Saladuse kaudu selguseni

Krzysztof Zanussi: „Vaimsus on ilmselt midagi sellist, kui lastakse endale ligi mõte, et selle nähtava ja kombatava maailma taga on midagi muud.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavu sai Pimedate Ööde filmifestivali ühe elutöö preemia poola lavastaja Krzysztof Zanussi. Festivali programmis linastub ka tema viimane film „Ideaalne number“*, mis on 84aastase autori uus intrigeeriv mõtisklus füüsi(ka)listel ja metafüüsilistel teemadel. „Kui mul on valida, kas uskuda, et pärast surma on midagi, või seda, et pärast surma ei ole mitte midagi, eelistan uskuda, et midagi siiski on,“ ütles ta filmi ühe keskse teema selgituseks enne esilinastust.

Vanameistriga toimus Theatrumis lõbus ja vaimukas vestlus, kus suunavaid küsimusi esitas Lembit Peterson ning osa küsimusi tuli jutuajamise lõpuosas ka rahva hulgast. Vestlust tõlkisid Sławomira Borowska-Peterson ja Marius Peterson.

See on minu teada teil juba kolmas Eestisse tulek. Kuidas te ennast siin tunnete, mida olete avastanud? Mis on lähedane, mis täiesti arusaamatu?

Ütleksin alustuseks ühe retoorilise lausungi, milles on midagi väga olulist. Meie planeedil Maa ei ole kõik tooraine veel lõplikult otsa saanud – on veel veidi vett, kivisütt, naftat. Aga üks hüve on täielikult otsas – see on inimlik tähelepanu. Meil ei ole enam aega ja see, kuidas oma ajaga ümber käiakse, on omaenda vabadus. Ja kui te täna hommikul otsustasite seda aega kasutada minuga kohtumiseks, siis pean ma teid kohe alguses tänama, sest valida võib maailmas palju erineva vahel.

Mulle on iga inimesega kohtumine omamoodi boonus, sest ma ei saa kellegi puhul eeldada, et ta võiks tahta minuga kohtuda. Ja ütlen ka teile: ärge arvake, et teil on mingi õigus midagi välja öelda, see õigus tuleb kätte võita. See on iga artisti probleem: kuidas saada inimeste huvi, tähelepanu, kaotamata seejuures oma väärikust. Vahel see õnnestub, kui puudutame mingit nooti, mida oma südames on kantud, aga tihti ei lähe see meil korda ja siis oleme justkui kõrvale heidetud ja leiame end kuskilt äärealalt. Ja siis tekib vastuolu: kuidas meeldida ümbritsevale maailmale, kui me samal ajal tahame seda maailma kritiseerida? Kuidas panna ta kuulama? Selleks ei ole retsepti, igaühel tuleb käia oma teed – kord õnnestub see paremini, kord halvemini. On hea endale kohe alguses öelda, et edu, sellist absoluutset edu, ei ole olemas. Võite saada Nobeli auhinna või Oscari ja ometi jääb teisse tunne, et see pole see.

Te kõnelesite edust … Mida tähendas teile tänavune PÖFFi elutööpreemia? Kuidas inimese tööd kunstis hinnata?

Edevus ja kõrkus on inimese loomuse osa. Mul on väga hea meel, et festival mu esile on tõstnud, aga loovat inimest vaevavad kogu aeg kahtlused, kas see, mida ta teeb, on hea. Sellega on ka nii, et kui juba tunnete, et on hästi, siis on aeg tagasi tõmbuda. Looming kasvab välja igatsusest, janust. Igatsusest ideaali järele, mis on kättesaamatu. Ja häda sellele, kes mõtleb, et on juba täiuslik, sest see on esimene ja lõplik skleroosi ilming.

Tänapäeva maailm paneb oma kiirusega, millega jahvatab meie karjääri, kõigi ette küsimuse: kellele te tahate meeldida? Sest kõigile meeldida ei saa. Ja mille eest te tahate, et teid hinnataks? Ka see on vahel arusaamatuste põhjus. Kas te kunstnikuna mõistate end piisavalt, kas te äkki mõistate end liiga hästi? Ka see on küsimus.

Räägiksin anekdoodi ühest briti näitlejast, kes mängis kuningas Leari – seda rolli, millega kunagi rahul ei olda. Või oli see Othello, teine samasugune roll. Ühel etendusel tundis ta ühtäkki, et nüüd mängib geniaalselt. Ta läks garderoobi ja oli väga vihane. Garderoobikaaslane imestas: „Meister, te olite niivõrd imeline, miks te nüüd raevutsete?“ Ja mees vastas: „Ma ei saa aru, kuidas see juhtus.“ Me ei mõista hästi, mida me teeme, ja kui mõistame, siis on see kunstlik, n-ö tehtud.

Krzysztof Zanussi: „Massikultuur kutsub meid üles enesekesksusele: tegele iseendaga, ole lahe ja ära anna kellelegi midagi. Sellise filosoofiaga saame kindlasti hukka.“ Pildil koos tõlgi Sławomira Borowska-Petersoniga.

Jaan Tootsen

Olete õppinud füüsikat, filosoofiat, filmindust, olnud õppejõud Łódźi filmi­koolis, kirjutanud stsenaariume, lavastanud draama- ja ooperi­teatris … Kuidas need valdkonnad teie loomingus suhestuvad?

Tahaksin sel teemal väga paljust rääkida, aga nii palju meil aega ei ole. Räägiksin ühe loo juhtumist Andrei Tarkovskiga. Olime koos Colorados, olulisel Telluride’i filmifestivalil. See oli Andrei esimene kokkupuude Ameerikaga: Ameerika ei mõistnud teda ja niisamuti ei mõistnud Andrei Ameerikat. Temaga kohtuma tuli aga tohutu hulk noori, sest tal oli selline justkui Indiast tulnud guru imidž. Keegi saalist küsis: härra Tarkovski, mida teha, et olla õnnelik? Andrei kuulas ära tõlke ja siis prahvatas vastuseks mitu rahvus­vaheliselt tuntud sõna nagu „kretiin“ ja „idioot“. Korraldaja pidi seda olukorda siluma hakkama. Ma pöördusin Andrei poole: „Kui sa arvad, et see pole oluline, siis ütle, mis on oluline.“ Ja ta vastas, et loomulikult peab igaüks meist küsima, miks ta on olematusest siia kutsutud, sest maailm saaks väga hästi ka ilma meieta hakkama. Ja kui me sellele juba vastust teame, siis tuleb teha seda, mis on meie ülesanne, ja kas me oleme sealjuures õnnelikud või mitte, ei oma enam tähtsust. Andrei ja ka minu arusaamises on igal elul mõte. Meenub Fellini „La strada“ (1954), kui Gelsomina ütleb, et iga kivike on millegi jaoks. Kui sa juba mõistad, milleks sa oled, siis sa ei hukku.

Vahel, kui oleme oma kunstnikuelus täiesti põhjas ja kõik on meid kõrvale heitnud, siis tasub naasta küsimuse juurde, milleks me siin oleme. Siis kaob igasugune depressioon.

Kuidas on teie elus põimunud vaimne elu, pereelu, tööelu? Kas üks domineerib või ühendab neid kõiki ühine telg?

Tuttavad on öelnud, et ma olen killustatud ja teen liiga palju ühel ajal. Ajakirjanikud küsivad minult vahel, nagu ka mu kauged ja väga rikkad Itaalia sugulased, miks ma nii palju töötan. Vastan, et mul lihtsalt ei ole midagi muud teha.

See on üks igavene tõeotsing ja tegevus, lõplikku tööd ei saa kunagi näha, näeme vaid mingeid välgatusi. Praegu tegelen näiteks tehisintellektiga, mis huvitab mind. See ja ka muud huvialad on sellised, et ma ei jõua nendega mitte kuhugi. Otsinguga kaasneb aga ka suur vastutus kõige ees, mis ma teen, ja ma otsin seda tõde mitmelt poolt.

Millised filmid on teile jäänud tagasivaates kõige südamelähedasemaks ja miks?

Kristlaste palves on selline rida: „ära saada mind kiusatusse“. Kõik kunstnikud on egotsentrilised ja tahavad endast rääkida. Püüan sellest küsimusest kõrvale hiilida. Mul ei ole õigust hinnata seda, mida ma olen teinud. Olen nagu rändkaupmees, kes paneb üles leti, kus peal on kõik mu tehtu. Olen püüdnud kõike teha nii hästi, kui suudan, ja nüüd on teie otsustada, mida te sealt valite. Shanghai turul nägin üht oma filmi DVDd. Mind vaimustas see, et kuskil väga kauges maailmanurgas kaupleb keegi minu filmiga. Tahtsin koos müüjaga ühe pildi teha, aga ta pani plehku, sest arvas, et ma olen politseist.

Ma ei ütle millestki lahti. Mul pole filmi, mida häbeneksin või mille puhul pean keelama, et ärge jumala pärast seda küll vaadake.

Küsiksin töömeetodi kohta. Konstantin Stanislavskil on terminid „pealisülesanne“ ja „läbiv tegevus“. Ta ütleb, et head kunsti tunneb sellest, et pealisülesanne on olemas, aga halvas kunstis see puudub. Kas teie meelest on sel mõistel mingit kaalu või on teil läbiva ülesande kohta mingi teine arusaam?

Olen elu jooksul kindlasti töötanud mõnesaja näitlejaga. Väga erinevatest riikidest inimesed, eri kultuuridest ning erineva näitlejakooliga. Mõtlesin rohkem sellele, kuidas mina kohanen sellega, mida nemad on endaga kaasa toonud. Erinevus on selles, et teatris on mul mitu nädalat aega näitlejaga kohtuda. Filmis on aga justkui iga 15 minuti järel esietendus. See, mida mängitakse, ekraanile ka jääb. Filmis ei saa ma seetõttu endale eksperimente lubada, sest need nõuavad aega. Tõeline loomeakt toimub näitlejate rolli valimise ajal. See, mis otsuse ma seal langetan, otsustab filmi saatuse. Hiljem võin äärmisel juhul natuke stsenaariumi kohandada. Ma ütlen nüüd midagi sentimentaalset, mis ei ole õigupoolest minu stiil: töös näitlejaga on olulisim teda armastada. Kui minu silmis on rõõm sellest, kuidas keegi mängib, siis on ka temal lihtsam mängida. Hull on lugu muidugi siis, kui ma pean valetama – kui näitleja mängib halvasti ja mina püüan oma silmadega talle märku anda, et läheb täitsa hästi.

Näitlejatest kõneldes kordan näitlejatega kohtudes tihti üle üht võrdlemisi banaalset tõdemust, mis kõikides koolides siiski ei kõla. Seriaalides ja reklaamides mängivad näitlejad on õppinud, kuidas kõike näidata. Tõeline näitekunst algab sammu võrra kaugemalt ja põhineb oskusel, kuidas kõik ära peita. Mina palungi näitlejatel ära peita see, mida nad mängivad. See annab vaatajale võimaluse ise see miski avastada, mitte et talle tuuakse lihtsalt ja labaselt kõik taldrikul ette. Lasta tunda jahiinstinkti, et vaataja justkui jahib üht ihatud peitunud looma ja tunneb jahimehe võidurõõmu teda kätte saades.

Mis on olemuslik näitleja loomingus? Mis eristab teie jaoks head näitlejat keskpärasest?

Igatsus. See sõna kuulub mõneti Jerzy Grotowski maailma, tema seda sõna kasutas. Kui inimene oskab unistada millestki suuremast ja imelisemast, siis on temas olemas kunstnikupotentsiaal. Siin peitub ka lõks: näitlejad võivad elada fantaasia- ja kunstimaailmas, aga neis võib tekkida kiusatus minna reaalsesse maailma. On selliseid näiteid, näiteks praegu aktuaalne Ukraina president või kunagine Ameerika president Ronald Reagan, kes sattusid virtuaalsest maailmast korraga reaalsesse maailma. Alati ei pruugi see üleminek õnnestuda. Näiteks vene näitleja ja lavastaja Nikita Mihhalkov oli varem vaimustav kunstnik, aga siis otsustas hakata elus kaasa lööma, mistõttu paljud ta ära põlgasid ja mitte ilma põhjuseta.

Mida te fantaasia ja virtuaalmaailma all täpsemalt silmas peate?

Te tulete lavale ja ütlete, et olete Taani prints. Tund aega hiljem te enam ei ole Taani prints. Kui te edasi usute, et olete Taani prints, siis te kas sooritate riigipöörde või maandute psühhiaatria­haiglas.

Mis on vaimsus ja kuidas see väljendub teie elus ja kunstis?

Vaimsus on ilmselt midagi sellist, kui lastakse enda juurde mõte, et selle nähtava ja kombatava maailma taga on midagi muud. Seal on mingi saladus. Mõned nimetavad seda jumalaks, aga olemuselt on see rohkem mingi kõrgem olek, mõte kui reaalsus, kus me argielus suhtleme. Huvitav, et pärast mitu sajandit kestnud valgustuslikku mõtlemist ja usku inimmõistusesse, on see just teadus, mis toob tänapäeval tagasi saladuse mõiste. Hakkame liikuma tagasi maailma, mis on olnud inimkonnaga aastatuhandeid – üleloomulikku saladuse maailma. Vastuvõtlikkus vaimsusele tähendab, et me tunnistame midagi endast suuremat. Religioonid annavad sellele eri vorme, aga olemus on alati seesama – on vaim, mis ülendab mateeria ja mis valitseb mateeria üle. Endise, küll läbikukkunud, füüsikuna meenutan, et tänapäeva füüsika kohaselt ei ole aeg absoluutne ega objektiivne. Seega võib öelda, et tulevik juba eksisteerib. Aeg on nagu asfalttee, mida mööda liigub autokumm. Kumm puudutab teed ühes punktis ja see on hetk – olevik. Meie taga on minevik ja meie ees on asfalt, mida me pole veel puudutanud, aga ta on juba olemas. Kuigi meile kättesaamatu. Seda ütleb meile teatud intuitsioon, mida võime tundma õppida, kui hakkame tegelema kvantfüüsikaga, millest mina küll mitte midagi aru ei saa. Küsime, miks minuga juhtub, või kas elu on saatuse realiseerumine – saatuse, mis on meile antud, aga mille võime kõrvale heita. Siit tuleb sisse keeruline vaba tahte, vaba valiku teema. Meile sisendatakse, et kõik on geenide ja keskkonna poolt ette määratud.

Kuidas hindate praegust olukorda, tänapäeva maailma? Mis annaks meile lootust?

Igasuguste õigustega tuleb olla ettevaatlik. Arvamine, et meil on millelegi õigus, on liiga uljas. Iga õigus tuleb välja võidelda, nagu ka õigus olemisele. Oleme osa tsivilisatsioonist, mis on inimkonna ajaloos arenenud kõige kaugemale, selles ei ole kahtlust. Meil on ka kõik võimalused see kaugele ja kõrgele arenenud inimkond kaotada. Egoism, individualism ja materialism on massimeedias kesksed ja see kõik hävitab meid. Kultuur saab areneda vaid siis, kui kannab endas pühendumuse ja teenimise mõtet. Kui see lakkab nii olemast, siis oleme hävingu alguses ja jõuame oma teekonnal sinna, kuhu on teel näiteks Hiina, aga Hiina on meile võõras. Need on mu rahutud mõtted sellest, mis meid ees ootab.

Anda teistele endast parim, mis meil on – nii teostab inimene ennast kõige paremini. See on armastuse mõte, mis on meieni jõudnud nii judeokristlike kui ka teiste religioonide vahendusel. See annab lootust. Metafüüsiline ükskõiksus, tundetus saladuse ees on närtsimise algus. Mu viimases filmis „Ideaalne number“ on stseen, kus peategelane istub Iisraelis kohvikus. Äkki heliseb telefon ja ta astub hetkeks nurga taha, et kõnelda, aga kohvikus plahvatab samal ajal pomm. Nüüd on inimese otsustada, kas ta käsitleb seda pimeda juhusena või kuulub see saladuse valda ja keegi soovis teda päästa sellega, et hetk enne pommiplahvatust helises telefon.

Kui ooperis on laval toimuv muusika teenistuses, siis kuidas peaks muusika teenima seda, mis on teatrilaval ja kinolinal?

Võrdleksin seda nii, et sõnateatris lavastamine on nagu bussijuhtimine, ooperi lavastamine aga nagu trammijuhtimine. Ooperis määrab muusika trammiliinid ja ma ei saa muuta tempot, kui Verdi on nii kirjutanud. Kontrapunktimoment võib ooperis olla oma kohal ja väljenduda selles, kuidas lavaline tegevus on konfliktis muusikaga. Sellest tekib omamoodi süntees. Ma ei saa nõuda tenorilt Cavaradossi aaria laulmist sotto voce, sest vaatajad tulevad kuulama, kuidas ta seda maha rõkkab.

Mõtleme ja räägime palju, kuidas minevik meid mõjutab, aga kas meid mõjutab ka tulevik? Seda enam et võime teie toodud näite järgi ehk veidi ette aimata.

Meil on vabadus ja me võime seda tulevikku kohandada või muuta, aga samas üleval teab keegi juba ette, mis meid ootab. Meil on Aafrikas mõnisada miljonit nälgijat. Osa Aafrikast kuivab, nad peavad tulema siia meie juurde elama. Me ei tea, mis peale hakata, aga kui me loobuksime osast rikkusest, oleksime võimelised Saharasse vee viima, nii et sinna tekib teine Amasoonia. On olemas viise, kuidas päästa planeet nii bioloogiliselt kui ühiskonnana. Selleks on vaja üksmeelt ja ohverdamiseks ühist nõusolekut. Samal ajal kutsub massikultuur meid üles enesekesksusele: tegele iseendaga, ole lahe ja ära anna kellelegi midagi. Sellise filosoofiaga saame kindlasti hukka. Inimestes juurdub ka selline idealistlik arusaam, et tarbimiskultuur hakkab meile survet avaldama. Meil kõigil on suur hulk asju, mida me ei vaja. Mõelge, kui palju energiat saaksime kokku hoida, kui jõusaali mineku ja kalorite põletamise asemel lihtsalt vähem süüa. Need kapitäied hilpe, eriti prouadel, milleks see? Piisab kahest-kolmest särgist, et elada aasta läbi.

Autot võib laenata, seda pole ilmtingimata vaja omada. Selliseid mõtteid on tuhandeid. Saab elada tagasihoidlikumalt ja vaesemalt ning suunata energia planeedi ühiseks hüvanguks. Tuleb vaid tahta.

Inimene on, nagu te ütlesite, isekas, eriti tarbimisühiskonnas. Kas teie arvates on meil üldse võimalik paremaks saada?

Lõplikult me egoismist kindlasti ei vabane. Siiski on olnud ajastuid, mil inimesed on rohkem panustanud ühise hüve teenimisse. Võib-olla on meil tänapäeva maailmas puudu juhtimisest, kellestki, kes paneks meid ühisesse hüvesse uskuma ja kelle järel tahaksime käia. Poolas toimub väga palju asju, ka halbu. Poolat ja Eestit ühendab see, et mõlemad oleme n-ö järelevõtmise faasis ja me alles tahame rikkaks saada. Seoses Ukraina sündmustega ollakse järsku avastanud, et omamise juures on kõige suurem rõõm see, kui seda on võimalik kellegagi jagada.

Milline on olnud teie karjääri kõige suurem viga, mida soovitate algajal filmitegijal vältida?

See ei ole õigesti suunatud küsimus. Filmitegija elukutse sarnaneb sapööri omaga: sapöör saab teha vaid ühe vea ja pärast on matus. Kui ma olengi elus midagi saavutanud, on see ilmselt märk sellest, et kardinaalset viga ma ei ole teinud. Ja mitte sellepärast, et oleksin olnud nii geniaalne, vaid ilmselt jumala armust pole ma sattunud olukorda, millega ma toime poleks tulnud. Endale ja kõigile teile pean aga meelde tuletama, et kunstis on esimene põhimõte mitte valetada. Mitte valetada endale, publikule, oma tunnetes, abielus. Siis, kui tõetunne on olemas, peaks igas olukorras toime tulema. Piisab aga sellest, et vaadata üht reklaami, ja ongi juba esimene vale. Reklaam on vale juba oma olemuselt, sest püüab teid veenda ostma midagi, mida te ei vaja. Kui teil oleks seda vaja, oleksite selle juba ostnud. Kunstnikuna tahame nii väga meeldida, et hakkame valetama, selleks et publiku ootustele vastu tulla. Ja publikul, keda me tihti rumalaks peame, on oma mõistus ja ta oskab tõel ja valel hästi vahet teha.

Kolmest Aristotelese põhiväärtusest – ilu, tõde ja headus – tõstaksin praegu kõige enam esile tõe.

Kas olete oma loomingulisel teekonnal olnud üksi uitaja või on teil olnud kaasteelisi?

Ma ei olnud päris üksi, karjääri alguses aitasid mind õpetajad ja sõbrad. Kunstniku puhul aga on see tema enda valik olla üksi. Tavaliselt, kui tekivad kunstnike rühmitused ja manifestid, osutuvad nende loojad hiljem väheviljakateks kunstnikeks. Kunst on nagu piiramise all olev kindlus: kindlust peab ründama ja pärast on hea see õhku lasta. Te ei saa edu saavutamiseks kehtestada omi tingimusi, vaid tuleb kohaneda nende tingimustega, mida maailm seab. Hiljem, kui on juba midagi saavutatud, saab hakata tingimusi muutma.

Mul on olnud kaks inimest, kellega olen tundnud lähedust, ja kes on mõlemad meie hulgast juba lahkunud – Andrei Tarkovski ja Krzysztof Kieślowski. Mul on ka Itaalias olnud kunstnikest sõpru, aga need on siiski sellised rõõmsad erandid ja inimene on määratud teatud üksindusse.

Kui ütlesite, et kunstis peaks säilima teadmatus, siis kuidas saada aru, et meie tehtaval kunstil on üldse mõte või väärtus?

Siin on alati teatud kahtlusemoment. Kui me oleme väärtuses kindlad, siis on kindel, et me eksime. See ongi dünaamika. Kui meile saab kunstis midagi selgeks ja saame aru, kuidas teha, siis on parem seda üldse mitte enam teha. See, mida praegu üldiselt ja kõigi poolt hinnatakse, pole enam see, mis meid edasi viiks. Massikultuuri puhul teame enam-vähem, mida oodata: eri žanrid, kindlad reeglid, kindla šablooni järgi tegemine. Tõelist kunsti, mis edasi viib, ei pruugi alati saata aplaus, aga see avab meile uusi teid. Ortega y Gasseti raamatus „Masside mäss“ on kasutatud fraasi „Enamik on alati eksiteel“.

Kas siis on üldse võimalik massi kunstiga mõjutada, kui enamik on alati eksiteel?

Muidugi on võimalik, sest ükskõik, kas ülikooliprofessorite või koristajate seas on alati ka avangard, kes tõmbab endaga kaasa ülejäänud. Rootsi diplomaat Dag Hammarskjöld on öelnud, et eliidi moodustavad ühiskonnas mitte rikkad, vaid need, kes tunnevad vastutust, olgu siis kas või vangikongis trellide taga. Võtke selle enamuse näitena kas või jooksmine. Väga paljud jooksevad, aga vaid üksikud jooksevad olümpiamängudel. Enamik jookseb järelikult halvasti. Ja mina ise ka.

Kas te mõtlete filmi tehes enne stsenaariumile või visuaalile?

Mulle meeldib provotseerida ja seetõttu ütlen nüüd midagi provokatiivset, kuigi ma ei pruugi sellega hetk hiljem enam nõus olla. Film ei ole pildikunst. Muusikavideod, reklaamklipid – see on pildikunst. Film on sõnakunst. Film kasvab välja sõnast ja on rohkem teatrikunsti kui maalikunsti laps. Filmi lähtepunktiks on konflikt, see pärineb aga teatriesteetikast. Ja pärast otsin ma sellele loomulikult mingi visuaalse väljendusvormi ning ühe või teise tegelase öeldud sõna võib tähendada midagi muud. Vendadel Lumière’idel on Gutenbergi ees teatud edumaa, sest nägemata kõnelejat, võib mõnikord kirjasõna paremini uskuma jääda. Võtame näiteks „Mein Kampfi“: kui oleks nähtud seda hullunud lõusta teksti ette kandmas, oleks ilmselt vähem inimesi uskuma jäänud kui lihtsalt kirjasõna lugedes.

Sõna on hakanud oma kaalu kaotama, sest räägitakse palju ja kiiresti. Kuna meile heidetakse nii palju ette lobisemist, siis ühes poola jutusaates tegi saatejuht mulle ettepaneku vaikida. Tegimegi seda ja televisioonistuudios valitses erakordne pinge. Stuudio lausa tardus: mehed istuvad ja vaikivad. Meid on haaranud horror vacui – hirm tühjuse või vaikuse ees.

* „Liczba doskonała“, Krzysztof Zanussi, 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht