Selge taevas Berliini kohal

Tänavune Berliini festival paistis silma kunstilise ja intrigeeriva programmiga – uue kvaliteediga festivali lähiajaloos.

TRISTAN PRIIMÄGI

Rääkides Euroopa ja maailma filmifestivalide suurnimedest, ei pääse ka kuidagi mööda koroonakorrektiivi kaalumisest. Euroopas on kolm suurimat filmifestivali: Berliini, Cannes’i ja Veneetsia oma. Kõige valusamalt saadi pihta Cannes’is, kus tuli üritus pärast mitmeid kevadisi edasilükkamisplaane üldse ära jätta. Cannes’i programmi valitud filmid said filmi algustiitritesse kvaliteedisildi „Cannes 2020“, et astuda siis üht jalga longates ja ilma suurema tseremooniata mõne teise festivali lavale. Cannes’i filmid korjati üles sügiseses Veneetsias, kus suudeti korralike piirangute rakendamisega käsikäes festival siiski ära pidada. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis eks ole ju Veneetsias igasuguste epideemiatega pikk ajalugu ning linnafolklooris nii katkul kui ka kooleral oluline koht. Eshatoloogilisse Veneetsiasse tundub selline hõrk hukumoment isegi sobivat.

Kolmest linnast kõige paremini läks aga Berliinis, kus suudeti just enne suuremat epideemiapuhangut veebruaris festival ära korraldada. Kuigi festivali külastajaskonna hulgas oli kuulu järgi olnud märgata ka keskmisest pisut rohkem maske (eriti asiaatide näo ees), oli õhkkond siiski üsna vabameelne ja pandeemiast ei osanud keegi veel undki näha.

Juba õige mitu aastat on Berliini festival olnud kriitikute, programmeerijate ja filmiasjatundjate pideva konstruktiivse kriitika surve all. „Berlinale“ on alati end defineerinud väga poliitilise ja päevakajalise festivalina, mille filmide puhul on kinematograafiliste omaduste kõrval vaata et sama oluline koht ka maailmaparanduslikul aspektil. See oli viinud olukorrani, kui mingi osa filmidest muud väärtust ei kandnudki ning maad võttis didaktilis-manitsev toon, mis mõjub sama eemaletõukavalt kui iga teine jutlus või pealesurutud elamisõpetus. „Berlinale“ senine suund oli end ammendanud ja oma aja ära elanud, selle karumärgist saanud aga näiteks minule pigem hoiatussilt, et tegemist on mingi järjekordse targutava võltsintel­lektuaalse udutamisega, mida, kui Salomon Vesipruuli parafraseerida, oli väga igav vaadata, kellel aega oli vaadata.

Keerulisel ajal on vaja teha keerulisi otsuseid ja nii asuski 2020. aastal „Berlinale“ uue kunstilise juhina ametisse Carlo Chatrian, kes oli alates 2012. aastast olnud samas ametis Locarno filmifestivali meeskonnas. Chatrian võttis kaasa ka osa oma meeskonnast. Kindlasti on see muutus märgiline, sest Locarnol on suurte filmifestivalide reas keskmisest kunstilisemate ja imelikumate filmide propageerija kuulsus. Ilmselt kulus Locarnost tulnud uuel tiimil eelmisel aastal põhiaur logistikale uude ametisse sisseelamisel, ja ega muutused ei sünni ka üleöö.

Filmikriitikute ühingu FIPRESCI auhinna saanud Gruusia filmi „Mida me näeme, kui vaatame taevasse?“ õigused ostis ära levifirma A-One, nii et ka seda võrratut väärtfilmileidu on ehk varsti võimalik näha ka Eesti kinodes. Pildil naispeaosaline Lisa (Ani Karseladze)

. Kaader filmist

Kuna aga maailma lukkukeeramine algas võrdlemisi kohe pärast eelmise aasta „Berlinalet“, 2020. aasta märtsis, oli meeskonnal sisuliselt aega terve aasta oma plaane teha ja alternatiivseid avariilahendusi välja töötada. Berliini festivali toimumiskuupäevade ümber oli omajagu absurdset segadust, sest kõigepealt taheti füüsiline festival lükata edasi aprilli, aga väidetavalt tõmbas nendele plaanidele kriipsu peale tõsiasi, et ka uus James Bondi film „007. Surm peab ootama“1 pidi kinodesse jõudma aprillis ja kinoomanikud keeldusid „Berlinale“ kunstfilmidele linastusaegu andmast.2 Koomiline kokkupõrge James Bondi ja Berliini karu vahel tõi muidugi kaasa vältimatu teemaarenduse, et kuna „Kiired ja vihased 9“3 oli planeeritud maikuusse, peaks ka Cannes’s hakkama kaaluma maikuust ärakolimist. Naljaga muidugi, vähemalt esialgu.

Berliinis otsustati välja tulla hübriidfestivaliga, mis jagati kahte ossa. Märtsi alguses toimusid filmitööstusele mõeldud turg European Film Market ja virtuaalne filmifestival nii ajakirjandusele kui ka publikule, ja ka auhindade jagamine. Omaette üritusena on juunikuusse planeeritud lisaks füüsilised linastused. 9. – 20. juunini peaks Berliinis toimuma n-ö suve-eri või „Summer Special“, kus suuremat osa „Berlinale“ filmidest näidatakse kinodes, koos külaliste, filmitegijate ja -näitlejatega.

Programm

Nii suurte muutuste käigupealt kinnitamise puhul on vältimatult segadust omajagu ja ka enne tänavust „Berlinalet“ oli infomüra palju ning selgust vähe. Seda kõike arvesse võttes on lausa imetlusväärne, kui puhtalt rongi alt välja tuldi. Lõppkokkuvõttes funktsioneeris kõik võrdlemisi ideaalilähedaselt: filmid jooksid ja internetiühendus toimis, info oli kergesti leitav ja hallatav. Iga päeva hommikul kell kaheksa tehti n-ö lahti selle päeva filmid: kõigi programmide valikust mingisugune osa, mis jääb vaadata 24 tunniks, et siis järgmisel hommikul uutega asenduda.

Selline linastuskord tõi päris huvitavaid muudatusi vaatamisharjumustesse ja sellel olid oma head ja vead. Ühest küljest puudus täiesti filmide ümber tekkiv elektriline kõmu, mis on festivalil rahva hulgas ja kohapeal olles vahel täiesti füüsiliselt tunda. Iga film kogub enda ümber mingit energiat ja nende erinevate energiaväljade keskel võnkumine on üks filmifestivali unikaalsemaid ja sõltuvust tekitavamaid aspekte. Kogu kõmu liikus koos filmidega internetti ja muteerus seal millekski muuks. Positiivsed ja negatiivsed vastukajad ei olnud enam nii reljeefsed – ilmselt on kirjasõnas vaimustusest minestamine või enda väljavihastamine märksa keerulisem ülesanne –, ent kättetulnud informatsiooni sai päris ökonoomselt ära kasutada. Hommikul vaadatud filmide kohta oli pärastlõunaks juba mingisugune kuuldus liikvel, ja siis oli tegelikult võimalik oma valik teha ja vaadata kuni järgmise hommikuni – kes kuidas jaksas. Ajakirjanikuna võib virtuaalse festivali linastuse kergema südamega pooleli jätta kui füüsilise, menüüst uue filmiroa valimise järel ei pea aga isegi kullerit ootama, vaid võib kohe tarbima hakata. Tavavaatajana kaasneb muidugi iga filmiga ka pilet, nii et tuleb valida täpsemalt, aga jällegi: pole tarvis arvestada linastusajaga, vaid võib vaatamise ette võtta, millal tahes. Tagasivaatavalt vääris sama lahendust väga ka PÖFF, kus oli iga-aastane mure, et kuni tööpäeva lõpuni linastusid tavaliselt ainult laste- ja noortefilmid ja „päris“ programmi sai vaatama hakata alles umbes kella viiest. Siis kaotati ära hilisõhtused seansid ja friikide silmarõõm, kesköised linastused, nii et festivalifilmide tarbimiseks jääv aken oli lõpuks võrdlemisi väike. Virtuaalne festival lahendas selle probleemi jõuliselt ära, kuna tahtmise korral sai filme vaadata ööpäev läbi.

Võidufilm „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ kujutab ühiskonna ja moraalinormide kriitika kõrval koomiliselt ka koroonajärgset maailma.

Kaader filmist

Neile, kes on iseloomult n-ö korralikud sooritajad, toob see ka kaasa omajagu peavalu, sest võimalus kasutada filmivaatamiseks 24 tundi ööpäevas tekitab kiusatuse see maksimaalselt ära kasutada. Tahad või ei taha: uudishimu saab tihtipeale tervest mõistusest võitu. Nii lõpetasingi tänavuse „Berlinale“ 45 filmiga, mida olnuks füüsilisel festivalil kui mitte mõeldamatu, siis väga keeruline teha, sest Berliin pakub filmide kõrval ka igasugust kinovälist kvaliteetmeelelahutust, mis võib vaese kriitiku ära eksitada mõnele linnadžungli metsikule metsarajale, kust on raske leida tagasiteed.

Huvitava uue jõujoonena ilmutas end nn publitsistide uus roll internetipõhises festivalikeskkonnas. Kui varem oli film seotud füüsilise linastusega, mis oli võrdlemisi püha, siis nüüd, virtuaalsete linastuste rägastikus, tundsid filmide pressiesindajad kohustust võtta proaktiivsem positsioon ning isiklike tutvuste või soovituste kaudu oli enne ametlikku linastust filme saada vaatamiseks lihtsam kui varem. See tähendas mõnevõrra jällegi seda, et kui kinos sai filmi varem ära vaadata n-ö anonüümselt, nii et su liikumisi keegi ei kaardistanud, siis filmilingi vastuvõtmisel tuli kriitikul justkui loobuda ka mingist killukesest iseseisvusest. Kui sulle on tõesti vastu tuldud ja jagatud üliväärtuslikku filmilinki pooleldi hõlma alt ja täieliku usalduse alusel, siis on kriitikul märksa keerulisem avalikult ja isegi isekeskis tunnistada, et film on halb. Tundus, et tõeliselt halbade filmide eest hoiatamine, mis on muidu olnud festivaliaegse infovahetuse üks väga oluline osa, sai selles formaadis tugeva vastulöögi. Võib-olla on siin ka mingi psühholoogiline barjäär, sest eravestluses on kriitika kuidagi hajuvam kui sama asja vormistamine kirjalikult, isegi kui tegemist on erasõnumiga. Kriitikute omavahelises kõnepruugis oli vestlusakendes negatiivsete kommentaaride puhul märgata hoolikamat sõnavalikut; võib-olla on ühismeedias koroonapaanika ja vandenõuteooriate viljakas mullas küpsenud kopsakaks ka meie paranoia. Sõnast jääb ju märk maha, nii et Zuckerberg, Bill Gates jne.

Filmid

Nähtud filmivaliku puhul tegi eriti head meelt selle geograafiline mitmekesisus. Ameerika pealetungist on Netflixi ja teiste voogedastusplatvormide pealetulekuga saanud väga reaalne probleem, mille kaotajapoolel on pikemas plaanis ka Eesti film. Suurem osa meile ettesöödetavast audiovisuaalsest materjalist on ingliskeelne ja filmifestivalide ülesanne eluterve alternatiivi pakkumisel ja meeldetuletusel, et maailmas on veel keeli ja kultuure, on eluoluline. Filmifestivalid on filmidele hüppelauaks, ja Chatriani sõnul on Ameerika suurfilmide linastused Berliinis olnud alati seotud kinoleviga.4 Selge levivisiooni puudumisel neid filme ka Berliinis näitamiseks ei antud, mis tähendas, et tähelepanu said hoopis omanäolisemad linateosed kõikjalt üle maailma. Tugeva autorikäekirjaga jäi silma festivali minu arvates parim film „Mida me näeme, kui vaatame taevasse?“5 – grusiinidele omaselt väga kihilises vormis lugu noormehe ja neiu armastusest, millele seab tõkke needus, mis ööl pärast esmakohtumist muudab tundmatuseni nende välimuse. Sarnaselt „1001 öö“ lugudega ilmub ühe jutustuse seest teine ja sealt kolmas, kuni oluliseks saab kulg, mitte sihtpunkti jõudmine. Tänavune Berliini žürii oli tõeline tähtede paraad: internetifestivali väiksemat meediapotentsiaali pareeriti sellega, et pandi peažürii kokku filmitegijatest, kellel on kuue peale kokku ette näidata kuus Kuldkaru, igaühel üks. Kui omavahel arutavad filmiasju sellised tegijad nagu Mohammed Rasoulof (võidufilmiks „Kurjust ei ole“, 2020), Nadav Lapid („Sünonüümid“, 2019), Adina Pintilie („Ära puutu mind“, 2018), Ildikó Enyedi („Kehast ja vaimust“, 2017), Gianfranco Rosi („Tuli merel“, 2016) ja Jasmila Žbanić („Grbavica“, 2006),6 võivad need vestlused olla arthouse-folkloori seisukohalt väga huvitav materjal. Seda enam tahaks kuulda nende põhjendust, miks Gruusia filmi ühegi auhinna vääriliseks ei peetud. Kastanid pidi tulest välja tooma kriitikute ühenduse FIPRESCI žürii, kes tundis väärtuse ära.

Võidufilm „Kohatu kepp ehk meeletu porno“7 aga pole samuti mingi kerge filmike (filmi produtsent Ada Solomon kommenteeris žürii Kuldkaru-valikut sõnadega: „Väga veider otsus!“). Filmi väga otsekohene avaepisood, mis on parema väljendi puudumisel tõesti puhas porno, pani suuresti paika ka tänavuse „Berlinale“ ühe märgatava tendentsi, avaliku, brutaalse alastuse, millega ei pruukinud kaasneda mingisugust erootilisust või sensuaalsust. Üldiselt ollakse eriti meesterahva alastuse kujutamisega eestvaates filmides üsna ettevaatlikud, rääkimata siis suguelundi eksponeerimisest. Kokkuvõttes võib öelda, et see barjäär joosti küll üsna raginaga maha. Kui ka teistel obskuursematel filmidel pole ehk kinode taasavanemisel siinsesse levisse asja, siis Radu Jude Kuldkaru-filmi on just loo kirjutamise ajal ilmunud uudise kohaselt ostnud ära levifirma Must Käsi, nii et täitsa huvitav näha, kuidas nad seda filmi presenteerima hakkavad. Viimasel ajal oli küll juba tunne, et hoiatussilte kiputakse külge panema juba ka neile filmidele, mille puhul seda ilmselgelt vaja ei ole. Alastuse julge kujutamine loob küll illusiooni kompromissitust filmitegemisest, aga võib olla hoopis getostava efektiga: peavoolu ja arthouse-filmi lõhe käriseb veelgi, kuna kinodel on turvalisem näidata midagi muud. Muidugi on veider, et alasti inimkeha kinolinal võiks praegu üldse mingi tagurliku vastureaktsiooni esile kutsuda. Mõnede asjade üle ei lakka vist iial imestamast. Kel aga isu oma kannatus ja tolerantsus selles vallas proovile panna, siis võib valida kas või Iisraeli filmi „Kõik silmad minu pealt ära“.8

Generation

Pikemalt olen parematest filmidest kirjutanud juba kultuur.err-i portaalis,9 aga eraldi tahan positiivses valguses ära mainida „Berlinale“ noortefilmide alaprogrammi „Generation“, mille tase oli nähtu põhjal seekord kõige ühtlasem. Neis filmides näeb tänapäeva täiskasvanulikke probleeme, millega noortel tuleb rinda pista. Halvasti eesti keelde tõlgitav prantsuse film „La mif“, ehk „Perekond“ või täpsemalt „Pesakond“10 rääkis kodutute noorte varjupaigaelust läbi rea kordaminevate karakterite, „Beans“11 mohikaanlaste mässust võimude vastu 1990ndate aastate Quebecis, „Valge kindlus“12 suurekssaamisest ja võimatust armastusest sõjajärgses Sarajevos ja võimas sürreaalne animafilm „Krüptozoo“13 vangistuses peetavatest ükssarvikutest mingisuguses vanamoelise graafikaga ja psühhedeelsete värvidega küberruumis. Nimetasin siinkohal vaid mõnda.

Argine kodurakurss sel korral festivali ülevaateloos aga puudub, sest kui Läti võitis küll pisut igavapoolse ja liigtuttavliku Ungari sõjafilmi „Loomulik valgus“14 kaastootmise eest lausa mõttelise osa Dénes Nagyle antud parima lavastaja Hõbekarust, siis Eestit polnud kuskil näha: ei programmis ega üldse pildil ka mingil muul moel. Ja tänavust kava vaadates oodatakse ka ilmselt midagi erakordsemat, kuna „Berlinale“ eelistus tundus seekord olevat tugeva autorikäekirjaga film. Varakevadine karujaht tuleb tänavu oma uues formaadis aga raskustest hoolimata õnnestu­miseks lugeda.

1 „No Time to Die“, Cary Fukunaga, 2021.

2 Elsa Keslassy, Leo Barraclough. Berlin Film Festival Set to Go Virtual for 71st Edition. – Variety 16. XII 2020.

3 „F9“, Justin Lin, 2021.

4 Nick Vivarelli, Carlo Chatrian on Berlin Film Festival’s ’Different’ Lineup Due to the Pandemic. – Variety 26. II 2021.

5 „Ras vkhedavt, rodesac cas vukurebt?“, Aleksandr Koberidze, 2021.

6 „Sheytan vojud nadarad“, Mohammad Rasoulof, 2020; „Synonymes“, Nadav Lapid, 2019; „Touch Me Not“, Adina Pintilie, 2018, „Teströl és lélekröl“, Ildikó Enyedi, 2017; „Fuocoammare“, Gianfranco Rosi, 2016.

7 „Babardeala cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021.

8 „Mishehu Yohav Mishehu“, Hadas Ben Aroya, 2021.

9 Tristan Priimägi, Berliini filmifestivali 11 parimat linateost. – Kultuur.err.ee, 16. III 2021.

10 „La mif“, Fred Baillif, 2021.

11 „Beans“, Tracey Deer, 2020.

12 „Tabija“, Igor Drljaca, 2021.

13 „Cryptozoo“, Dash Shaw, 2021.

14 „Természetes fény“, Dénes Nagy, 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht