Rusikas käiku!

Andres Maimik

 

Foto: reet aus

 

Käimas on ülevabariigiline performansikunsti ülevaatenäitus. Oma kavadega astuvad üles nii vabariigi teenekaim kunstiplejaad kui parnassile pürgiv järelkasv. Lavataguses lokaalis hõljub sigaretiving ja veiklevad hämarad pilgud, kriitik pillub metafoori ja kiibits painutab paradigmat. Outfit on ultracool – märksõnad on “must nahk” ja “läikiv lateks” ning “gootiglämm” (Reet Ausi ning Grimm Sistersi suurepärane koostöö). Kordamööda käivad artistid püünel üksteist üle trumpamas. Performansid on koreograafilised ja morbiidsed, eneseteadlikud ja tsitaaditiined. Sellel kunstimeistrite moedemmil kulgeb kõik kokkulepitud kodukorra kohaselt.

Aga natuke hüsteeriline on kah. Õhtu naelaks on välja reklaamitud legendaarse väliseesti šokikunstniku Leo Saalepi eksklusiivne etteaste. Kohalikud suurused teavad, et Saalepilt võib kõike oodata. Ükskõik mida ta ka ei teeks, on just tema looming see, mille järgi hakatakse mõõdupuid seadma.

Ja siis saabub kardetud geenius ise. Seitli ning talking cunt habemega tossakas tuulejopes tegelinski, kes meenutab pigem Tehnoprojekti inseneri kui legendaarset kunstidesperaadot. Ta jälgib edevaid kolleege jaheda muigega, läheb lavale ning eemaldab eneselt jäseme. Ilma sissejuhatuse, ilma muusika, ilma varjuteatrita. Ilma eetika ja ilma esteetikata. Ainult ketassaag kiunatab korraks, verd piserdub esiridades istuvate kunstisõprade peale ja valmis ta ongi.

Me kiidame heaks enesehävituslikud teod, mis ületavad alalhoiuinstinkti kõrgema idee väljenduse nimel. Enesepõletus käib sotsiaalkriitilise narratiivi juurde, enesetapp kuulub armastuslüürika traditsiooni ning märterlik eneseohverdus põlistab kangelasmüütide marmortahvleid. Aga kunst? Ka kunstil on sõnumi kuulutamiseks kalduvus otsida üha ekstreemsemaid edastusvorme. Sageli on kunstniku suurimaks ambitsiooniks šokeerida oma kunstiteoga avalikkust ning kutsuda esile rahvahulkade ärritunud reaktsioon. Ent enamasti jääb see kahjutuks provokatsiooniks; alasti nongratalase arreteerimine ületab uudiskünnist vahest ainult Delfi seksirubriigis.

Aga igal juhul on kunstis esmaseks nõudeks sisuline mõtestatus. Ükskõik kui transgressiivse teoga kunstnik üldsuse šokeerimiseks hakkama ei saaks, oodatakse sellelt mingitki arusaadavat sõnumit. Ent kodanlase kiusamine Leod ei huvita, nagu ka varjatud sotsiaalse vägivalla ilmsikstoomine. Oma väljaastumises pole Leo terapeut nagu Artaud, sõdalane nagu Breton, meelelahutaja nagu Alice Cooper, nautleja nagu Bob Flannagan, fašist nagu Nietzsche ega antifašist nagu Battaille. Ta ei taha olla üldse mitte keegi, tal ei ole üldse midagi öelda. Saalepi kolleegidel oli õigus, see “kunstiakt” on jokker varrukas, valemängija, kes naeruvääristab kõiki mängu ülesehitavaid reegleid.

Performansikunsti rusikareegel on, et see on rituaalne tegevus, mis leiab aset esteetilisel väljal. Isegi siis, kui mäng toimub reaalsuse elementidega või päriselu dekoratsioonide vahel, saavad selle tagajärjed olla pigem sümboolsed. Kuid Saalepi brutaalse teo artikuleerimata “nullsemantika”, mille tagajärjeks on reaalne invaliidistumine, rikub seda viimast reeglit, mis lahutab püha kunsti kõigest siinpoolsest – pornograafiast, patoloogiast ja Artjomist, kes kirvega ema tappis ja talt 17 krooni ära võttis.

Oma ebaviisaka tour de force’iga muudab Leo irrelevantseks ka kõigi teiste kunstnike ponnistused teha kvaliteetset kunsti. Sellest õhtust jääb ju meelde ainult see käesaagimise number. Samas saab Leo süüdimatult suured silmad ette manada ja öelda, et te ju ise tahtsite seda. Te ju ise ootate seda suurt kunstimessiat, kes läheks lõpuni, kes näitaks meile ehtsat valu ja kompaks meie eest tõelisi eksistentsiaalseid piire. Ja mina täitsin tellimust, mis siis, et maailma kõige idiootsemal moel. Õndsad on vaimust vaesed või need, kes selleks vabatahtlikult hakkavad. Küsige Lars von Trierilt.

Seetõttu on täiesti loomulik, et Marianne Kõrveri filmi Leo Saalep tuleb Soomest, Matti Nükaneni ja Uno Turhapuro kodumaalt. Maalt, kus Joukko Turkka loobib publikut sitaga, Kalervo Palsta kägistab end peenisega ja Roi Vaara litsub endale keeduvorsti tervelt söögitorust alla. Neis toiminguis on süüdimatut hullust ja lapselikku trotsi kui vene šokipopi heeroste Oleg Kuliku ja Alexander Breneri ideoloogilises sõjakuses.

Leo on endaga väga rahul. Kui solvunud kolleegid teda haiglasse vaatama tulevad, ei kavatse Saalep oma tegu mingil moel õigustama ega lepitust otsima hakata. Kunst on ju sport, siia ei tulda sõpru otsima, vaid võitma.

Saalepi katartiline lõpunaeratus tuletab meelde zen’i mõistulugu mehest, kes jõudis valgustuseni pärast seda, kui õpetaja oli tal käe otsast kaksanud. Leo Saalep on selles valguses sooritanud täiusliku teo – ta on leidnud rahu ja mahub endasse jälle ära. Aga võib-olla on see katarsis palju väiksem ja egoistlikum, trotslik võidurõõm kordaläinud ärapanemisest?

Marianne Kõrver on saavutanud oma filmiga parima, mida selle raha eest saab. Õnneks on ta välja rookinud igasugused Vilde-ismid ja asendanud need Eelmaa-ismidega. “Põrgu on sama mis perse” kõlab ju vähe kaasaegsemalt kui “ei suutnud su mängus imet tabada”.

Need mõtted on paradokslikud, mürgised, kiuslikud, maneerlikud, romantilised, lenduvad, esimesel kuulamisel haaramatudki, aga hoiavad filmi intensiivsema isegi siis, kui tegevus kipub hanguma. Erinevalt eesti videokunstnike loomest, mis jääb sageli tehniliselt pooltooreks, on tema film lausa high-tech. Iga kaader on läbi mõeldud, läbi komponeeritud ja läbi töödeldud. Mustvalges pildis on sekundaarne lisavärv, mis toneerib atmosfääri, kunstisalong on purpurne, rappimisstseen verine ja haigemaja kirurgiroheline. Kriitikud ilmuvad läbi rikkis televiisori rgb-efekti ja mõjuvad deliirselt. Valgustus on kontrastne nagu film noir’is ja toob haiglaslikult teravalt esile naha ja muude pindade faktuuri. Filmi performansid on efektsemalt lavastatud kui enamik päris performansse. Käenüsimisstseen on nats liiga stiliseeritud (pigem vahva splätter kui jõhker dokumentaalsus) ning ei evi seetõttu vajalikku ehmatus-efekti. Muusika (Sten Seripov) on kongeniaalne cooljazz, mis pumpab filmile algusest peale õige rütmi.

Taavi Eelmaa teeb lummavalt minimalistliku rollisoorituse. Ekspressioone on vähe, aga need on täpsed. Erinevalt teistest “Tabamata ime” episoodidest on siinne Saalep tõeline subjekt, kes dirigeerib mängu, mitte ei lohise Lilli slepis läbi filmi. Vahest seetõttu on ta sümpaatseim kõigist võimalikest Saalepeist: aktiivne tegelane on kaasakiskuvam kui puhas kelgunöör. Lilli (Mari Abel) jääb marginaalseks tegelaseks ja kahjuks ei pääse ta ka seekord sulisboaga bitch’i stereotüübist, mis kummitab ka teiste autorite Lillisid. Pedak (Liina Vahtrik), Vedamik (Juhan Ulfsak) ja Kull (Erki Laur) kutsusid esile tõsise déjà vu eesti kunsti-, moe- ja levimuusikaseltskonnast. Vahest olid nad natsa liiga efektsed tegelaskujud, ilma inimliku suvalisuseta. Aga muidugi, stiilses filmis peavadki stiilsed tegelased olema.

Marianne Kõrveri film “Rusikas” on üks kobedamaid lühifilme, mis on Eestis ilmavalgust näinud. Ehk leidub komplitseerituma draamakaarega või psühholoogiliselt nüansseeritumaid teoseid, aga mis puudutab intellektuaalset intrigeerivust, siis pole tal vastast.

Minu arust ei pea üks film olema sama loll kui tema kõige lollim vaataja. Eriti kirkana särab ta selle keskpärase produktsiooni kõrval, millesse pekstakse miljoneid ja mida käiakse välja kui päris kino. Selliste “päris”-filmide vahele on täiesti kosutav kohata ka mõnda terast “mängu”-filmi.