Sametrevolutsiooni pärand Karlovy Varys

Miloš Formani elulugu ja 30 aastat tagasi toimunud Sametrevolutsioonile keskendunud retrospektiiv elavdasid Karlovy Varys kohalikku publikut.

EERO TAMMI

Karlovy Vary rahvusvaheline filmifestival Tšehhis. 28. VI – 6. VII.

Karlovy Vary filmipidu on publikufestival, ja oma kohalikus isikupäras arvatavasti üks Euroopa lummavamaid filmifestivale. Kuna dokumentalist Helena Třeštíkovál on sünnipäev, sammub festivali kunstiline juht Karel Och lavale lillekimbuga ja 1200-pealine vaatajaskond soovib režissöörile lauldes palju õnne. See võiks olla maailma kõige juustusem spektaakel, kui see poleks nii ehe ja ei tuleks inimeste südameist. Ekspressiivne ja tõeline kultuuri­pärimuspidu mõjub minu kui soomlase pilgule paralleel­reaalsusena. Nii mõnigi ajakirjanduse ja valdkonna esindaja festivali seda külge ei tunne, kuigi käib igal aastal kohal. Muidugi võib värsket dokumentaalfilmi „Forman vs. Forman“1 vaadata pressilinastusel või videoteegis, aga Tšehhi esilinastus on hoopis midagi muud. Filmi on kaua oodatud ja seda on ka tunda.

Třeštíková ja Jakub Hejna tugevast dramaturgilisest vaistust juhitud jutustus Miloš Formanist (1932–2018) on osa kõikide tšehhide loost. Nagu festivali mustvalges treileriski (kus Forman toimetab oma kirjutuslaua taga Ameerika kamaral ja räägib assistendiga ema­keeles, enne kui tambib ravimitableti festivalil pälvitud elutööauhinnaga pulbriks), on selge, et ta võttis oma kodumaa lahkudes kaasa. „Lendas üle käopesa“2 kulminatsioonis murrab suurt kasvu indiaanlane (Will Sampson) läbi vaimuhaigla aknatrellide vabadusse, äratades magavad patsiendid unest ühisesse juubeldusse. Õde Ratched (Louise Fletcher) on selgelt samane tolleks ajaks 30 aastat võimul püsinud kommunistliku valitsusega.

Juba filmi „Pritsimeeste pidu“3 ajal tunnistas Forman Cannes’is antud teleintervjuus (ujumispükste väel, kuid vaid pooleldi naljatades), et kui kultuuri­poliitiline vabanemine läheb tema kodumaal liiga kaugele, muutuvad filmitegijad laisaks ning kaotavad neid ühendava nõudlikkuse ja vältimatu võitluse tsensuuri­ahelate vastu. Peagi veeresid Nõukogude soomusrongid Prahasse, Forman põgenes ja lamas aastaid masendunult New Yorgis Chelsea’ hotellis.

Autentsete inimnägude geograafia, mis algas 1960ndatel aastatel Formani, Ivan Passeri, Jiří Menzeli, Jan Němeci ja Juraj Jakubisko filmides, lõppes okupatsiooni ajal järsult ja tõstis taas pead 1980ndate lõpupoolel, kui raudne eesriie langema hakkas. 17. novembril 1989 algas Tšehhoslovakkias Sametrevolutsioon, mis lükkas vägivallavabalt kõrvale kommunistliku valitsuse ja mida juhtis Formani endine koolivend, dramaturg Václav Havel.

Filip Renči filmi „Reekviem neiule“ tontlik lugu teismeliste tüdrukute vaimuhaiglast põhineb tõestisündinud tragöödial – ühe hoolekandeasutuse süütamisel aastal 1984. 24-aastase režissööri debüüdina on linateos vägagi julge ja veetlev.

Kaader filmist

Revolutsiooni 30. aastapäeva tähisena kerkib esile Karlovy Vary retrospektiivprogramm „Liberated“ („Vabastatud“). Taktimõõdus üks linastus päevas järgnevad üksteisele seitse Tšehhoslovakkia täispikka mängufilmi aastatest 1989–1992. Vanuse tõttu näeb suur osa publikust teoseid katkevatelt 35-milli­meetristelt koopiatelt (kui kaks digi­restaureeringut välja arvata) esimest korda. Linastusi külastab hulgaliselt filmitegijaid.

Vahepealsed aastad mõjuvad ekraanilt hübrise ja nõutuse kahekõnena. Vana ei kehti enam ja uus pole veel vormi võtnud. Liitekohad ragisevad, kohtutakse uudsusega. Kujundiaineseks on nii vanglad, ahtad hütid, kuristikud ja koridorid kui ka avarad aasad, diskoteegid ja kiired autod. Lisaks joovastavate ainete kasutamine, eufooria, vaimu ja keha spasmid, seksuaalsuse uuesti määratlemine ja neobürokraatia. Kokkuvõttes tummine tervik, mis hajutab draama ja dokumentaali harjumuspäraseid piire, eelkõige kohaliku vaatajaskonna jaoks. Vanim film on valminud täpselt Sametrevolutsiooni künnisel, värskeim kolm aastat pärast seda, pisut enne Tšehhoslovakkia jagunemist kaheks iseseisvaks riigiks.

„Tahtsin oma filmi inimesi, mitte kommunistliku režiimi telenägusid,“ ütleb Ondřej Trojan, 1980ndatel debüüdi teinud režissöör. Kogumiku „Liberated“ puhul ei ole tegu mingi sooja humanismi­paraadiga, vaid pigem karnevaliliku kollaažiga. Stiilid visklevad küll seinast seina, kuid üks tähendusrikas määraja ühendab kõiki kogumiku režissööre: nende juured ulatuvad mainekasse FAMU filmikooli. Olgugi, et pealkirjast saab lugeda „revolutsioon“, ei ole need põrandaaluste sisside sepitsused, vaid koolitatud filmihullude looming, milles on näha rahvusvahelised mõjud. Mõnest vinklist lahvatab meile kõhklemata ka „elitaristliku“ prisma läbi nähtuna antoloogia jagu aastate jooksul imendunud modernse filmi tunnetust jäljendamatus tšehhilikus hõnguses.

Uue laine võtmeisiku, 1970ndatel summutatud Jan Němeci kojutulek „Kuningliku armastuse leekide“4 näol oli ajastu hinnangu kohaselt „anarhistliku nihilismi“ ja „sotsiaalse hoolimatuse“ ilming. Nüüd vaadatuna lisaks ka kui valik Tinto Brassi, Walerian Borowczyki, Andrzej Żuławski ja Stanley Kubricku metsikumaid ideid asetatuna 1990ndate aastate Tšehhoslovakkia pöördepunkti. Loo poolest fantastiline düstoopia on samas dokumentaaljutustus oma aja Prahast: filmi peategelase, caligulaliku valitseja paleena astub üles Žižkovi linnaosa kuulus teletorn. Valitseja (põlevate silmadega väga pühendunud ja väga halb näitleja Vilém Čok) tapab, märatseb, kepib ja pidutseb ilma igasuguse mõõduta. Ta tahaks kõik hävitada, kuid ei saa hakkama, kuni lõpuks teineteisega mittesarnased Siiami kaksikud hüüavad talle vankrist solvanguid. Üks kõrvaltegelane, isa, tulistab tütart kärbikust ning sureb naerdes, läbilõigatud kõriga. Jan Hammeri muusika tuksub koomilises võtmes ning praegune Karlovy Vary festivalipresident, näitleja Jiří Bartoška koogutab küüniliselt adjutandi rollis.

Věra Chytilová komöödias „Pärandus“ Bolek Polívka kehastatud Bohuš (vasakul) on harimatu maajoodik ja šovinistisiga, kes justkui võluväel pärib tundmatuks jäänud bioloogilise isa varanduse, saades ootamatult endale pooled Praha hotellid, tehased ja minimarketid.

Kaader filmist

Ülierutatud näitlejad, robustsed taustad ja veidrad vaatenurgad põrkuvad Němeci filmis rohke külmuse, tardunud inimfiguuride ja vastandatud positsioonidega. Alateadvused ja kehad esitavad (isegi surnuna) paremat dialoogi kui inimesed muidu. Němec ehitab oma vägivallaga mitte sadistlikku, vaid „desade’ilikku“ freskot, ning samas ka 1980ndate visuaalsete sümbolite antoloogiat, viidates muu hulgas ka jälgimiskultuuri ja videokunsti tulekule. Seni on võibolla vaid Hans-Jürgen Syberberg „Ludwigis“5 loova anakronismiga stiilide ja ajastute ladestused võimunäitemängu vormi valanud. Publikut jalutab kohe alguses ka välja, kuid lõpuaplaus on mahlakas. See segapuder pole küll meistriteos, kuid midagi palju huvitavamat.

Mitut „Liberatedi“ programmi filmi märgib hämmastavalt leplik suhtumine brutaalsesse vägivalda ja hirmusegane uudishimu seksuaalsuse eri vormide vastu. Publik jätab tõrjuva, põletava päeva­poliitilise korrektsuse hea meelega riidehoidu ja teeb ruumi teoste orgaanilisele külgetõmbele. Iga film kasvab 30 aastaga nii heas kui ka halvas oma eesmärkidest üle, muutudes ajastu süütõendiks. Sellega ilmneb Karlovy Vary retrospektiivprogrammi suurepärane valik, filmide omavaheline tugev resonants. Karl Ochi sõnul on programmi eesmärk tutvustada noorele publikule oma ajastu „viljakat kaost“.

Kõige lokaalsemale tasandile häälestub Tomáš Voreli räpane muusikal „Suits“.6 Filmi esimesest 30 minutist on turistil raske aru saada. Mõjub nagu vaataks hoopis mingi muu filmi viiendat seeriat. Publikule on aga õhustik mõistetav: paljude kordusvaatamistega kultusfilmi tegelasi tunnevad kõik ja pooled naljad on tõlkimatud. Linastuse eel meenutab režissöör: „Tegime kino, läksime revolutsioonile ja siis õlut jooma.“ Lisaks tõdeb ta, et revolutsiooni suurim viga oli tšehhi filmi kunstiline mandumine kõige võrdsustamise näol.

Düstoopiline pildikeel on leidnud loovalt oma tee ka Voreli filmi. Enamjaolt ühte lagunenud multifunktsionaalsesse hoonesse (kus toimub kõike alates kunstist, teadusest ja ladustamisest kuni joomiseni) paigutatud saladuste laegas meenutab pildiliselt nii „Brasiiliat“7 kui ka enam-vähem samast ajast pärit „Delikatesse“8 ja tõuseb ootamatutesse kõrgustesse diskostseenis, mida juhib elust suurem peoloom Arnoštek (Šimon Caban) – suurepärane camp-figuur, kes kujutab läänemaailma tühist naeruväärsust keset apaatset avalikku ruumi.

Režissöör Voreli sõnade kohaselt ei meeldinud president Havelile „Suitsu“ lõpp, sest see väljendavat noorema generatsiooni pettumust uues kesk­ealises valitsuses: „Iseenesest ei huvitanud „Suits“ sel ajal, kui kommunismiaja arhiivid avati, mitte kedagi ning kinodesse voolas Ameerika film. Noorem põlvkond lükati kõrvale ja mina pidin järgmist filmi seitse aastat ootama.“

Algas kapitalismi groteskne kujunemine. Üks tolleaegne kriitik kirjutas meisterrežissöör Věra Chytilová uuest komöödiast „Pärandus“9: „Mida jõulisemalt sellised filmitegijad kapitaliste ründavad, seda enam hakkavad nad ise nende moodi minema.“ Filmi stsenarist ja näitleja Boleslav (Bolek) Polívka vastas frustreerunult, et nende film näitab seda, kuidas käituda ei tohiks.

Kommunistide poolt rekvireeritud eraomandi õigusjärgne tagastamine algas aastal 1991. Polívka kehastatud Bohuš on harimatu maajoodik ja šovinistisiga, kes justkui võluväel pärib tundmatuks jäänud bioloogilise isa varanduse, saades ootamatult endale pooled Praha hotellid, tehased ja mini­marketid, ning asub eufooriliselt ärplema ja oma alamaid jooksutama. Filmi lugu on sama, mis Frank Capra filmis „Mr. Deeds läheb linna“,10 kuid pea­tegelasel on ainult negatiivsed omadused. Samas tundub, et Chytilová armastab seda pikka, kõhna ja lämisevat karakterit, kelle ekslikkuses on mingit laadi reaktiivset süütust. Filmi lõpus selgub, et pärandus on suur eksitus ning Bohuš komberdab pennitult tagasi oma urkasse, kõigi poolt hüljatuna ja saatjaks vaid viirastused.

Selle aja Tšehhi filmid on ühelt poolt täis ebasümpaatseid karaktereid ja ebaõiglaseid sündmustejadasid, teiselt poolt koomikat, vabanenud eneseirooniat ja naeru ühiskondliku situatsiooni absurdsuse üle.

Ondřej Trojani oskuslikult lavastatud „Laulgem kõik kaasa“11 on programmi „usutavaim“ ja klassikaliselt väljendatuna „parim“ film, kuid mitte sugugi vähem nikastanud. Nagu Robert Altmani „MASH“12 kohtuks Denys Arcandi „Ameerika impeeriumi langusega“13 varateismeliste sotsialistlikus suvelaagris. Teisisõnu, Trojan maalib koomilise pildi ajast, kohast, tegevusetusest, grupi­dünaamikast, seksuaalsusest ja üldisest motivatsioonipuudusest. Tempoka teose tuumaks on suure­pärane amatöör­näitlejate casting, pikkade stseenide hea rütm ja rauge magusvalus meeleolu. Pompoosne laagriorganiseerimise maailm põrkub noorte loomuomase uudishimuga. Režissöör mainib, et vältis otseseid poliitilisi paralleele, kuid näeb oma filmi taas kõnekana: „Paljud 1970. ja 1980. aastate täiskasvanute arhetüübid, mida filmis naeruvääristasin, on taas esile kerkimas, vilksatavad ka siin festivali­külaliste hulgas ja istuvad meie riigi valitsuses. Täna kutsume ennast küll demokraatiaks, kuid võime veel kord alla jääda ükskõik millisele totalitaarsele režiimile.“

Filip Renči filmi „Reekviem neiule“14 peaosas on Trojani lavastusest tuttav Anna Geislerová, kelle punased juuksed süütavad filmi tumedatoonilise maailma sõna otseses mõttes põlema. Tontlik lugu teismeliste tüdrukute vaimu­haiglast põhineb küll tõesti­sündinud tragöödial – ühe hoolekandeasutuse süütamisel aastal 1984 –, kuid on laadilt pigem nagu „Käopesa“, mille on kokku pannud Dario Argento. 24-aastase režissööri debüüdina on linateos vägagi julge ja veetlev. Filmi elajalikud nais­sanitarid viivad mõtted isegi „Ilsa“-tüüpi15 exploitation’i ja camp’i klassi­kutele, kuigi teose toon on kohati siiralt murelik ja hirmunud.

Renči filmi ühes võtmestseenis põgenetakse haigla piinamiste ja alanduste eest Praha kesklinna, neoontuledega kaunistatud hämarasse baari. Peategelase lahkudes jääb kaamera jälgima leti ääres istuvat vanameest, kes rahulikult oma jooki maitseb. Elamustevaene sündmus äratab jõulise aimduse sellest, et filmi stiliseeritud õudusnäidend toimub kõige igapäevasemas ajavoolus. Filmi viimane kaader, hetk pärast haigla põlengut, seiskub tulest pääsenud sanitari vihkaval pilgul.

Irena Pavlásková satiir „Teenijate aeg“16 kujutab noore naise muutumist tühisest alistujast enesekeskseks türanniks. Klammerdunud mehesse, kes ta hülgab, otsustab Dana (Ivana Chýlková) kätte maksta. Ta sepitseb kulissabielu parima sõbratari rikka abikaasaga, jättes tolle lõpuks endale ning tehes lähedastest oma alamad. Iseloomult peaaegu arhetüüpne allegooriafilm on täis ajastu eripärasid raamivaid tähendusi ja viiteid, kuid jääb rütmilt tuimaks. Suurejoonelise dekoratiivsuse, ründava muusika­kasutuse ja võõrandunud atmosfääri poolest meenutab teos Peter Greenaway filmi „Arhitekti kõht“,17 seega au­ahnuse puudumises 27-aastast režissööri­debütanti süüdistada ei saa. Film oli omal ajal festivalihitt ka Cannes’is.

1990ndate alguse murranguaega oli kahtlemata lihtsam alla neelata uue laine veterani vaatenurgast. Juraj Jakubisko kõneleb, et ei pea filmi „Parem olla rikas ja terve kui vaene ja haige“18 oma parimaks, vaid pigem sooviks talletada oma ajastu tähendusi.

Jakubisko kangelased on kaks rändavat naist, kes põgenevad ühest kohast teise nagu Jacques Rivette’i Céline ja Julie,19 muutudes hetkiti Ridley Scotti Thelmaks ja Louise’iks,20 hetkiti aga rõvedateks tänavatüdrukuteks. „Jumal lõi nii pühakud kui ka prostituudid. Kes ütleks, kummad peaksime olema meie?“ kujundab režissöör luuletuse kiikuvast tasakaalust. Kangelasi rõhub heade ja halbade tegude hindamine ja kogukaal. Kuidas olla, mis üldse toimub, millised on universumi seadused? Jakubisko trotsib lühikeste fantaasiaepisoodidega gravitatsiooni ja uurib makettidega maakera mõõtkava. Tervikuna kujuneb sellest revolutsioonijärgset otsinguperioodi kõige pingevabamalt kujutav film, milles illusioonide lagunemine muutub argipäevasteks avastusteks. Suurepärases finaalis on mõlemad naised rasedad ühest ja samast petisest ning loovad ühise pere.

Millised Tšehhi filmid kõlbavad tänasel päeval rahvusvahelisele ekraanile ja millised jäävad välja? Kas peame taas ootama 30 aastat, enne kui põnevamad taiud Karlovy Varys esile kerkivad? Kõige selle puhul on küsimus perspektiivis. Och ja tema meeskond – vestluste teeneka moderaatorina Pavel Sladký – loovad „Liberatediga“ väärt raamistuse psühhofüüsilisele kommentaarile, mis põhineb publiku reageeringul. Ajalugu ja variajalugu ilmnevad harva nii õpetlikul viisil.

Tšehhi publik on äärmiselt delikaatne, emotsioone ja tundeid toetav, filmidest vaimustuv ja tegijaid pooldav. Kõige marulisema aplausi aga saab Karlovy Varys siiski saalivalvur, kes käib lavalt mikrofoni ära toomas.

Tõlkinud Taavi Eelmaa

1 „Forman vs. Forman“, Jakub Hejna, Helena Třeštíková, 2019.

2 „One Flew Over the Cuckoo’s Nest“, Miloš Forman, 1975.

3 „Hoří, má panenko“, Miloš Forman, 1967.

4 „V žáru královské lásky“, Jan Němec, 1991.

5 „Ludwig – Requiem für einen jungfräulichen König“, Hans-Jürgen Syberberg, 1972.

6 „Kouř“, Tomáš Vorel, 1990.

7 „Brazil“, Terry Gilliam, 1985.

8 „Delicatessen“, Marc Caro, Jean-Pierre Jeunet, 1991.

9 „Dědictví aneb Kurvahošigutntág“, Věra Chytilová, 1992.

10 „Mr. Deeds Goes to Town“, Frank Capra, 1936.

11 „Pějme píseň dohola“, Ondřej Trojan, 1990.

12 „MASH“, Robert Altman, 1970.

13 „Le déclin de l’empire américain“, Denys Arcand, 1986.

14 „Requiem pro panenku“, Filip Renč, 1992.

15 „Ilsa: She Wolf of the SS“, Don Edmonds, 1975.

16 „Čas sluhů“, Irena Pavlásková, 1989.

17 „The Belly of an Architect“, Peter Greenaway, 1987.

18 „Lepšie byt bohatý a zdravý ako chudobný a chorý“, Jurai Jakubisko, 1992.

19 „Céline et Julie vont en bateau“, Jacques Rivette, 1974.

20 „Thelma & Louise“, Ridley Scott, 1991.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht