„Sierra“ vallatud kurvid

Sander Joon: „Suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.“

AVE TAAVET

Tänavuse Tartu armastusfilmide festivali Tartuff avas Sander Joone animafilm „Sierra“, mis on juba teinud võiduka ringreisi mööda maailma suurimaid animafestivale¹ ning saanud rohelise tule parima lühianimatsiooni Oscarile kandideerimiseks.

„Sierra“ Eesti esilinastuse eel vestles Sander Joonega filmi sünniloost, animaatori loometööst ja Eesti animamaastiku olukorrast Ave Taavet.

Täna õhtul on „Sierra“ Eesti esilinastus. Millised on ootused? Kuidas suhestub „Sierra“ festivali peateema – armastusega?

Olen väga põnevil, sest tegu on filmiga, mis on inspireeritud minu isa animatsioonist. Ja mu isa näeb seda nüüd esimest korda.

Armastusega seostub „Sierra“ väga otseselt. See jutustab ühest perekonnast, milles valitsevad lahkhelid, mida peab kuidagi lahti harutama. Kõik laheneb lõpuks väga armsal viisil. Mulle tundub ka, et Lõuna-Eestis ollakse ralliteemaga rohkem sina peal ja publik suhestub sellega lihtsamini. Seetõttu on Tartu väga hea paik esilinastuseks.

Milline su isa seos selle filmiga täpsemalt ongi?

Isa tegi 1980ndatel ühe nukufilmi. Ta salvestas hobi korras filmilindile koduvideoid, aga ühel hetkel katsetas, kuidas oleks teha animatsiooni. Lugu oli ühest rallisõidust ning see jäigi tema esimeseks ja viimaseks katsetuseks.

Mina nägin seda filmi kunagi lapsepõlves ja see oli minu jaoks väga hämmastav. Olen mõelnud, et see võib olla üks põhjus, miks ma üldse teen animatsiooni. Mu isa tegi seda ja miks ei peaks siis minagi suuteline olema – geenid on ju samad!

Soov selle materjaliga midagi teha oli mul tegelikult juba tükk aega kuklas keerelnud. Ootasin lihtsalt õiget momenti. Kui oli aeg teha oma esimest professionaalset filmi, siis mõtlesin, et äkki tekib nüüd mõni hea idee, kuidas seda lahendada.

Lugu tekkiski isa filmi ning minu ja isa suhte ümber. See räägib sellest, kuidas vanemad soovivad oma lapsele edukat karjääri. Selles filmis oleks isa vaatevinklist „edukas karjäär“ rallisõitja oma.

Tundsin ka, et isa ei näinud algul minu kunstiakadeemiasse astumises karjäärivõimalust. See film kõnelebki mulle sellest, kuidas välisele survele vaatamata oma tee leida.

Isa ja poja kõrval on filmi keskne tegelane, suisa nimitegelane, punane Ford Sierra. Mida see auto sinu jaoks sümboliseerib?

Ford Sierraga on see lugu, et ta oli minu esimene auto. Just nimelt ta. Eks esimene auto muutub just nagu isikuks, armsaks kaasteeliseks.

Ta oli auto, mida meie peres anti käest kätte, lubade tegemise järjekorras. Mina sain selle auto endale viimasena. Aga kuna kolisin linna, siis ei olnudki mul enam väga vaja autot tarvitada – sõidud said kõik ühistranspordiga ära tehtud. Nii ta siis lagunes seal. Kuni lõpuks varastati auto sootuks ära. See oli üsna šokeeriv kogemus. Tundsin nii suurt süüd, et isegi ei julgenud sellest isale rääkida. Ta kuulis sellest üldse raadiost.

See on ka üks selline sündmus, mis on kripeldama jäänud.

Tundsin, et tahan kõik need imelikud tunded enda sees sellesse filmi panna.

Enne EKAsse suundumist töötasid animaatorina reklaamiagentuuris. Kuidas sa ise neid kaht maailma tajud? Kui suur on tänapäeval lõhe kommerts- ja kunstilise animatsiooni vahel?

Mulle tundub see vahe üsna väike. Tunnetuslikult teen justkui sama asja, lihtsalt olen iseenda klient ja eesmärgid on endale seatud hästi kõrged. Eks selles mõttes ongi enda filmi kordades raskem teha, et tulemusega on väga keeruline rahule jääda. Kui teed kommertstööd, siis see valmib paari nädalaga. Kui teha enda filmi, siis see võtab vähemalt aasta aega.

Mulle tundub, et rahaline ja tehniline võimekus on pahatihti kommertsanimatsiooni poolel. Samal ajal kummitab seda ideedevaesus ja mugavustsoonis istumine.

See ideedevaesus tuleb sageli kliendilt, kes ei tea, mida animatsiooniga võib saavutada. Samas on sõnumi selgus midagi sellist, mille olen mingil määral reklaamitööstusest kaasa võtnud. Mulle tundub, et see on minu käekirja üks osa. Mulle meeldib küll välja mõelda veidraid olukordi, aga samas need võimalikult selgelt välja mängida, et fookus püsiks filmil.

Eesti autorianimatsioon on seni olnud joonis- ja nukufilmikeskne. Sina oled jõuliselt tee avanud 3D-autorianimatsioonile. Millest selline tehnikavalik?

Kummalisel kombel on „Sierrastki“ sageli räägitud kui joonisanimatsioonist. Eks see ole ka märk sellest, et 3D-animatsioon ei ole Eesti animas veel oma kohta leidnud.

Mind võlub 3D-animatsioon oma tehnilisusega. Mind paeluvad tehnilised probleemid üldse väga. Kui tagasi minna minu ja isa suhte juurde, siis mu isa on ka väga tehnilise lähenemisega kõigele, mida ta teeb. Selle olen temalt kaasa saanud, aga minul on see animamaailma üle kandunud. Kui mõelda arvutianimatsiooni peale, siis 3D-animatsioon on kõige tehnilisem tehnika, millega võiks üldse tegelda.

Seal on loomulikku tunnetust hästi keeruline saavutada. Sellist tunnet, et sul ei ole tehnilisi probleeme, vaid justkui pintsel käes, millega sa animeerid. Ma ei ole kindlasti veel sinnani jõudnud, ehkki mõnikord tunnen vahetut kontakti sellega, mida ma animeerin. See on päris kummaline tunne, sest esmapilgul tundub, et arvutis seda ei saagi tekkida, vaid peab ikka paberit ja tekstuuri tundma.

Filmiidee liigub sul siis otse peast arvutiekraanile, ilma füüsilise meediumi vahenduseta. Aga samas on su filmides kahtlemata tunda kunstniku käe puudutust. Oled nii „Velodroolis“ (2015) kui ka „Sierras“ kasutanud maalilisi kiirusjooni, väikseid ebatäiusi ja nihestatust. Kui kerge või raske on arvutianimatsioonile sellist juhuslikkust lisada, mis muidu on pigem inimkäele omane?

Arvutis joonistades või maalides ongi see kummaline, et sealsed tööriistad matkivad päriselu. Neil peaks justkui mingi oma esteetika olema. Olen kuulnud n-ö vanema generatsiooni animaatoritelt, et nendele oli just hästi tähtis saada puhas värvipind. Ei tohtinud ühtegi kriipsu ega kraapsu sees olla! Kui arvuti tuli, siis oli see nende silmis täiesti maagiline – nii puhas värv ja kõik värvid olid korraga võimalikud! Aga samal ajal hakati peaaegu kohe sinna tekstuuri peale lisama.

Ma ise tunnen ka, et mul ei ole julgust sellist puhast värvipinda jätta. Miskit jääb justkui puudu, kui seda müra ja smear’i (määrdumist – toim.) sinna ei lisa.

Ühelt poolt peaks võtma arvutimeediumi sellisena, nagu see on, teisalt tahaks ikkagi luua seda vana tekstuurset tunnet. See on mingi huvitav heitlus minus.

Jah, see animaatori igavene võitlus tehnikaga! Kui vanem põlvkond katsus saada võimalikult „puhast“ pilti kesistes tehnilistes tingimustes, siis tänapäeval on pigem küsimus selles, kuidas tuua autori käelisust tehnika ülimuslikkusesse tagasi.

Jah, see lisab mingi aura visuaalile, olgugi et on arvutis lisatud. Vaatajale see mõjub ja mina kui vaataja tahan seda samuti näha.

Matemaatiline ja tehniline taiplikkus on siit jutust mitu korda läbi käinud. Sellega seoses tulid mulle meelde Priit Pärna loojutustamisharjutused. Mulle tundub, et see stsenaariumiõpe, mis me EKAs saime, on loomult ka üsna matemaatiline. On kindlad võrrandid või kompositsioonid, mis annavad loole struktuuri, nii et sa ei pea täiesti tühjalt kohalt alustama – mingi algne sõrestik on olemas. Võib-olla avad natuke seda, kuidas sina selle sõrestiku peale midagi ehitad? Kuidas sünnib filmilugu?

„Velodrool“ oli tõesti väga skeemipõhine. Aga ma olen tahtnud iga järgneva filmi puhul sellest lahti lasta, proovida loole kuidagi orgaanilisemalt läheneda. See ei ole eesmärk omaette, et stsenaariumi struktuur oleks nii paigas, nagu Pärn meile õpetas, aga see on hea tugipunkt, mille juurde tagasi minna. Kui mingi asi tundub koost lagunevat, siis saab ta jälle algosadeks lahti võtta.

„Sierra“ puhul kirjutasin üsna palju. Varem olen lähenenud pigem skemaatiliselt, joonistades. Aga seekord kirjutasin päris suure osa filmist stsenaariumina lahti. See oli hoopis teistsugune tunnetus ja sealt koorus ka veidi narratiivsem lugu välja. „Sierral“ on hästi selge narratiiv, aga samas skemaatiline ringlus – on mingid elemendid, mis hüppavad sisse-välja ja moodustavad isesuguse loogika.

Nii, kui algne sisend ja lugu on olemas, siis tuleb visuaalile mõelda … Mulle tundub kõrvalt vaadates, et su kaadrikompositsioonid on justkui põhjamaine disain – ülimalt minimalistlikud, üksikute hoolikalt valitud detailidega. Kui palju otsinguid ja eeltöid eelneb sellisele lõplikule, näiliselt lihtsale lahendusele?

Hiljuti vaatasingi esimesi „Sierra“ disainilahendusi, need olid ikka palju keerulisemad! Mul on hea meel, et jõudsin sellise lihtsustusastmeni.

Sellel stiilil on hästi konkreetne inspiratsiooniallikas. Uurisin 1980ndate rallisõitjate sümboolikat, nende autode logosid ja kleepse. Suumisin neisse sisse ning nendest lähtuvalt tekkis „Sierra“ graafiline stiil. Esimese asjana lõingi ralliauto ja need kleepsud selle peal. Sellega oli üldilme juba otsustatud.

Kui maalikunstile mõelda, siis võib-olla mõjutas Kaido Ole hästi selge vormitunnetus samuti filmi üldstiili. Vaatlesin sellal üsna palju tema maale. Ja üks, kellele olen samuti viidanud, on Matisse. Tema paberväljalõigete lilled õõtsuvad filmis kujutatud kasvuhoones. Samuti võib näha tema mängulist „Tantsu“ kompositsiooni, mille taasloovad tõsised rallisõitjad.

Oluline roll sinu filmis on muusikal. Rallisõidust ja maskuliinsusest pajatava filmi kohta on helipilt ootamatult eeterlik ja õhuline. Räägi pisut oma koostööst muusikute Misha Panfilovi ja Matis Reiga!

Koostöö Mishaga algas sellest, et kuulasin tema albumit „Heli maagia“, mis on mitme stseeni idee taga. Seal on palju luupivaid elemente ja õrn kõla, aga ka energilisust. Sellel albumil kõlabki justkui „Sierra“ visuaalne maailm.

Võtsin Mishaga ühendust ja ta oli nõus filmile muusika looma. Ta on väga soe ja siiras inimene. See koostöö jääb küll väga pikaks ajaks meelde! Ehkki Misha oli samuti filmi visuaalist inspireeritud, ei saa öelda, et kõik liiga lihtsasti läks. Pidime ikka mitu katsetust tegema, et leida seda, mis pildiga tõeliselt toimib. Muusikaga filmis peab üldse üsna ettevaatlik olema, et ei tekiks täielik muusikavideo. Sellega aitaski Matis Rei, kes oli eelkõige filmi helikujundaja, kuigi seal kõlab paaris kohas ka tema muusikalisi šedöövreid. Matis leidis hea tasakaalu heliefektide ja muusikamaastiku vahel.

Minule oli koostöö nii professionaalse helikujundajaga esmakordne. Vahepeal nõjatusingi veidi taha ja lasin Matisel üht-teist otsustada – mul oli nii suur usaldus tema vastu. Minu meelest tegi ta filmile väga hea dünaamilise helipildi. Loodan, et see ei mõju liiga pealetükkivalt, vaid pigem täiendab seda, mis pildis toimub.

Mul on tunne, et ka Misha sai sellest päris ruttu aru, et ei tasu kihtidega liialdada, kui pilt on niivõrd lihtne ja stiliseeritud. Muusikas oli teekond visuaalse stiiliga üpris sarnane – alustasime hästi kireva üldpildiga, kuid liikusime lihtsustamise suunas. Sellist orkestreerimist oli seal üsna palju. Kõla on ju üsna lihtne, aga selle taga on pinev mõttetöö.

Intervjuus Arterritoryle² sõnasid: „Vigade tegemine on osa teekonnast, [—] inimliku kogemuse osa. Ilmselt kõige keerulisem on arusaamine, et oled eksinud. Mulle tundub, et kriitilised konfliktid loovad momentumi, sellal kui plaani järgi kulgemine on pigem igav.“ See on väga ilus ja julgustav sõnum. Kas „Sierra“ loomeprotsessis oli ka hetki, mil asjad ei läinud päris nii, nagu oleksid soovinud?

Protsess kui selline on pidev vigade tegemine. Aga see, kuhu ma sel teekonnal jõudnud olen, on pigem rahuldust pakkuv. Kui tundub, et mingi asi ei toimi, siis proovid selle kas või nullist uuesti käima saada. Perfektset asja ei olegi võimalik, isegi mitte vajalik teha. Ma lihtsalt usaldan oma vaistu.

Milliseid väärtusi autorianimatsiooni juures hindad ja millest püüad hoiduda?

Seda on keeruline öelda. Filmi kompositsioon, rütm on see, mida oma filmidest otsin. Filmi kaar võiks moodustada huvitava teekonna kiiruse muutuste ja montaažiga.

Film kui meedium on ju maailma ajaloos eksisteerinud üsna lühikest aega. Et saavutada midagi head, ei tohiks me kindlasti midagi välistada. Peab lihtsalt silmad lahti hoidma.

Nii „Velodrool“ kui ka „Sierra“ haakuvad ka laiemalt ühiskonnas päevakohaste teemadega. „Velodrool“ valmis ajal, mil spordimaailma jahmatasid dopinguskandaalid. „Sierra“ taustsüsteemiks on ühest küljest Ott Tänaku ralliedu, teisest küljest 1990ndate arusaam maskuliinsusest, edukultus ja oma unistuste teostamine laste läbi. Kui oluline on sulle kui kunstnikule ühiskondlik sõnum? Kas teadvustad seda oma loomeprotsessis või on see pigem õnnelik kokkusattumus?

Ütleksin, et minu puhul on see õnnelik kokkusattumus, aga mul on hea meel, et see niimoodi on läinud. Ma ei lähene filmile sõnumi kaudu. Tervik tekib loomeprotsessi käigus. Nii mitmegi filmi puhul on rõõm alles tagantjärele avastada, kui mitmetahuline lõpptulemus kokku tuli.

Nii et sõnum ei ole visandiraamatus kirjas, vaid sünnib alles kinolinal?

Ikka pigem protsessi käigus. Kui mõtlesin ralliteema üle, siis seostus see mul esimesena maskuliinsusega. Lisasin sellele siis ema kasvuhoone õrnuse ja panin need kaks vastandit omavahel tööle. Ja poiss siis pendeldab nende kahe vahel – ta ei taha päriselt olla see õrn, aga mitte ka üdini maskuliinne. Ta otsib oma teed.

Eesti animatsioonimaastik on viimastel aastatel jõuliselt mitmekesistunud. Suurstuudiote monopoli kõrvale on hoogsalt ilmunud väiksemaid stuudioid ning andekaid indie-autoreid. Kuidas hindad seda arengut? Kas konkurentsi tihenemine mõjutab Eesti animatsiooni pigem positiivselt või negatiivselt?

Kindlasti positiivselt. Mina näeksin Eestis näiteks hea meelega rohkem 3D-animatsiooni. Mul on hea meel, et praegu on julgetud sellega rohkem tegelda.

Mingil hetkel tundus küll, et ainuke võimalus „areenile“ pääsemiseks on teha koostööd kas Eesti Joonisfilmi või Nukufilmiga. Mul on hea meel, et meil on sellised kvaliteetsed stuudiod kõrval, see utsitab pingutama, aga mitmekesistumine on kindlasti tänuväärne ja vajalik.

Jah, teisalt on ju öeldud, et professionaalsus nõuab kogenud stuudiomeeskonda.

See dilemma on mul endal ka olnud, aga kui vaadata animafilmimaastikku laiemalt, siis kvaliteet ei taga alati filmi huvitavust. Ei pea olema ainult väga hea käsitööoskus, vaid võib-olla piisab väga heast montaaži- või disainioskusest. Filme võiks teha igatmoodi, ei pea olema ainult suure meeskonnaga ja väga keerulise sisuga film. Arvan, et suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.

Kui Priit Pärna animatsioonid jõudsid Eestis televiisorisse oluliselt varem kui „Mootorratturhiired Marsilt“³ või „Ämblikmees“, siis praegu on kaalukauss pigem lääne suurstuudiote toodangu kasuks. Kuidas autorianimatsiooni taas publikule lähemale tuua, kas seda üldse ongi vaja?

Ma arvan, et ikka on vaja. Vanu filme on ju nüüd taastatud ja neid võiks taas ekraanile tuua küll. Tihtipeale räägivad vanad filmid uues ajas täiesti uuest asjast.

Olid kevadel Kintai kunstiresidentuuris uut filmiprojekti arendamas. Millest see räägib?

Ühest kinnisest mehest, kelle päeva­rutiini tulevad rikkuma koerjalgpallurid. Ma ei ole veel lugu piisavalt palju animaatikuks joonistanud, pilte ajateljele paigutanud. Ilmselt saan alles siis aru, millest see film täpsemalt räägib, ja saan ka sellest rohkem rääkida. Kuna mul on sporditeema filmidest läbi käinud ja ma tahaksin sellega lõpparve teha, siis tekkis mõte, et võtaks ette kõige populaarsema spordiala – jalgpalli. Mulle tundub, et see tüürib päris huvitavas suunas.

Mis sind ikka ja jälle on spordi­temaatika juurde toonud?

Dünaamilisus ja see, et seal on ees reeglid, mida saab lõbusalt lõhkuda. Minu jaoks on lust, kui saan võtta mingi päriselus toimiva süsteemi ja ehitada selle ümber hoopis teistsuguse sõnumi. Üldjuhul liigun filmides sporditeemast ikka pisut eemale ja pole ka ise suur spordifänn. Mulle tundub, et selliste filmide puhul on see isegi vajalik, et ma ei suhtu valitud spordialasse liiga suure aukartusega. Pigem valin sealt mõne elemendi, millega mängida, mille ümber karikatuurseid olukordi luua ja tekkinud pilti muudkui laiendada.

Oled praegu sama vana, kui Priit Pärn oma päris esimest filmi tehes, kuid juba rahvusvahelise animakogukonna poolt soojalt vastu võetud. Kuhu edasi? Millised horisondid terendavad?

Animatsioon kui selline on minu jaoks igas aspektis huvitav. Ma ei pea animatsiooniga tingimata filmi kujul tegelema. Olen tegutsenud ka VJna ja loonud muusika­videoid. Selles vallas hoian oma võimalused pigem avarad.

Kindlasti oleks huvitav teha koostööprojekte välismaal. Kui tekib mõni selline võimalus, siis tõenäoliselt haaraksin sellest kinni. Aga kindlasti oleks selle filmi all Eesti lipp. Tahaksin, et see, mida teen, oleks kuidagi Eesti animatsiooni rikastav.

1 Palm Springsi festival – Grand prix; GLAS Festival – publikupreemia; San Francisco rahvusvaheline filmifestival –parim lühianimafilm; Cinema Jove festival – parim lühifilm; Dresdeni filmifestival – Arte parima lühifilmi auhind; Glasgow filmifestival – žürii eripreemia; 2Annas festival – parim Balti lühifilm; Animatricks – parima rahvusvahelise lühifilmi auhind; SFilm – parim animeeritud lühifilm.

2 Humour can have a healing role. Q&A with Estonian animator Sander Joon. – Arterritory, 08.04.2022 https://arterritory.com/en/screen_-stage/topical_qa/26076-humour_can_have_a_healing_role/

3 „Biker Mice from Mars“, 1993–1996, 2006–2007.