browning, Tavalised mehed. 101. reservpolitsepataljon ja juutide hävitamine Poolas. Tlk Lauri Vahtre, toim Tanel Pern, Lyyli Virkus. Postimees kirjastus, 2020. 344 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht