Sead, joodikud ja muidu tõprad rohelisel ekraanil

MART RUMMO

Sarah Share?i portreteeritud kunagine The Poguesi punkstaar Shane MacGowan paistab nüüd romantiline idealist, kelle elu sisuks on joomine ja sellest laulmine. 23. ? 29. aprillini peetakse kinos Sõprus Iiri filmipäevi. Iiri Filmi Instituudi ja Iiri Filmi Sihtasutuse korraldatud, Euroopat läbiva programmi ?Green Screen? kavas on kolm mängufilmi, kaks dokumentaali, kaks animatsiooni ja üks lühimängufilm.

Iirimaa riiklik filmitoodang pole palju suurem ega uhkem kui Eesti oma. Kummalgi on omad ässad, keda kõikjal eksponeeritakse; kui meie meisteranimaator Priit Pärn annab oma oskusi edasi Soome filmikoolis, siis iirlane Jim Sheridan on oma rahvusaadetele truuks jäädes suutnud lüüa läbi Ameerikas. Kui rahvusvaheliselt tuntud tipptegijad kõrvale jätta, leiab eest kirju ja põneva pildi, mis kedagi naljalt ükskõikseks ei jäta. Iirlaste tänavust programmi vaadeldes tundub, et vähemalt sama mitmekesist kava võiksime esitleda ka meie, pannes ühte ritta näiteks sellised viimaste aastate filmid nagu ?Somnambuul?, ?Vanad ja kobedad?, ?Täna öösel me ei maga?, ?Sigade revolutsioon? ja ?Elav jõud?. Tutvustan lühidalt kolme äärmuslikumat näidet praeguselt EU eesistujamaalt.

 

Mässavad notsud

Kirsten Sheridani film ?Diskopõrsad? (?Disco Pigs?) tuletab nii kasutatud kujunditelt kui ka ülesehituselt kangesti meelde kaasmaalase Pat McCabe?i romaani ?Lihunikupoiss?, mille põhjal Neil Jordan omakorda filmi väntas. Samal päeval samas sünnitusmajas ilmale tulnud poiss ja tüdruk kasvavad üles naabermajades ja suhtlevad vaid teineteisega. Käsikäes käiakse koolis ja tänaval, isegi oma magamistubade vahele on nad lõhkunud augu, mille kaudu omavahel turvalist sidet hoitakse. Kuigi laste vanematele ja kasvatuslikele probleemidele olulist tähelepanu ei pöörata, on ilmne, et äärmuseni viidud kiindumus ja eemaldumine ülejäänud ühiskonnast tuleneb koduse läheduse ja turvatunde puudumisest. Teismelistena on nad omavahel loonud isevärki keele ja suhtlusviisi: teineteist hüütakse Seaks (Pig) ja Põssaks (Runt), laamendatakse poodides ning kolgitakse pidudel hüsteerilise lustiga poisse, keda Põssa on endaga tantsima meelitanud. End notsudeks nimetades kuulutatakse end sisimas süüdimatuks ja ühiskonna ees vastutusvõimetuks, sarnanedes nõnda Oskar Matzerathiga Günter Grassi ?Plekktrummist? või kasvõi Lindgreni Pipi Pikksukaga, kelle suurim soov oli mitte iial suureks kasvada. Illusoorne idüll katkeb siis, kui omavahel kokku kasvanud notsupaar vägivaldselt lahutatakse ning kumbki jääb ilma igasugusest inimlikust lähedusest. Uuesti kokku saades on aga mõlemas midagi muutunud ja kõik kisub päästmatult kiiva. Raske oleks filmi mõju ette kujutada teiste osatäitjatega: noored näitlejad Cillian Murphy ja Elaine Cassidy on täis metsikut elujõudu ning varjavad oma tegelaskujude sisemist tühjust ja kurbust võrratult sädelevate pilkudega.

 

Hardcore ?Kevade?

On teil kunagi olnud kahju, et Lutsu ?Kevades? õpetaja Laur Julk-Jürile tappa ei andnud? Ilmselt pole te selle võimaluse peale isegi tulnud, kuigi põhjust selleks oleks köstrihärra oma jõhkralt ebapedagoogilise käitumisega ju andnud. Aga kujutage nüüd ette, kuidas Arvo Kruusement laseb oma filmis Endel Anil bambuskepiga noore Aare Laanemetsa näolapi veriseks peksta ning Veljo Tormis ennustab timpanite tüminal peatset kättemaksu. Just sellist kunstielamust pakub meile Aisling Walshi film ?St. Jude?i vangid? (?Song for a Raggy Boy?).

Paranduslikus koolis, kus korraarmastajast sadistlik despoot ja haletsusväärne pederast poistele õpetust jagavad, hakkab tõelist haridust jagama Hispaania kodusõjas kallima kaotanud koolmeister. Justkui imeväel sirguvad tema käe all inetuist pardipoegadest pikakaelalised luiged, aga kurjuse väed koguvad allasurutuna veelgi jõudu ja iga vaataja mõistab, et kõige hullem ei jää tulemata. Samuti ei jäeta rahuldamata meis kõigis kuhjunud õiglast kättemaksuhimu: suurejoonelises ?õudaunis peksab hea mees pahale kontsaga näkku, nii et verd ja tatti lendab parajasti väljateenitud määral.

Miks siis ometi nii jõhker kõrvutus ?Kevadega?? Sest just siis, kui St. Jude?i kooli jõudsid jõulud, tabasin end filmi nautides kärsitult ootuselt: millal siis Arno oma viiuli kätte saab? Viiulit asendas siin küll luuleraamat, ent minu kannatamatus korvati peatselt alanud lumesõjas, kus õpetajahärra lõi vahvasti kaasa.

Noh, ega see kõik ole ju koledam kui kasvõi ?Terminaatoris?, aga viimase puhul taipab keskmine vaataja juba varakult oma õigluse- ja moraalitunde varna riputada. Siin puudub paraku lisaks oodatavale intellektuaalsele ja emotsionaalsele väärtusele ka vaimukus, mis on paljud prahifilmid kultuslikeks muutnud.

 

Hambutu Shane on ikka veel elus

?Green Screeni? tõeline tõmbenumber on 44aastase Sarah Share?i debüütfilm ?Shane MacGowani lugu? (?If I Should Fall from Grace: The Shane MacGowan Story?). 1980. aastail Londonis pungilavale roninud ja ansambliga The Pogues kuulsuse tippu jõudnud MacGowan, kes noorest peale mitme mehe eest pummeldanud, on praegu rasvunud hambutu vare, kes vahel eakate fännide rõõmuks koledat häält teeb. Möödanikku jäänud karjäärist, loomisest, joomisest ja suhetest sõprade ja sugulastega räägivad MacGowan ise, tema kallim Victoria, isa, ema, kunagised bändikaaslased ja muidu kolleegid. Dokumentaalfilmi põhiväärtus rajaneb siiral ja ühtlasi teatud määral distantseeritud kontaktil portreteerija ja portreteeritava vahel. Selle tulemuseks on ehe ja kaine sissevaade paadunud narko- ja loomesõltlase mõttemaailma, milles on tohutult valu ja vaimustust, ent mitte rõhuvat eneseõigustust ega -haletsust. MacGowan teab suurepäraselt, millist mõju on ta omal ajal avaldanud tervele põlvkonnale, ega loo endale võimsa kammbäki illusioone. Shane astub vaikselt tuikudes oma teed ja nagu ütleb filmi re?issöör: ?Ta võib vabalt jätkata samamoodi veel kümme aastat ? või ka iga hetk surnult maha variseda?. Tema kallim Victoria, kellega Shane on elanud koos viimased 14 aastat, nimetab teda romantiliseks idealistiks, kelle elu sisuks ongi joomine ja sellest laulmine. Kolleeg Nick Cave, kes ise mõni aeg tagasi loobus ennasthävitavast eluviisist, kadestab MacGowani ainulaadset vaimu- ja loomevabadust ning lisab nukralt: ?Mida hullemaks joomariks Shane muutus, seda rohkem rahvas teda jumaldas.?

Tore, et see film sai tehtud veel enne Shane?i maise elu lõppu. Tänu sellele kõlavad eetris ausad ja leinapisaraist niisutamata hinnangud ja mälestused. Kuigi, nagu üks vaataja on öelnud, hämmastavaim MacGowani juhtumi juures on see, et ta ikka veel surnud pole. Kõigil MacGowani ja The Poguesi omaaegsetel austajatel soovitan väga vaadata filmi just kinos, kus eestikeelsed subtiitrid aitavad saada sotti Shane?i sõnadest ? 1980. aastail MacGowani silmatorkavaimaks tundemärgiks olnud jubedad hambad on tänaseks suurelt jaolt suust pudenenud. Sagedaseim fraas, mis MacGowani lõugade vahelt arusaadavana kuuldavale tuleb, on ?Y? know wha? I mean?. Ehk ongi see üks põhjusi, miks ta on lauljana meie jaoks nähtus minevikust ? küllap me mõistaksime, mida ta mõtleb, kui me saaksime aru, mida ta ütleb. Aga praegu ei aita siin vist enam ka uutest hammastest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht