Siirderiituste metamorfoos ühiskonnas

„Loomade kuningriik“ on ulmefilm, aga fookuses on ka ühe noore poisi muutumine ja sellest tingitud muutused suhetes ühiskonna, pere, lähedaste ja autoriteediga.

MÄRT SEPPER

Mängufilm „Loomade kuningriik“ („Le règne animal“, Prantsusmaa-Belgia 2023, 127 min), režissöör Thomas Cailley, stsenaristid Thomas Cailley ja Pauline Munier, operaator David Cailley. Osades Romain Duris, Paul Kircher, Adèle Exarchopoulos, Tom Mercier, Billie Blain jt.

Isa François (Romain Duris) ja poeg Émile (Paul Kircher) istuvad autos ja arutlevad emale haiglasse küllamineku üle. Filmi alguse meeleolu paistab küllaltki kergeke, isa suust kostab paatoslik „sõnakuulmatus on tänapäeva julgus“, mis annab juba aimu loo suunitlusest. Ummikusse jäänuna kuulevad nad eemalt lärmi ja lähevad uurima. Kiirabiautost lendab välja arstidega võitlev linnutaoline humanoid. Selgub, et maailma on tabanud muteerumiste laine, mille ohvriks on langenud ka peategelase ema. Kogu perekond asustatakse ümber piirkonda, kus tegeldakse mutatsiooniohvritega, aga linna tabab peatselt ehmatus, sest mutandid sattusid transpordi käigus liiklusõnnetusse ning ellujäänud loomolendid paiskusid ümbruskonda laiali. Linnaelanikud ei pea nüüd toime tulema üksnes oma ühiskondlike ja individuaalsete tõdemuste ja vaatenurkadega, vaid algab ka Émile’i muundumine kassilaadseks olendiks.

Antropoloogilisi küsimusi ja probleeme pole vaid püütud filmi sisse lõimida, vaid on kohe alustatud ka nende probleemide lahendamise ja küsimustele vastamisega. Vaatajale võib kogu see filosoofiline ja sümbolistlik ampluaa korraga tunduda ehk ülevoolav, kuid lihtsamalt võttes väljendub selles filmitegija soov esitada kunstiliselt ühe poisi muutumine ja sellest tingitud teisenenud suhted ühiskonna, pere, lähedaste ja autoriteediga. Samas jätkab isa oma perepea rolli kultiveerimist, avastades küll, et ta ei teagi, kas tal on raskem kadunud abikaasa metsast üles leida või hoopis temast lahti lasta.

Kui aga individuaalne lähenemine veeretab filmi ühes suunas, siis on selle osised alati seotud ühiskondliku elemendiga ja tunnistab kohati võib-olla liigse teravuse, kuid siiski aususega, kuidas suhtutakse tänapäeval muutustesse. Muutus, mida edaspidi nimetan metamorfoosiks, ei paista tekitavat inimestes kahtlust ega hirmu tavapärase elu elamise juures. Käiakse koolis, tööl, arutletakse ühise keele ja poliitilise lahenduse leidmise üle, kuidas riigid olukorraga toime saaksid tulla, kuid suur paanika justkui puuduks. Olukord intensiivistub siis, kui peategelase metamorfoos ilmsiks tuleb ja laadal pidutseva rahva verejanu äratab.

Varem on perepoeg muutumise käigus avastanud metsast ka kadunud loomolendid ja nendega sõprust teinud. Kuigi meile on näidatud tema muutumise grotesksust, ei ole see sugugi Cronenbergi „Kärbse“¹ laadis grotesk, vaid paistab meelelise ja teismeeale kohase kehalise muutuse allegooriana, sarnanedes rohkem „Teismelises libahundis“² nähtuga. Ka on see nii tihedalt seotud Émile’i suhtega tema isa ja armuhuvi Ninaga (Billie Blain), kuigi siin puudub lapsemeelne kergus. Filmi esimene pool juhatab kriisiolukorras toimetulevate inimeste suhetesse ja nende keerdkäikudesse, kuid teises pooles alustatakse kafkalikus toonis vanast maailmast võõrdumise ja uude sisseelamisega.

Tõelise siirderiituse, kangelase loona, saab meie filmikangelane alustada oma teekonda, väljudes igapäevasusest ning siirdudes üleloomulikku. Võidust hoolimata ei ole loota tema naasmist inimeste sekka – ja ehk ei soovigi autor meile seda kingitust teha.

Kuigi muutus ühiskonnas on alati seotud individuaalsega, ei paista kollektiiv vastu võtvat kõiki ainulisi aspekte sellest. Filmis vabalt tsiteeritud prantsuse luuletaja René Chari lause, et see, kes tuleb maailma, et mitte segada teisi, ei vääri tähelepanu ega kannatlikkust, näitab meile, et see, mida ühiskond nii teravalt kritiseerib, on ühtlasi see, mida tuliselt ihaldab.

Filmi läbivad allusioonid ja sünesteetilised vihjed inimese ja looma sarnasusele kõditavad ehk nii mõnegi egüptoloogi ja muude usundiloolastest uurijate närve, kui loom, inimene ja jumal on kõik seatud kõrvuti eksistentsiaalse olemise pjedestaalile, igaüks eri astmel. Lindolend Fix (Tom Mercier) õpib lendama, et saaks tõeliselt elu maitsta. Katarsis on käes, kui ta n-ö päikesele liiga lähedale lendab ja ise kangelaseks saades Émile’i päästab. Peategelase kassilikud andumused avalduvad saaki püüdes või Ninale oma armuhuvi näidates, kui ta jätab naise ukse ette pasknääri. Söögikohas töötav naine võtab ette rahustada maha morskolend, tõdedes pärast, et ehk oleks targem olnud sellele laulda.

Kõik need näited kõnelevad tahtest ja püüdlustest mõista enneolematut ja ehk ka suhelda tundmatu miskiga, autoriteetsete institutsioonide vallas lausa kontrolli alla võtta ja ära kasutada seda miskit, seda jumalikku, ning kui ei õnnestu, siis see täielikult hävitada.

Filmi suureks teemaks on ka looduse ja inimese eraldamine. Linn on filmis linn ja inimesed elavad kõik seal, loomad ning mutantolendid tegutsevad aga looduses ja on selle osa. Looduse ja inimese vahel paistab justkui käivat sõda: loodus on miski, mida peljata. Selline kaugenemine on märgata ka siirderiituste näitel. Kui hõimude puhul oli siirderiitus inimest ja loodust üheks siduva terviku osa, siis ühiskonna arengu (mõne arvates taandarengu) vältel on inimene kaotanud oskuse suhelda loodusega või teadvustada end selle osana. Ühes stseenis, kui isa otsib koos politseinikust kõrvaltegelasega abikaasat, nendivad nad, et mets on eluta, seistes keset suurt, rohelist ja lopsakat sõnajalamerd. Tegelaste asetus ja vastav ütlemine loovad küllaltki hea kujundi inimkonna dissonantsist ja meie psüühikast tulla toime kõige ebaloomuliku ja müstilisena tunduvaga, mida varem käsitleti loomuliku või riituslikuna.

Romain Duris’ ja Paul Kircheri rollid isa-pojana on tabavalt täpsed ja tõetruud. Émile’i muundumine ja kõnepruuk annavad aimu heast juhendamisest ja näitleja tugevast tahtest. Eriefektid ei ole küll kohati kvaliteetsed, aga ei jäta märgatavat negatiivset jälge, sest tõesuse ja vana kooli animatroonika armastajatele mõeldes on koletiste loomise juures jäädud kaunite kunstide ja täpsuse juurde.

Kuigi žanriliigituses võib filmi tinglikult nimetada nii trilleriks, õudukaks kui ka draamaks, pistab kohati ja vahel ebaloomulikes kohtades oma pea liiva alt välja ka huumor. Võib-olla on tegu prantsuse kultuurile omase lähenemisega, aga mõnede filmi kavatsuste puhul võib huumor hävitada esialgse tunde või teadvustuse mõju vaatajale. „Loomade kuningriik“ on väärt vaatamine kehaõudukate, aga ka draama austajatele.

1 „The Fly“, David Cronenberg, 1986.

2 „Teen Wolf“, Rod Daniel, 1985.