Ristsõna anonüümsele häälele

Donald Tomberg

Polanski „Variautor” on Hitchcocki mõjudega: ruumis on salapäraseid märke ja viiteid, et näiv pole tegelik, ruum on seejuures suletud, ahistav.       Berliini filmifestivali parima lavastaja Hõbekaruga  pärjatud Roman Polanski „Variautor” on film, mille puhul tahtmatult kipuvad esile seosed režissööri eraeluga. Linateose peategelane avastab end omapärasest suletusest ja jälgimise all olemisest, Polanski istub aga parasjagu koduarestis (sunnitult kodus varjul), kuna on tõsist huvi tundnud lapseohtu tüdruku vastu, vastavalt jälgitakse ka režissööri samme kiivalt.

„Variautor” on muidugi igati kenasti tehtud  ja läbivalt pingestatud film, ent jääb siiski maha Polanski parematest töödest – nõnda võib Berliini festivali parima lavastaja tiitlit mõista kunstilise tunnustuse kõrval ka filmimaailma solidaarsust ja toetust kinnitava žestina režissöörile. „Variautori” puhul on Polanski kui autori vari ilmekalt esil. Ühest küljest on sellised seosed seltskonnaajakirjanduse leib, teisest tükivad nad siin vägisi esile, kuna Polanski kuju on tihti ümbritsenud  hämarad ja kahemõttelised seigad. Ja et „Variautor” jääb Polanski tugevamatest töödest maha, kipuvadki isiklikud, teksti otseselt mitte puutuvad seosed siin prevaleerima nagu ootuste kompensatsioon. Laenates Umberto Ecolt lugeja, teksti ja autori jaotust, võiks öelda, et mudelautori kuvand kipub siin juba ise teksti tegelaseks saama.   

Miski pole nii, nagu näib

„Variautor” on nagu igati kvaliteetne rätsepaülikond. Kangas on tugev ja paistab eemalt nagu vana hea inglise villane, õmblused on korralikud, rätsepmeister tunneb oma tööd.  Ülejala pole siin midagi tehtud, detailid on paigas, lõige laitmatu. Lõige on isegi liiga laitmatu. Stsenaarne pinge, mis filmi esimeses pooles kasvavalt areneb, ei paku teises pooles väga palju uut. Just filmi esimeses pooles on aga „Variautori” puhul võimalik osa saada tihedast, sarkastilisest ja vaimukast dialoogist. Sissejuhatus endise Briti peaministri Adam Langi lähikonda, residentsi väikesel Ameerika saarel, on kaasahaarav, eneseteadlik ja suurilmalik  hoiak on kontrastina saare loodusega isegi veidi võluvalt uimastav. Residents ähvardab küll (oma alumisel korrusel) kõledusega, teisalt aga on vaade merele, ning kui vihma sajab (ning sajab ohtralt), võib alati segada ühe viski ja nautida teravmeelsusi koos eemal kumavate poliitiliste pingetega. Isegi kui me täpselt ei tea, mida kujutab endast „vana hea inglaslikkus”, on meil sellest ikka mingi ettekujutus ja sellele ettekujutusele „Variautori” tegelased  suuresti vastavadki.

Intriig käivitub, kui filmi peategelane palgatakse Adam Langi memuaaride uueks variautoriks, kuna eelmine kirjutaja on mõnevõrra segastel asjaoludel uppunud. Siit edasi saab Polanski põnevust kerida ja varieerida endale tuttava ja omase teemaga „miski pole tegelikult nii, nagu näib”. Asjaolu, et Pierce Brosnan on Adam Langi mängides prototüübiks võtnud Tony Blairi, lisab omakorda veidi vürtsi,  filmi tinglik maailm ristub nõnda vihjeliselt reaalsega. Põnevust hoitakse „Variautoris” professionaalselt ja lõpuni, samas jäädakse aga mõnevõrra nõrgaks äraarvamismängus, mis sellistel juhtudel ikka vaatajale rõõmuks: et kui miski pole nii, nagu näib, aga keegi ju on kõige selle taga, siis kes ikkagi? Nii võibki filmi teises pooles ka endamisi puändi ette ennustada ja sealt edasi on paraku kõik just nõnda, nagu näib. Stsenaariumi puuduseks on ka peategelase  kohatine naiivsus. Kuigi variautor on antud tegelasena, kel on kalduvus künismi, ei taipa ta siiski justkui piisavalt hästi, et on sattunud mängu, kus kellegi peale liiga kindel ei saa olla, ning et poliitiliste intriigide raames on avameelitsemine tervisele kahjulik. „Variautor” ei ole kokkuvõttes sugugi nõrk film, kuid Polanski on siin nagu lahjendatud kujul. (Meenutagem näiteks „Chinatown’i”, millega „Variautor” nii mõneski punktis sisuliselt  riimub.) Atmosfäär, ebamäärane ohutunne ja tegelasi liitev või lahutav sõnadetagune pinge, mis Polanski parimates töödes on vägagi mõjus, jah, see kõik on „Variautoriski” olemas, taandub aga sirgjoonelise intriigi ees. Peidus pool, see, mis peab olema varjatud, kipub pinnale, ning filmi pealkirjas antud, iseenesest teravmeelse kujundi võimalus jääb suletuks. Variautorist võiks ju muidu selle filmi raames mõelda ka kui anonüümsest häälest,  mis, kuigi on tõele jälile saanud, peab ikkagi jääma tummaks. Iseäranis just filmi lõpukaadrid ja asjaolu, et peategelasest variautorit filmis just nimepidi kutsuma ei kiputa (pigem jääb meelde see, et ta ise nimetab end irooniliselt varjuks ja et Adam Lang kutsub teda lihtsalt „mees”) võiksid sellist üldistust ka markeerida. 

Ootus

Kõrvalteemana võiks „Variautori” puhul rääkida hoopis ootuse loomisest, teatavast pinge mehaanikast. Võrdluseks võiks siin kõrvale tuua näiteks hiljuti parima filmi Oscari võitnud Kathryn Bigelow „Piinakambri”. „Piinakamber” on muidugi täiesti teistmoodi film ning „Variautoriga”  ei seo seda temaatiliselt miski, kuid „Piinakambris” näitab Bigelow uuesti, millist metsikut pinget kätkeb iseeneses ootus. Teatavate mööndustega võiks öelda, et „Piinakamber” ongi iseenesest üks suur ootamine: ootus toimib võitluses ja võidujooksus ajaga, millel on elu hind, ning püssipaugutamise ja plahvatuse asemel on hetkelisteks lahendusteks pigem plahvatuste ärajäämine. Bigelow viib ootuse riski piirile ja muudab nõnda adrenaliini  kohisemise tajutavaks. „Piinakambri” sõja pinge ja sõjast sõltuvus on sõltuvus ootuse pingest. Ootus hargneb siin ühemõtteliselt ja sirgjooneliselt ajateljel. Polanski „Variautor” on Hitchcocki mõjudega: ruumis on salapäraseid märke ja viiteid, et näiv pole tegelik, ruum on seejuures suletud, ahistav (saar ning residents kui väike vangla, kust käsikirja välja viia ei tohi). Ka see, et „Variautoris” pidevalt sajab, kontsentreerib  omamoodi ruumi. Intriig, mis „Variautoris” areneb, hargneb aga omakorda (pinnalisena) nagu ristsõnamõistatus. Peategelasele ette sattuvad lüngad/küsimused tuleb täita õigete vastustega ning seejärel on võimalik dešifreerida ka peidetud ning lõplik vastus. Iseenesest on ootus muidugi alati seotud ajaga; „Variautoris” areneb, hargneb ja lahendatakse ootuse/ohu pinge aga ilmsena just ruumiliste parameetrite kaudu.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht