Sõida mu rattaga

Ryusuke Hamaguchi „Õnne- ja fantaasiaratas“ väärib vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist kui tema Oscari-hitt „Drive My Car“.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Õnne- ja fantaasiaratas“ („Gūzen to sōzō“, Jaapan 2021, 121 min), režissöör-stsenarist Ryūsuke Hamaguchi, operaator Yukiko Iioka. Osades Kotone Furukawa, Ayumu Nakajima, Hyunri, Kiyohiko Shibukawa, Katsuki Mori, Shouma Kai, Fusako Urabe, Aoba Kawai jt.

Aasia filmikunsti võidukäik pole viimastel aastatel märkamata jäänud ilmselt ka kinokunstikaugele kultuurihuvilisele. 2018. aasta Cannes’i filmifestivalil võidutses hinnatud jaapani lavastaja Hirokazu Kore-eda „Poevargad“1, aasta hiljem lõunakorealase Bong Joon-ho „Parasiit“2. See oli vaid kõlavate marsisammude algus ajaloolises võidukäigus, mis päädis parima lavastaja ja parima filmi Oscariga.

Siia võiks lisada veel Netflixi ulmeseriaali „Kalmaarimäng“3 fenomenaalse edu ja Aasiast pärit lavastajate esiletõusu Ameerika kinos – kuldmehikesi noppisid vahepeal näiteks Hiinast pärit Chloé Zhao „Nomaadimaa“4 ja Lõuna-Korea immigrantide perre sündinud Lee Isaac Chungi „Minari“ (2020).

Mullu oli järg taas Jaapani käes, kui Cannes’is pälvis nii kriitikute kui ka stsenaariumi preemiad Ryūsuke Hamaguchi kolmetunnine Murakami-tõlgendus „Drive My Car“ (2021). Hetkeks, kui film tänavu märtsis ka võõrfilmi Oscari noppis, räägiti Hamaguchist juba kui ühest peasoosikust Joon-ho ja Zhao tuules õhtu peaauhindade korjamisel.

Kuigi see jäi Hamaguchil tegemata, vääriks ta tagantjärele ilmselt töökuse eripreemiat. Linateose „Drive My Car“ globaalse edu varjus jäi suuresti tähelepanuta, et vaid mõni kuu enne Cannes’i oli pälvinud Berliini filmifestivali Hõbekaru Hamaguchi teine mullune töö, kolme lühilugu koondav „Õnne- ja fantaasiaratas“. Muide, maineka ning nõudliku briti filmiajakirja Sight and Sound kriitikud valisid mõlemad linalood kümne parima 2021. aastal kinodesse jõudnud filmi sekka. Väikseks võiduks võib pidada ka seda, et mõlemad on jõudnud Eesti mitte üleliia riskida tahtvasse kinolevisse.

Natsuko (Fusako Urabe, vasakul) kohtab rongijaama viival eskalaatoril kedagi, kelles tunneb ära kunagise lähedase tuttava Aya (Aoba Kawai). Kohtumine viib pika vestluseni, mille käigus selgub, et tegemist ei pruugi olla õige inimesega, kuigi võõraste elud kokkupuutel hoopis ootamatult riimuvad.

Kaader filmist

Kui filmi „Drive My Car“ võib nii läänelike allikate (paljudele jaapani kirjandust sümboliseerivat Murakamit peetakse kodumaal ebajaapanlikuks) kui ka prantsuse uuele lainele tänu võlgnevate vormilahenduste tõttu kirjeldada katsena meeldida just lääne publikule – sellest kirjutas maikuu Sirbis põhjalikumalt Panos Kotzathanasis5 –, siis „Õnne- ja fantaasiaratas“ on läbi ja lõhki Jaapani ühiskonna suhtemustritesse juuritud Hamaguchi originaallooming.

Kui otsida märksõna, mis kolme umbkaudu 40minutilist ja täiesti iseseisvat lugu seoks, võiks selleks olla igatsus. Täpsemalt, verbaliseerimata, sõnastamata ja väljendamata jäänud igatsus tähenduslikkuse ja läheduse või tähendusliku läheduse järele. Mõnevõrra sarnaselt filmi „Drive My Car“ peategelase otsingutele püüavad siinsed karakterid luua ühendust omaenda tunnete ja teiste inimeste vahel, kuhu teele jäävad aga minevikutraumad, keerukas suhteniidistik ja konservatiivsele Jaapani ühiskonnale omased tabud.

„Õnne- ja fantaasiaratast“ võikski vaadata, kui „Drive My Car“ on nähtud, sest kui viimane lõpeb autoroolis, siis siin algab tegevus takso tagaistmel. Kaks sõbrannat Meiko (Kotone Furukawa) ja Tsugumi (Hyunri) vestlevad suhetest episoodis pealkirjaga „Maagia (või midagi vähem kindlat)“. Üks neist on värskelt armunud, mees aga osutub teise endiseks peigmeheks. Ekside vahele on jäänud küllaga segaseid, lõpuni läbi töötamata ja välja ütlemata tundeid, millega Meiko tõttab sõbranna teadmata lõpp­arvet tegema.

Vaid paaris üksikus võttepaigas lahti rulluv suhtekolmnurk on hea sissejuhatus Hamaguchi vormilistesse eelistustesse. Pildikeel on napp, kaameratöö ja keskkond ei röövi kunagi tähelepanu tegelastelt ja nendevaheliselt vestluselt. Hamaguchit võikski kirjeldada kirjandusliku lavastajana, kes avab oma tegelasi kiht kihi haaval, suuresti dialoogi kaudu, jättes alati veel rohkem vaataja aimata.

Kuigi öeldakse palju, jääb alati palju ütlemata – nii seda, mida vaataja õigupoolest teab, aga tegelased stseenis tingimata mitte, kui ka seda, mida vaatajagi võib vaid oletada. Vormilisest vaoshoitusest hoolimata on Hamaguchi vaataja suhtes võrdlemisi paljunõudlik – esmapilgul lihtsad olukorrad kooruvad sedavõrd mitmekihilisteks, et neist tähenduste välja korjamisel tuleb ise panustada nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt.

Teine lugu „Uks pärani lahti“ vaatleb samuti suhtekolmnurka, kuid uitab intellektuaalse mänguna kaugemalegi. Üliõpilane otsustab šantažeerida ta läbi kukutanud kirjandusprofessorit ning kasutab selleks oma vanemas eas armukest Naod (Katsuki Mori). Nao soostub seadma professori ebamugavasse olukorda, lugedes talle ette pikantseid lõike tolle värskelt auhinnatud raamatust. Soovid ja taotlused liiguvad aga ootamatusse suunda.

Jaapani ühiskonna juba mainitud konservatiivsuse üheks tulemuseks on seksuaalsuse ja seksialaste tabude rohkus, mis mõjutab tugevalt ka nende teemade avamist kinolinal. Kuigi seksuaalsus on olulisel kohal mitme kuulsa Aasia lavastaja, näiteks Taiwanist pärit Ang Lee või Hongkongi ühe kuulsama tegija Wong Kar-wai töödes, on see siiski enamasti vihjeline, aimatav, sordiini all.

Seda julgemalt mõjub Hamaguchi otsesõnalisus „Õnne- ja fantaasiarattas“, kus ette loetud raamatukatked ei puuduta mitte üksnes iha ja erutust, vaid intiimseid kehaosi ja ejakulatsiooni. Kuigi niivõrd suuri riike hõlmavaid ja riigiüleseid üldistusi nagu eespool tuleb alati võtta tugeva ettevaatusega, heidab Hamaguchi siiski pilgu kihtidele oma kaasmaalaste suhetes, mida vähemalt lääne vaataja ette varem vaat et sattunud polegi.

Samal kursil jätkab ka viimane osa „Taas kord“. Lähtepunkt on mõnevõrra ulmeline – 2019. aastal on Jaapanit tabanud viirus, mistõttu arvutid ei talleta normaalselt infot ja inimesed on läinud tagasi käsitsi kirjutatud kirjade juurde. See on siiski vaid dekoratsioon sündmuste ahelale, mis algab, kui Natsuko-nimeline (Fusako Urabe) hapra olemisega tegelane sõidab ülikooli kokkutulekule. Tagasiteel kohtab ta rongi­jaama viival eskalaatoril kedagi, kelles tunneb ära kunagise lähedase tuttava Aya (Aoba Kawai). Kohtumine viib pika vestluseni, mille käigus selgub, et tegemist ei pruugi olla õige inimesega, kuigi võõraste elud kokkupuutel hoopis ootamatult riimuvad.

Siin ilmneb üks Hamaguchi loomingu huvitavamaid elemente. Hoolimata tema lugude mõõdetud tempost ja keskkondade argisusest on neis tubli annus midagi, mida võiks nimetada maagiliseks realismiks. Harilikes olukordades leiavad aset kokkusattumused ja kohtumised, mis ei pruugi olla mainimisväärsedki, kui neist ei avaneks ootamatuid äratundmisi nii enda kui teiste kohta.

Küllap ongi Hamaguchi edu üheks aluseks eri toonide ja elementide vahel pehme tasakaalu leidmine. Tema staatilist stiili võib pidada mõnevõrra väike­kodanlikuks ja turvaliseks, kuid sisu arendab ta ootamatult julgelt ja sukeldub süvitsi. Tema lood toimuvad intiimsel ja spetsiifilisel tasandil, kuid nendes kujutatud tunded on universaalselt äratuntavad, vajadus läheduse ja mõistetud saamise järele üldinimlik.

Ennekõike on ta oma tegelaste suhtes empaatiline, näidates iga järgneva stseeniga, kui palju igas inimeses peidus on. Tema filmid on seetõttu õpetlikud, olemata didaktilised või karjuvalt pretensioonikad ja pakuvad vaatajale sõbralikku võimalust inimesena suuremaks saada. Kuigi „Drive My Car“ on võitnud suuri auhindu, ei jää tunni võrra lühem „Õnne- ja fantaasiaratas“ grammigi alla, väärides vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist.

1 „Manbiki Kazoku“, Hirokazu Kore-eda, 2018.

2 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

3 „Ojing-eo geim“, Hwang Dong-hyuk, 2021–…

4 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

5 Panos Kotzathanasis, Kuidas ekspluateerida väär­kujutlust Aasia filmikunstist. – Sirp 13 V 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kuidas-­ekspluateerida-vaarkujutlust-aasia-filmikunstist/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht