Sada vakka etnofuturismi

Veiko M?a

 

Säärane Kure-onu (Guido Kangur)

 peab mulke juutideks. 

 KAADER TELEFILMIST

 

Telelavastus “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. Autor Lydia Koidula, lavastaja Toomas Kirss. Esietendus TV3s  31. XII 2006.

 

Toomas Kirsi ümber seatud “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” on rikkalik õppematerjal nii etnofuturismi kursust alustanule kui edasijõudnule. See ei ole pelk telenäidend, pigem peabki seda käsitlema (etnofuturistliku) õppefilmina.

Sedavõrd fundamentaalse resultaadi peamine põhjus on Koidula hoogne ja elav algtekst, oma originaalse ja tõestisündinud süžee tõttu nii vastandlik kaasaegsetele saksamõjulistele jantidele. Elust võetud materjal on ikka mahlakam ja loogilisem kui näiteks “Hajameelselt abielus” oma armetute toladega. Seda enam et lavastaja on küll teinud tekstile kosmeetilisi pisiparandusi ning toonud tegevuse tänapäeva, kuid pole ainsatki Koidula igihaljast mõttekäiku koos pesuveega välja heitnud. Respekti näitab seegi, et pealkiri jäeti muutmata. Ja žanrgi pole muutunud: XIX sajandi jandist on nappide muudatustega saanud XXI sajandi jant.

Kirsi lavastus on algmaterjalist välja imenud viimasegi mahla, mis tänapäevalgi juua ja edasi kääritada kõlbab. Sellest on isegi kahju, kuna pole tõenäoline, et sama meetodit kasutades lähiajal meie klassika tõlgendamisel jõutaks vähegi võrreldava tulemuseni.

Vana-aastaõhtu tihedas programmis jättis telenäidend küll ereda, kuid kohati arusaamatu mulje. Teisel vaatamisel oli see nauditav, kolmandal juba suurepärane. Nõnda et Kirsi “Säärase mulgi…” versioon on nagu ilus naine. Seda, et ta on ilus, mõistad juba esimesel kohtumisel, aga tõeliste väärtuste adumiseks on siiski vajalikud mõned intiimvahekorrad. 

Ega ma igast visuaalsest või verbaalsest võõritamiskatsest aru saanudki. Näiteks ema Anne (Ülle Kaljuste) grimeerimine Koidulaks. Pole mingit argumenti selle hädavajalikkuse kasuks. Aga olgu pealegi, niisama ka tore vaadata. Nõnda et “Säärane mulk…” pole mitte üksnes etnofuturism, vaid ka etnocamp.

Sama kehtib veel mõne mitte küllalt põhjendatud, kuid siiski armsa leiu kohta. Näiteks kogu lavastuse aja hästi nähtav, kuid tumm tegelane, Wiiralti graafiline leht “Jutlustaja”. See võib sümboliseerida nii Ennu saatanlikke kui Märdi ingellikke kõnesid. Aga võib-olla on pilt hoopis kultuuri järjepidevuse märk, terekäsi aastast 1871 aastale 2006? Sest ajateljel peaksid need käed kohtuma 1938.-39. aasta paiku, mis oli just Wiiralti loominguline kõrgaeg. Igatahes on tore selliste asjade üle hiljem juurelda, aduda, et telelavastaja peab sind intelligentseks inimeseks.

Ohtralt leidus ka mõjuvaid ja igaühele arusaadavaid nappide sümbolite abil tehtud jõulisi üldistusi. Näiteks saatemuusika. Eriti Meie Mehe  “Rekkamehe argipäeva” kasutamine stseenis, kus Peeter oma killavooriga tangusid linna vedama hakkab. Laul ise on ju samasugune makaagi tasemel mörisemine nagu Meie Mees isegi (Mašina Vremeni originaal on muidugi tore). Aga Peetri idiotismi muusikalise illustreerijana on see nagu rusikas silmaauku. 

Tiit Sukk positiivse peategelase Märdi osas pääses jõuliselt esile mitte üksnes oma koomilise rollilahenduse, vaid vähemalt samal määral ka etnofuturistliku tausta tõttu. Noor mulk Eesti koondise spordidressis tuletas kohe meelde Karksist pärit kuulitõuke- ja kettaheitevägilase Margus Hundi. Mõnevõrra kahtlust tekitas vaid asjaolu, et esialgu oli Märdil kaelas vaid üks medal, Hunt võitis neid juunioride MMil aga kaks. Ja oh seda äratundmisrõõmu siis, kui näidendi lõpus kandis Märtki kaht kenasti kokku kõlksuvat medalit.

Kui aga araablase riietuses Kure-onu (Guido Kangur) Märti kogemata mulgi asemel juudiks nimetab, siis see on juba ekskurss globaalprobleemide valdkonda ja seda ma siinkohal (ega üleüldse) analüüsida ei suudagi.

Eks neid etnograafilises vormis sisulisi moderniseerimisi oli veelgi, näiteks Märdi puterdamine kosjasõnade ütlemisel. Aga mis neist ikka näppudel üles lugeda. Peaasi et need olid maitsekalt tehtud, üldrahvalikule Koidulale oli ka tänapäevast liidetud vaid üldrahvalikke mentaliteediavaldusi.  

Puhtalt näitlejatöid silmas pidades oli suurimaks saavutuseks Jan Uuspõllu Erastu Enn. See oli tükk elusat absoluutset kurjust, mis oma maniakaalsuses muutus täiesti naeruväärseks, võrreldav Jack Lemmoni professor Face’iga kultuskomöödiast “Suur võidusõit” või Hando Runneliga. Väliselt meenutas Enn aga hoopis Tamme Villut. Seegi võis etno-camp olla.

Pille Kanguri Juta tekitas esialgu võõrastust, see tundus originaalist juba liiga kauge olevat. Teisel nägemisel oli aga just see osatäitmine kõige huvitavam, kuna erines algvariandist kõige rohkem ning võimaldas kõige etnofuturistlikumaid üldistusi. Näiteks kui Juta ei tea, mitu puuda on vakas, on see ühtaegu nii vihje blondiinianekdootidele kui Koidula tekstist täpne kinnipidamine.

Tiit Suka Märdile oli lavastuslikult nii tore vorm ette antud, et mine ja mängi kohe lustiga. Seda ta tegigi. Maie (Mirtel Pohla) oli tüübina väliselt meeldejääv, mänguvõimalusi oli tal vähevõitu.

Kõige võõramaks jäi Aarne Üksküla Peetrina. Idioodid ei ole Üksküla ampluaa, tema trumbiks on Vestmanni tüüpi krapsakad vanamehed. Näiteks Tõnu Aav, kes on ju koguni Švejki mänginud, olnuks hoopis teine tubakas. Samuti mõjus Ita Everi vallakasakas umbes nõnda, et ohoo, näitame lollile rahvale jälle Everit mehe riietuses, see ju kindel naerukoht.

Ideelisest jõulisusest ja uudsusest hoolimata ei ole “Sada vakka…” lõpuni väljapeetud suursaavutus. Tundus, et see oli sisse mängitud suures ajahädas, igatahes mitmes stseenis oli tunda, et näitlejad pole jõudnud tekstigi pähe õppida.

Lavastuse esmakordne näitamine vana-aastaõhtu programmis polnud just tark tegu. Selle kellaaja tarvis oli tegu liiga mitmeplaanilise, ajastuid ja tüüpe segi paiskava teosega. Ühesõnaga – alkoholist juba ähmastunud ajule liiga kõrge pilotaaž. Sellest andsid tunnistust ka esimesed vähimagi arunatukeseta tehtud arvustused meedias. Parem vahime edaspidigi sel õhtul kõigilt kolmelt kanalilt Reet Linnat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht