Sankt-Edgarburgi TV seitse päeva

Veiko Märka

Tallinna Televisiooni saated 14. – 20. XI. Ajendiks TTV programmi sügavamalt analüüsida sai mulle selle peatoimetaja Mart Ummelase artikkel „Tallinna Televisioon ootab tallinlastelt vastukaja” Lasnamäe Lehes. Olen ise tallinlane ja otsustasin kajada. Teiseks tõukeks oli uudis „Tallinna TV peatoimetaja kuulutas lehtedele sõja: teile antud armuaeg on läbi!” (Delfi 29. X). „TTV uudiste fookuses on alati Tallinna linnaelu, eelkõige see positiivne ja edasiviiv, mis meie riigi pealinna arengut praegu nii hästi iseloomustab,” kirjutab Ummelas 1. „... alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie – s.t peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu,” kirjutab Ummelas 2. Niisiis on tegu ülikiire positiivse ja negatiivse pooluse vahel põrkumisega – nagu mõnel elektronil.

Üks on kindel: TTV on eelkõige kultuurikanal – ainus Eestis. See valdkond ei piirdu spetsiaalsete saadetega, isegi uudiste teemad on rõhuvalt kultuurikesksed. On ju jalgrattasõit linnas („Tartu uudised”) tänapäeval kahtlemata kultuurinähtus. Tallinna veteranide meesansamblist („Ajaga sammu”) rääkimata. Isegi lastesaatest „TeTeVeke” oli silmaringi avardamisel kasu: sain teada, et „sead on väga lõbusad loomad ja neile meeldib lammastega ringi kepsutada”.

Kultuuriharude spekter on väga lai: tänavatantsust maastikuarhitektuurini; Aleksei Turovski intelligentsetest ämblikest ja imekaunitest nälkjatest Aarne Rubeni nõia- ja libahundilegendideni.

Veel toredam, et kanali areaal ei piirdu Tallinnaga. Ühtmoodi südantsoojendav oli näha Saaremaal huumoriajakirja Pilkaja välja andvat Erki Evestust („Pealinnapilt”) ning kompetentselt ja huvitavalt setu naispärimust tutvustavat Õie Sarve („Folgiklubi”). Tähtsusetu pole seegi, et kakskeelse kanalina annab TTV mingi ettekujutuse ka venelaste kultuurist, kas või pulmakommetest („Kimp on käes”). Küll rabas mind samas saates seik, et Loksal on võimalik õppida üksteist aastat vene koolis eesti keelt ja selgeks saada üksainus sõna – „kurat” (huvitav, mitmendas klassis?). See näitab, kui laastavat mõju on mulle avaldanud riigikanali ajuloputus eesti keele õpetamisest vene koolides. Spetsiaalne „Kultuurimeeter” oli sel taustal isegi igav.

TTV leiab loovisikuid, kes tegelikult midagi uut ja huvitavat teevad, mitte ei käi ainult tähtsa näoga kaamera ees pläkutamas, nagu ETVs kombeks. Tõsi, näiteks Tartu saatejuhid tundusid liiga arad, eriti endast tunduvalt vanemate loomeinimestega (Ilmar Kruusamäe, Andrus Kasemaa) rääkides. Aga peaasi: nad on üles leidnud õiged inimesed, kes teevad õigeid asju ning räägivad põnevat juttu. Näiteks Kasemaa lause, et tema inspiratsiooniallikaks on lollus. Küll need kogemused ka varsti tulevad.

Seevastu Ummelase väide, et TTV on sõltumatu ja erakonnaväline, ei kannata kriitikat. Tõsi, poliitikat on vähe, aga see, mis on, on kõik keskerakondlik ehk riigikogu koalitsiooni vastane. Eriti ere lõik leidus seriaalis „August 1991. Tulevikumälestused”, kus Vladimir Lebedev väitis, et Eesti on väga vaene ja kerjuslik riik ning Euroopa Liidus on meie iseseisvus palju piiratum kui NSV Liidus.

Teises punktis on Lebedevil muidugi õigus. Keegi poleks nõukogude ajal Eesti NSV-lt nõudnud, et me peaksime näiteks Turkmeeni NSVd mitme miljardi rublaga toetama, kui nemad oma rahanduse vastutustundetult tuksi keeravad. See jutt on siiski õel ja solvav. Teatavasti tõi Eesti astumine NSV Liitu endaga kaasa kümnete tuhandete Eesti kodanike tapmise, vangistamise, küüditamise ja põgenemise. Nii on võrdlus Euroopa Liiduga lihtsalt jälk.

Ainus allpool igasugust taset omasaade oli „Triangel”. Aga mis teha, viimased paarkümmend aastat on kõigi Eesti telekanalite noortesaadete tegijad automaatselt eeldanud: noor = loll.

Samuti noortele suunatud „REC ” oli aga vägagi vaimne, festivali „Just film” tutvustused kaasakiskuvad ja sisukad. Ka „Tallinn, olen kuulus!” – samuti noortekeskne talendiotsingu saade – ei jätnud halba muljet. Pealegi sai seal isegi natuke nalja – peaaegu ainsa erandina nädala kavas. Üldse paistab TTV silma kultuurikesksuse kõrval noortekesksusega – seda mitte pealetükkiva rumaluse, vaid kas või näiteks saatejuhtide keskmise vanuse tõttu. Muidugi on sel ka oma puudused: näiteks on viimased üsna omapäratud ning nende küsimused vaimuvaesed ja üheülbalised. Pealegi on nad rõhuvalt naissoost – aga eks see haaremi kokkuajamine ole Savisaare vana komme.

Peaaegu kõik, mida TTVs nädala jooksul nägin, oli hästi või rahuldavalt tehtud. Võib nõustuda Ummelase väitega: „Sama lähedast võimalust vaadata Eesti elu, eelkõige meie linnaelu, ajalugu ja kultuuri, tallinlaste sotsiaalseid probleeme kajastavaid omakeelseid ja -meelseid saateid, ei paku ligilähedaseltki ükski Eesti telekanal.”

Ometi võiks teha veel mõndagi. Programmis haigutavad suured lüngad.

Kõigepealt puudub iganädalane jooksev meediaanalüüs. Esiteks oleks seda vaja juba sellepärast, et Eesti „peavoolumeedias” see õigupoolest puudub. Teiseks: kui juba teistele meediakanalitele sõda kuulutati, tuleks seda pidada uljalt, intelligentselt ja tapvalt, mitte uimaselt tõmmelda. Toon näiteks TTV uudise, et linnavalitsus tegelikult ei narri Tondiraba tunneliga invaliide, kuigi Postimees nii väidab. Uudisena oli see omal kohal, pikemas plaanis aga liiga mannetu – umbes nagu alaline tõestamine, et sa pole kaamel. Igale õiendajale tuleb anda korralik vastulöök, näiteks väita, et edaspidi seatakse Tondiraba tunnelisse üles selline seade, mis igal ajakirjanikul, kes Tallinna linnavõimu kallal nõmetseb, kõik riided seljast kisub.

Kolmandaks toodab Eesti meedia iga nädal nii palju idiootsust, et selle pädev lahkamine oleks lihtsalt nauditav – kanalist sõltumata (lollus kui inspiratsiooniallikas!).

Teravat puudust tundsin ka huumorisaatest. Igatsesin selle järele nii väga, et mõtlesin isegi pealkirja välja: „Edgar Savisaare roomav tsirkus”. See oleks geniaalne ainuüksi seetõttu, et siis ei saaks keegi enam tõemeeli väita, et TTV on Keskerakonna ja Savisaare poliitpropaganda. Nagu meediakommentaar ei nõuaks seegi erikulutusi, stand-up-comedy on Eestis hoogsalt arenemas.

Ilusaima hetke nädala jooksul pisteliselt nähtust pakkus mulle aga uudisklipp Nõmme rajaja Nikolai von Glehni ausamba avamisest. Täpsemalt linnapea Edgar Savisaare ilme seda toimingut pealt vaadates. Selles oli nii palju lapselikku õhinat, jäägitut kaasaelamist ja uhkust nagu oleks ta ise äsja mõne linna valmis ehitanud – või kavatseks selle tööga kohe pihta hakata.

Sankt-Edgarburg? Pole paha.