Radikaalne kunst jumala maises kojas

Sigrid Saarep

Suur osa Marianne Kõrveri filmi mõjujõust tugineb tugevale ja delikaatsele originaalmuusikale. Dokumentaalfilm „Saare võimalikkusest” (OÜ Klaasmeri, 2012, 27 min), režissöör, monteerija ja produtsent Marianne Kõrver, operaator Mart Taniel, helilooja Lauri-Dag Tüür. Esmakordselt eetris 26. XII 2012 ETVs ja esilinastus 15. II 2013 Katariina kirikus Tallinnas. Marianne Kõrveri nimi jäi kõlama Von Krahli teatri produtseeritud filmist „Tabamata ime” (2006). See film koosneb kuue režissööri kunstilisest nägemusest Eduard Vilde samanimelise näidendi ainetel. Üks kasseti tegijatest oli Kõrver, tema nägemus ja lavastus geniaalsest loojast on stiilipuhas, kindlakäeline ja vaba olmelisest. Film sarnaneb pigem keskmisest tugevama kunstnikuvideoga, küllap ka seetõttu, et teemaks on radikaalne kunst ja kunstnik ning elu ja loomingu vahelise piiri lõhkumine. 2012. aasta teisel jõulupühal oli esmakordselt eetris ETVs „Eesti lugude” sarjas Marianne Kõrveri film „Saare võimalikkusest”, mille keskmes on Ruhnu saare kirikuõpetaja Harri-Johannes Rein. Nii nagu loo peategelane, üksiku saare metafoori abil kirjeldatud Ruhnu õpetaja, on ka film ise teiste „Eesti lugudega” võrreldes ebatüüpiline. Kindlasti on suur osa sarjas esile toodud inimestest mõnel kindlal moel tublid, ekstsentrilised, keerukad, naljakad, ebaharilikud või on nad seotud mõne ühiskondliku teema esiletoomisega, sageli ka sotsiaalsete ja olmeprobleemide lahendamisega. Kõik nad siiski suhtlevad vaatajaga. „Saare võimalikkusest” peategelane Harri Rein aga ei räägi meie, see tähendab vaatajaga üldse. Kuidagi ei ava õpetaja Reinu tausta ka filmi autor: ei räägita mehe lapsepõlvest, okupatsiooniaegsest 19 aasta pikkusest katusealuses peidikus elamise perioodist ega hilisema elu valikutest või teenistuskäigust. Mainitud filmis on küll lugu olemas, aga see jõuab publikuni pigem tinglikuna, mitte teksti, vaid õhustiku, helide ja valguse abil. Tegu ei ole niivõrd dokumentalistikaga, vaid tugeva poeetilise etüüdiga, kus näeme ühe päris eaka kirikuõpetaja (Harri- Johannes Rein on sündinud 1926. aastal) liikumist, hingamist ja rituaalset toimetamist, kus religioosse kõne edasiandmisel on jutluse sisu asemel esiplaanil kindel rütm, heli ja rääkimise tonaalsus. Võib küsida, et kui kaamerat ei oleks kohal, kas oleksid kirikuõpetaja rutiinsed toimingud kiiremad, tema jutlus veel kirglikum või oleks kõik täpselt samamoodi. Kui palju erineks pealtnäha edevusest täiesti vaba inimese olemine ja suhtlemine jumalaga sellest, mida ta on näidanud filmi autorile ja operaatorile kaamera taga.

Filmi ruum ja aeg on keskendatud ühele päevale ja ühele teenistusele. Sada aastat tagasi ehitati Ruhnu vana puukiriku kõrvale uus kivist kirik, sest saare rahvas ei mahtunud enam vanasse ära. 2012. aasta esimese advendi ajal peab aga kirikuõpetaja jutlust täiesti tühjas kirikus, sest kuulajaid ei ole, aga mitte see ei ole filmi teema. Põhiteema avamiseks kasutab Marianne Kõrver filmi alguskaadreis Uku Masingu tsitaati: „Usklik inimene on nagu üksik saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukast uusi saari. Kuid tema olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari. Et saare võimalikkus on olemas”.

Päris filmi alguses näeme läbi kiriku akna filmitud kaadreid, kuidas palvekojale läheneb kohmakalt rühkides must kühmus kogu. Õpetaja aeglast tulemist, kuni ta kirikuuste vahele kaob, näidatakse kaks pikka minutit. Seejärel näeme kaadreid küünalde süütamisest, lähikaadreid õpetaja tilkuvast ninast ja külma ruumi paiskuvast hingeaurust, kuni kõikides kandelaabrites põleb valgus. Samas aeglases tempos näidatakse lauluraamatu puittahvlile numbrite asetamist ning kirikutorni minemist. Lähivaatelistes kaadrites tornis kella löövast kirikuõpetajast on XVII sajandi madalmaade maalikunstile omast valgust, need on oma heletumedas kontrastis briljantsed. Kindlasti on filmis oluline koht ka valgel lumesajul. Valge kui jõuluajaga seonduv puhtuse ja rõõmu värv.

Marianne Kõrveri linateoses on veel teisigi kunstilisi või märgilisi detaile. Näiteks jutlust pidava üksildase õpetaja suust tulevad aurupilved annaksid tema sõnadele nagu mingi erilise jumaliku jõu ja kaalu. Religioonivõõrad inimesed võivad muidugi teisiti tajuda. Kui minna tagasi Kõrveri filmis „Tabamata ime” esile toodud radikaalse kunsti ja piiride ületamise näite juurde, siis mitteusklikena võime Harri Reinu aastaid kestnud, tühjale saalile etendatud liturgilisi etteasteid näha radikaalse elukestva kunstina.

Sümmeetriliselt filmi algusega lõpeb film küünalde kustutamise ja taas kirikuaknast filmitud teenistuselt lahkuva õpetaja kuju kadumisega lumesajus. Kõike näidatakse detailselt, kiirustamata.

Kõnealusest filmist rääkides ei saa peatumata jätta muusikal, mille autor on helilooja Lauri-Dag Tüür. Arvan, et tavalise, loomuliku helitausta puhul toimiks film hoopis teises võtmes, pigem absurditeaterlikus või ka kurb-groteskses. Kaadrites kostuks kohmakate jalgade ebakindel klobin ja tühjas ruumi kajas võimenduksid eaka inimese häälitsused. Neid hääli on küll paiguti võimsa muusika tagant kosta, kuid vihjelise vaikse taustahelina sulanduvad argihääled ise muusika osaks.

Helilooja Lauri-Dag Tüür rääkis Klassikaraadio saates „Delta” (14. II 2013), et ta salvestas klahv klahvi haaval Ruhnu kiriku orelihelid ja lühtrikõlad ning lõi nende baasil ajast, kohast ja teemast lähtudes muusikalise tausta. Selle detailsema hindamise jätan siinkohal vastava ala analüütikutele, mainin vaid, et vähemalt poole filmi mõjujõust annab tugev ja delikaatne originaalmuusika.

Võiks ju hädaldada, et miks raisatakse ressurssi mingile pea tühjalt seisvale kirikule, kus keegi ei käi, ja tehakse sellest film, mida näevad vähesed. Aga banaalsust on elus piisavalt ning inimene ei ela üksi loomemajanduse leivast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht