Sarimõrvar kadus kui vits vette

Kristiina Davidjants

Fincher on oma thriller’is pannud suurt rõhku tõetruule olustikule ja  kronoloogilisele sündmuste jadale. David Fincher, režissöör, kes alustas oma audiovisuaalset karjääri muusikavideote tegemisega sellistele popmuusika gigantidele nagu Madonna ja Aerosmith ning saavutas hiljem tunnustuse nüüdseks filmimaailmas kultuslikuks saanud filmidega “Seitse” (1995) ja “Kaklusklubi” (1999), on saanud valmis uue filmiga. “Sodiaak” (2007) näitab vaatajale tõestisündinud lugu aastakümneid tagasi Ameerika Ühendriikides Põhja-California osariigi elanikke pinge all hoidnud sarimõrvari jälitajatest. Kui Fincheri eelmise filmi “Paanikatuba” (2002) tegevus käib ühe öö jooksul ühes konkreetses majas ning suuremalt jaolt ka ühes ruumis, siis “Sodiaak” rullub vaataja ees lahti kolmetunnise eepilise, nii sisse- kui ülevaatena käputäie meeste ellu: nood olid lähedalt seotud selle reaalses elus eksisteerinud mõrtsuka, kelle hüüdnimi on ka filmi pealkirjaks, jälitamisega.

Kuna Sodiaagi lugu algab kuuekümnendate lõpust ning lõpeb üheksakümnendate algusega, siis on Fincher oma thriller’is pannud suurt rõhku nii võimalikult tõetruule olustikule kui ka enam-vähem kronoloogilisele sündmuste jadale. Kummalisel kombel tekib filmi vaadates kahetine tunne: ühest küljest oleks tegu justkui võimalikult dokumentaalse psühholoogilise põnevikuga, teisest kõpsutab jalg kaasa haaravale seitsmekümnendate funkmuusikale ning kõik need tänases päevas moekad joped ja hästi pügatud soengud tekitavad tunde, nagu viibiksid erakordselt hea stilisti käe alt läbi käinud teemapeol.

Ilmselt kipuvad mõtted sellistele radadele seetõttu, et kolmetunnise filmi kohta on “Sodiaagis” liiga vähe tahket sisu. Mehed mässavad ja näevad vaeva, mõnele neist, kas või siis filmi aluseks oleva raamatu autorile, tollasele ajalehe San Francisco Chronicle’i karikaturistile Robert Graysmithile (filmis Jake Gyllenhaal), on stsenaristid pühendanud rohkem liikumisruumi kui teistele. Mõni tegelane jällegi – võtkem või Robert Downey jr, kes mängib Graysmithi alkoholiga kimpus krimireporterist kolleegi – teeb rolli isikliku sarmiga nagu mängeldes. Kokkuvõttes aga ei pääse päris lähedale mitte ühelegi karakterile ning film hakkab üsna varsti venima justkui heamaitseline, kuid siiski juba pikemat aega näritud kummi.

Ilmselt ei tule filmile kasuks ka see, et publik (kes on põnevikke vaadates kasvanud üles kindla teadmisega, et filmi lõpuks saavad nad teada, “kes seda tegi”) ei saa teada eriti midagi. Vaataja ootab poolteadlikult selget lahendust ning kuigi tollaste reaalsete sündmustega kursis inimesed teavad, et mõrvar jäigi tabamata, on selge lahenduse ootus suuremale osale vaatajatest nii sügavale kodeeritud, et filmi lõpp tundub olevat otsekui pettus.

Oleks “Sodiaagis” peale hea väljanägemisega meesosatäitjate ka sisulisemaid sügavusi, oleks rahulolu filmi lõppedes ilmselt suurem. Vormiliselt on aga nii mõnedki hetked äärmiselt hõrgud. Juba lõik, kus meile näidatakse linnulennult pahaendelist taksosõitu San Francisco öistel tänavatel, väärib vaatamist. Iseasi küll, kas kogu filmi vaatamist? Äkki oleks mõttekam vaadata treilerit ja lugeda reaalse Sodiaagi kohta Wikipediast juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht