Siberi ja São Paulo vahel

Vaapo Vaher

Kestavad vaidlused Hitleri inimlikustamise ümber. Arvatakse, et füürerit ei tohiks kinolinal liialt inimesena näidata. Ent ? kes ta siis veel olla saaks? Pealegi, teise veristaja, Lenini humaniseerimisega on ju tegeldud aastakümneid ja mitte üksnes hiljutises punariigis. Meenutagem: Sergei Jutkevit? sai filmi ?Lenin Poolas? eest aastal 1966 Cannes?is re?issööripreemia. Ja 1982, just siis, kui Jutkevit?il oli valminud ?Lenin Pariisis?, pälvis ta Veneetsias auhinna panuse eest filmikunsti. Peamiselt leniniaanameistrina Jutkevit?it ju tollal tuntigi. Lisaks ?Othello? ekraniseering (Cannes?is lavastajapreemia 1956), mille pateetiline kägistamisstseen ju ka sümboolselt  leninistlik.

Muidugi, Jutkevit? oli Lääne kultuuris oma inimene, Picasso ja Aragoni sõber, kõrgesteet. Ja kinematograafiliselt iseloomustas filmi ?Lenin Poolas? meisterlik  vorm, filigraanne kaadrikompositsioon, peen stilistika. Film, mis ehitus Lenini sisemonoloogile, reetis juhi üksindust ja hingelist dramaatikat. Aga ka re?issööri püüdlusi pääseda ekraanil kanoniseeritud Leninist.

Jutkevit? oli oma kunstilistelt veendumustel 1920. aastate produkt. Noorukipõlve lammutav futurism, Kandinsky, Malevit?i ja Tatlini vaim, palaganiteater ja neurootiline montaa?film istusid tal veres, settides ajapikku vaibuvaks esteetiliseks veendumuseks, hajumata ka siis, kui avangardismist oli saanud kipsklassika.

Jutkevit? polnud veel viieteistkümnenegi, kui asutas koos Kozintsevi ja Kapleriga Kiievis keldriteatri Arlekiin. Jalgsi kõmpides, kaubarongi katusel kihutades, varastatud hobusel kapates, dresiinil pumbates läbis poisiohtu Jutkevit? tuhatkond kilomeetrit, et jõuda valguseta, veeta ja nälgivasse, ent kunstist kihavasse Petrogradi. Ta kaaslasteks said Eisenstein, ?ostakovit?, Trauberg, Kozintsev. Ta kujundas kubistlikult raamatuid, tegi Roomi filmides kunstnikutööd, temast sai legendaarse FEKSi üks asutajaid. Jutkevit?i esimesed lavastatud filmid olid otsekui kinolised esteetilised esseed, mis käsitlesid küll riiklikult aktuaalset problemaatikat, komnoorte tehaseelu või paljastasid ablast erasektorit, kuid vormilt pakkusid hasartset eksperimenti. Murdeliseks filmiks kujunes ?Kuldsed mäed? (1931), mis esiotsa oli plaanitud tummana, siis aga tehti helifilmiks. Kõne tõi nõukogude filmikunsti kaasa järsu ideoloogilise surve. Sõna ei saanud olla enam apoliitiline, vaid pidi kandma propagandistlikku koormat. Ametlik kriitika hakkas pasundama montaa?i surmast, vormiotsingute ohtlikkusest ideoloogilisele sõnumile. Ka Jutkevit?il tuli muljuda endas kibelev avangardism ja asuda tootma pidulikku ja võitlevat staatikat. Esimene katse lõppes fiaskoga, ?Tuled Venemaa kohal? (1932), kus peategelasteks küll Lenin-Stalin, valitsevalt just viimane, võeti ometi rajalt maha. Filmis oli kommunistliku pateetika vahele etendatud stseene kahekümnendate aastate dekadentsist. Järgmise filmiga ?Vastutulek? suutis Jutkevit? end rehabiliteerida ja filmis kõlanud ?ostakovit?i lööklaul levis kommunistliku ?laagrina kiirelt üle maa.

1937. aastal valminud ?Kaevuritest? sai aga re?issööri häbiplekk, selles kahjurlust piitsutavas filmis õigustas Jutkevit? stalinistlikku terrorit. Võib mõista meistri kabuhirmu represseerimisohu ees, sest formalisti kuulsus kolises tal kannul kui tühi konservipurk kassi sabas. Ent ka selles ekstreemses seisus ei osanud ta võtta lõpuni proletaarset hoiakut ega loobunud oma välisest elegantsist. Ta armastas pääseda fotodele ja poseerida neil aristokraatselt, efektselt, edevateks elementideks kikilips, kaabu või koketne ruuduline soni, piip või hinnaline sigarett. Ühiskondliku kindluse tagas talle lõpuks esimene tunnustatud Lenini-film ?Inimene relvaga? (1938), mille Stalin pärgas ka omanimelise preemiaga.

Vaatamata kuristikele, turnis libliklipsustatud Jutkevit? läbi pakaseliste ja sula-aastate, kasutades iga sotsiaalselt leebemat hetke avangardsemateks püüdlusteks. Pärast halastamatu stalinismi varisemist tundus poliitilise klouni Nikita formalismivihas käratatud sõimusõna ?Pederastid!? juba lõbusa vahepalana. Jutkevit? tunnustati kõrgkunstnikuks nii Moskvas kui Pariisis, mees sõitis usaldusväärsena maailmas ringi ja kui ta kord hämmastunud tudengite ees edvistavalt lausus: ?Teate, ma pole veel kordagi olnud São Paulos?, siis polnud see originaalitsemine, vaid maestro imestas isegi, et on paiku, kuhu pole sattunud.