Sajand ilma minevikuta

Martin Aadamsoo

  George Orwell on pillanud teravmeelselt, et kelle kontrolli all on olevik, selle kontrolli all on ka minevik, ja kelle kontrolli all on minevik, selle määrata on tulevik. Seda maksiimi aluseks võttes paistab, et eesti filmi puhul ei ole olevik kellegi kontrolli all (mis ju ehk polegi halb). Nimelt puudub eesti filmil üldse formaalne minevik ehk kirjutatud ajalugu.

Nelja aasta pärast sajandivanuseks saava eesti filmi kohta pole seni ühtki kokkuvõtlikku monograafiat, ajalugu või tõlgendust. Siin-seal on puhuti avaldatud artikli- ja kriitikakogumikke või üht kitsast valdkonda, näiteks animatsiooni, käsitlevaid teoseid, viimati praegugi veel poodides saada kanadalase Chris Robinsoni „Between Genius and Utter Illiteracy” ja seegi inglise keeles. Kogu sajandit hõlmavat eestikeelset kokkuvõtet aga pole.

Võime ju end välja vabandada, et eestlased ongi rohkem teoinimesed, kes ei malda pikalt juurelda ja mõtiskleda, vaid kibelevad muudkui tööd tegema. Kuid meil on ju olemas mitmesugused kirjandus-, teatri-, kunsti- ja muud lood. Ka ei saa öelda, et pole millestki kirjutada: filme on sajandi jooksul tehtud palju ja igast liigist.

Üks põhjus on kindlasti see, et Eestis pole läbi aegade olnud võimalik filmiteooriat süvendatult õppida. Need Eesti filmikriitikud, kes lõpetasid vene ajal Moskva kõrged koolid, saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kahjuks pole enamik neist selle ala peale jäänud, olgu väljundite nappuse või muude toimetuste rohkuse tõttu. Aga puudu on olnud ka pealehakkamisest ja ametkondlikust müksust ribide vahele.

Milleks on õigupoolest tarvis eesti filmiajalugu? Muidugi riiulinurgale mäluvärskenduseks ja koolilastele ranitsasse, et juba eos välja juurida Hollywoodi tekitatud alaväärsuskompleks omamaise filmi pärast. Praegu on viimane aeg hakata kirjutama eesti filmi ajalugu ka seetõttu, et meie klassikute põlvkond viib minnes endaga kaasa palju seda, mida ei leia ei Eesti ega Vene arhiividest. Tagatipuks pole need arhiividki teab mis hästi säilinud ja kättesaadavad, seega võib juhtuda, et kui me praegu ei tegutse, võib ajaloo niidiots lõplikult peost libiseda. Olukorra saab kokku võtta lausega „kui noored teaksid, kui vanad suudaksid”. Peame leidma viisi, kuidas viia kokku teadmine ja jaks.

Korrastatud teavet eesti filmi kohta on aga vaja ka selleks, et tõsta avaliku filmialase arutelu taset ja anda sellele süsteemne raamistik. Sellest üksi on vähe, et meil tehakse ehk järjest rohkem ja paremaid filme, kui paralleelselt ei tõuse nendest mõtlemise ja rääkimise tase. Erudeeritud vestluse vähesus kipub ära nullima ka filmitegijate edasimineku. Päris tule-eile-meile tüüpi hõllandusi  ja üksteisele õlalepatsutamist on jooksvas filmikriitikas küll vähemaks jäänud, aga toimetusi mehitavad siiski valdavalt heasoovlikud autodidaktid.

Et peagi saabuvaks eesti filmi saja aasta juubeliks ühine auvõlg osaliselt ära klaarida, on Balti filmi- ja meediakoolis alustatud kahe suurema ettevõtmisega. Mullu toimus esmakordselt vastuvõtt filmiteooria ja -ajaloo erialale, mis peaks leevendama õppinud kirjutajate vähesust eesti filmikultuuris. BFMil on ka plaanis hakata kirjastama filmialaseid raamatuid, et täita üks väheseid laike, mis muidu küllastunud kirjastusmaastikul veel valendab. Esimesena läheb trükki BFMi filmiteooria professori Jarmo Valkola filmikeele  ja -narratiivi monograafia. Järgmisena peaks 2009. aastal lettidele jõudma Lauri Kärgi koostatud esimene eesti filmi terviklugu Johannes Pääsukesest tänaseni. Ots on lahti tehtud.