Soome televisioon oli meile hea võõrasema
Intervjuu Jaak Kilmiga 9. aprillil esilinastub kinos Sõprus pikk eesti dokumentaalfilm „Disko ja tuumasõda”, kus kujutatud veidrat vastasseisu, üht kummalist infosõda, kus mängis erilist rolli Soome televisioon. Pika vinnaga dokumentaalfilmiprojekt, ideest lõpliku teostuseni kulus paras ports aastaid. Režissöör Jaak Kilmi, palun räägi selle filmi saamise loost. See algas minu jaoks kolm-neli aastat tagasi, kui Kiur Aarma tuli minu juurde jutuga, et võiks teha filmi Soome televisiooni mõjust Nõukogude Eestis ehk siis meie lapsepõlvest. Soome televisioon oli nii minu kui Kiuri elus mänginud üpris olulist rolli, lääne popkultuur on meid sealtkaudu mõjutanud ja kujundanud, Soome televisioon oli meile justkui hea võõrasema. Sellest nähtusest võiks ju teha üpris erinevaid filme ja nii me alguses ei leidnudki seda õiget võtit, mismoodi sellele läheneda, sest me ei tahtnud teha filmi ainult Soome televisioonist, vaid veel rohkemgi – oma põlvkonnast selle televisiooni taustal. Lõpuks on mul tunne, et see vahekord loksus filmis paika.
Oled sündinud 1973. aastal, 1970. aastate esimese poolega võikski markeerida teie põlvkonna sünniraamid. Aga milline on teie põlvkonna võti, mis sobib selle filmi lukuauku?
Jaak Kilmi : Usun, et see on esmajoones personaalne, isiklik ajalugu, mis liigub justkui rööbiti ametliku lähiajalooga. Mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised lapsed ja loomulikult ka täiskasvanud toonases Nõukogude Liidus elasid Soome televisiooni nähes välja oma unistusi ja fantaasiaid. Eriti suur magnet oli see televisioon just laste jaoks.
Nagu ihaldus, mis pooleldi keelatuna läbi raudse kardina ikkagi meile levis. ENSV ühiskonna üldise tungi foonil on isiklikud janud Soome televisiooni järele selles filmis ilmekalt ja sageli naljakalt esile toodud. Aga see isiklik ja ühiskondlik rööpsus on kuidagi ka põimunud.
Mäletan lapsepõlvest neid hämaraid sosinaid, et kusagil on antennid maha saetud, varsti keeratakse kõik kinni ja keelatakse täitsa ära. Need kuulujutud tegelikult olidki reaalsusest ajendatud. Tõepoolest, 1980. aastate algul võeti partei keskkomitees vastu salajane otsus, et võitlus kodanlike telelainete vastu on prioriteet, ja hakati läbi viima imelikke kampaaniaid. Kui rahvas tajub, et miski on viltu, siis kohe see võimendub igasugusteks kuulujuttudeks. Kindlasti on „Disko ja tuumasõja” lastelood põimunud selle lähiajaloo jabura liiniga. Ma ei oskagi öelda, kumb on filmis totram, kas laste fantaasia või toonane reaalsus.
Väikese üllatusena mõjus filmis fakt, et Soome televisioonile pandi hääled sisse alles 1957. aastal, kaks aastat hiljem, kui sai alguse Eesti Televisioon. Soome televisiooni tekitamine või elluäratamine oli omajagu ärgitatud ka lääne ideoloogiast, mis tundis muret, et Soome Vabariik langeb suuresti Nõukogude Liidu mõju küüsi. Soome oli Nõukogude Liidule maksnud reparatsiooni, punase Vene sõjavägi oli just läinud. Soome televisioon on üks stalinismijärgse külma sõja sünnitis, mis osutus varase Hruštšovi ajal võimalikuks. Teie „Diskos ja tuumasõjas” tuleb taasesitusele sadu telekaadreid, mis peegeldavad tollast aega ja ideoloogiat. Kulutasite palju tunde arhiivides, küllap tõi selle tohutu materjali organiseerimine üksjagu peavalu.
Tõi peavalu küll, aga töö käigus kujunes välja päris selge pilt ja teadmine, mida me toonase elu reaalsusest otsime – elu veidraid jäädvustusi. Kuna meie filmi toon pole päris tõsine, siis kaalusid arhiividest leitud eredad hetked üles kõik need kaugjuhtimispuldiga materjali kerimisele kulutatud tunnid.
„Diskos ja tuumasõjas” tuleb omaette liinina välja režissööri enda lapsepõlve lugu: kuidas saadi ja paljundati Soome telekavasid, mis meeleolusid tekitas see programm Eesti külas – pidasid kirjavahetust oma onutütrega. Need on kõik muhedamaheda huumoriga tembitud seigad, mis ajastu ootusi ja ihalusi Soome televisiooni suhtes ilmekalt esile toovad. Palju on selles kirjavahetuses oma onutütrega tõsielu ja lavastust, kuidas seda suhet eritled?
Ma olen selles filmis tõukunud ühest konkreetsest juhtumist oma lapsepõlves, aga selle seiga otsa ehitasime täiesti absurdse, kuid võimaliku loo. Kuigi see on mäng, ei saa seda reaalsusest välistada, sest selline kirjavahetus võis Eestis ka käia. Mulle meeldib selle filmi puhul öelda, et meil ei olnud nii suurt eelarvet, et oleksime võinud leida need faktid, mis lükkaksid ümber meie fantaasiad; tõestada, et need asjad niimoodi ei olnud.
„Diskos ja tuumasõjas” on üldse igasuguseid jaburusi, kohati võtab totrus lausa kolossaalsed mõõtmed. Näiteks ühel punaideoloogil, lainete tõrjujal, oli idee ehitada Soome lahte mere kohale mitusada meetrit kõrge ja ei tea mitu kilomeetrit pikk võrk, et tõrjuda selle kardinaga kahjuliku lääne telelaineid.
Kui seda totrust olekski rajama hakatud, oleks see kindlasti esimese sügistormiga alla tulnud.
Aga filmis on ka kohalikke nuputajaid ja vidinate spekulante. Üks geniaalne leidur suutis lõpuks aknataguse kraadiklaasi sisse vastuvõtuantenni konstrueerida. Elavhõbe püüdis hästi laineid, aga lõi jälle naabritel pildi eest ära. Soome telepildi kättesaamisega käis kogu aeg eriline tsirkus, mida annaks ka Fellinil või Kusturical välja mõelda. Mõned liinid lähevad filmis pöördesse: lavastatud asjad mõjuvad tõsielulistena, aga reaalselt aset leidnud tramburai justkui higi ja vaevaga kaamera ette seatud kunsttükk. Näiteks kui Brežnev 1968. aasta augustis tankid Prahasse kupatas, sõitis Soome televisiooni tollane peadirektor oma valge autoga tagaväravast Helsingi NSV Liidu suursaatkonda punasele vaibale aru andma, et mida kuradit te oma telekas ka näidata julgete.
Jah, see on fakt, et NSV Liidu saatkond Helsingis polnud mingi tundmatu koht tollastele Soome tipp-poliitikutele ja ka Soome televisiooni juhtkonnale. Kui mingisugune jama oli, siis käsutati mehed vaibale suursaadiku ette aru andma ja kuulekalt noogutama, mis on ju vormiliselt iseseisva riigi ametnikele päris alandav.
Nõukogude ärevusel oli piisavalt alust. Filmis on märgitud, et NSV Liidus oli 1400 raadiolainete segamisjaama, mis ei laseks läbi või segaks infi lömastavate tankide kohta ja hoiaksid õhu puhta. Ometi janunes nõukogude rahvas vaadata ja välja tuli ida ja lääne telepildi karjuv lahknemine.
Enne Praha kevadet oli Soome televisioon ju üsna süütu saatja ja ega ta oma suhteliselt kammitsetud poliitilise infoga Nõukogude meediasfääri eriti ohustanud. Aga 1968. aasta augustisündmused osutusid Prahas nii tugevaks ja emotsionaalseks, et kütsid televaatajad üles nii Soome lahe lõuna- kui põhjakaldal. Tahes-tahtmata oli aset leidnud sõbraliku Soome telerünnak Nõukogude Liidu vastu.
Hiljem tuli nõukogude vaataja jaoks sealt telest igasuguste asjade kultust, reklaame, seriaale nagu „Dallas” ja „Ridari Ässa” kuni „Emmanuelle’ini” välja. Teie filmis on ägedad kaadris, kuidas Lõuna-Eestist ja ka Armeeniast hakkasid aegsasti Tallinna saabuma igasugused televaatajate delegatsioonid, et oma silmaga osa saada kultuslikust erootikafilmist, mis oli Soome televisiooni eetris 24. juunil 1987. Autod rivistusid vabaõhuparklasse. Ma arvasin, et see teie filmi kaader on laenatud Balti keti päevil võetust, aga tegelikult hoopis ühest mängufilmist.
Oleme oma filmis kasutanud kaadreid pea kõikjalt. Mulle tundub, et teatud karnevalilikkus õigustab igasuguse audiovisuaalse materjali sünteesimist. „Diskos ja tuumasõjas” on kaadreid nii Eesti kui Nõukogude mängufilmidest, igasugustest dokumentaalidest, telematerjale, lavastusi ja fotosid, mis on minu isa tehtud, ja selliseid mida ma ise poisikesena 1980. aastatel pildistasin.
Kuidas te Moskvas redutava Karl Vainoni jõudsite? Tema on ju kuulutanud, et ei anna ühtegi intervjuud, eriti Eesti ajakirjanikele. Aga ometi räägib „Diskos ja tuumasõjas” naturaalne Kirill Vainov oma suhetest Soome televisiooniga.
Meil õnnestus leida kunagi 1990. keskel Bengt von zur Mühleni Eesti Televisioonile kingitud intervjuu. Tal õnnestus jõuda Karl Vainoni, teha temaga väga pikk vestlus, mida ta hiljem kusagil ei kasutanudki. Estofiilina kinkis ta selle ETV-le ja tõepoolest, me leidsime sealt küsimuse Soome televisiooni segamise kohta ja see on täpselt see, mida meil oleks Karl Vaino suust vaja olnud. Meil oli plaanis sõita vähemalt selle tõkkepuuni, mille taga on Karl Vaino daatša, kuhu meid muidugi ei lubataks, aga vähemalt tahtsime üritada. Aga kuna Bengt von zur Mühlen oli meie eest selle küsimuse esitanud ja Vaino ka vastanud, siis polnud vaja kuhugi sõita.
Olete produtsendi ja idee autori Kiur Aarmaga külma sõja aegsed lapsed, kes kandsid laulupeo rongkäigus papist lilli ja rivistusid pioneerilaagrites, aga teiselt poolt jälle paljundasite ja sahkerdasite Soome telekavu ümber kirjutada kümme kopikat tükk, olite õhinas telest nähtud asjadest. Filmist tuli välja sinu pioneerilaagri aja ja hilisema mängufilmi „Sigade revolutsioon” seose võimalikkus. Palju seda vahekorda on?
Omajagu on. „Sigade revolutsiooni” noorte mäss leidis aset Nõukogude Eestis 1986. aastal, kui noorte õhus olevad ootused ei vastanud absoluutselt sellele juhmile reaalsusele, mis nende ümber ikka veel valitses. Ootuste ja reaalsuse vastuolust sündiski see mäss „Sigade revolutsioonis” ning meie filmis „Disko ja tuumasõda” sünnib nüüd teist laadi mäss: krutskilik, rehepaplik ja karnevalilik mäss süsteemi vastu. See lõpeb sellega, et jaanipäeva öösel 1987 vallandub tohutu segadus, kui kõik Eesti inimesed kogunevad kobaratena Tallinna korteritesse televiisorite ette, kus näidatakse „Emmanuelle’i”. Ja siis plahvatab sümboolne tuumapomm, pärast mida pole miski enam endine.
Soome televisiooni nõukogude ajastul tegutses ENSVs omaette pisike, poolillegaalne tööstusharu, mis oli oma lülides, tootmises ja levis tuhandete inimestega seostatud võrgustik. Et näha lääne värki, oli vaja hääleplokki, antenni, telekava, värviplokki jne. Soomlased tõid mikroskeeme, millega hangeldati hulgi ja mida levitati vaat et samasuguse konspiratsiooniga nagu dissidendid ja režiimivastased „Lisandusi”. Tööd said diilerid, leidurid, antennimeistrid, käsikirjutajad, kserograafid. Miljonite inimeste ja parteituusade janu oli kogu aeg kapitalismi asju ihaldanud, televiirus, aga laiemalt mitut-setut moodi nähtav lääne kultuur oli inimesi lapsest peale nakatanud, disko- ja teksapõlvkond oli oma lääneihaluses juba nõukogulikus mõttes seest tühi. Siis tulid Soome telekast „Tähesõjad”, hakati rääkima Reagani raketikilbist, Nõukogude Liit läks oma lääne ideoloogia foobias iseenda kartuste ja uskumuse orki, et tema ballistilised raketid tõepoolest äkki ei läbistagi seda müütilist Reagani kosmosekilpi. Ja punaimpeerium jooksis majanduslikult verest tühjaks, punnitati punasest kipsist kesta, kuni purunes seegi. Kõik läks ikka nii, nagu minema pidi.
Tahtsime oma filmiga algusest peale anda oma põlvkonnast panoraamset vaadet külma sõja kontekstis. Kõige taga oli ikkagi kahe võimsa bloki väga tugev ja tuntav vastasseis ning meie kui külma sõja, nüüdseks veteranid, eheh ee, olime ikkagi vaid väikesed mutrid selles globaalses mängus. Üks asi, mille eest oleme nüüd tänulikud, on see, et saime lääne poliitika salajase „pehme jõuga” ehk popkultuuri väärtustega NSV Liitu seestpoolt õõnestada.
Millised erilised üllatused ja ootamatused filmi tehes ette tulid?
Kui kõik oli meil veel selle filmi osas lahtine, korraldasime aastal 2003 ühe kampaania, kui korjasime oma eakaaslastelt mälestusi omaaegsest Soome televisioonist. Esimene asi, mis meid positiivselt rabas, oli see, et need lood olid nii visuaalsed ja naljakad. Tänu sellele see film saigi sellisena üldse sündida. Kasutasime paljusid lugusid või õigemini nende lugude elemente. Ja kui kõik oli justkui planeeritud ja stsenaariumiks kirjutatud, siis kohtusime ühe tõelise eesti triksteriga, Nikolaiga, rehepapiga rahva hulgast, kes osutus eriliseks krutskimeheks, täielikuks muinasjutu triksteriks.
Nikolai on see antennigeenius, kes suutis viimaks oma akna taha kraadiklaasi sisse elavhõbedaantenni monteerida. Tema sai alati kõike vaadata, samas kui teleluurel oli vile vee peal ja naabritel permanentselt pilt eest ära. Film on tõesti jaburustest kirju, kohati võtab karneval lausa uskumatud mõõtmed, aga on ka originaalset nutikust ja leidlikkust. Kui ikka mingit ihaldatud asja keelatakse või takistatakse, siis leitakse kohe barjääris auk, millest ise läbi pugeda ja ka teised kaasa tõmmata.
Oleme sellele juhusele, et kohtusime Nikolaiga, väga tänulikud. Ta sai filmile ühe vägeva vindi peale keerata.
Kas dokumentaalfilm on pildilis-sõnaline dokument? Kas see peaks või kui palju see peaks seda olema?
Mul on natuke keeruline suhe dokumentalismiga, olen justkui väsinud sellisest traditsioonilisest dokist.
Millisest traditsioonilisest? Kas uurivast, publitsistlikult, kus näpuga rida aetakse?
Nii ühest kui teisest. Olen ju Andres Maimikuga teinud aastaid jälgivat dokumentalistikat, kus tähendus kujuneb vaataja peas. Vaev, mis tuleb filmi tehes elu kättesaamisega näha, on ühest küljest mõnus, kui see hakkab filmis tööle, aga see žanr ka kammitseb. Kas või eetilises plaanis ei saa kõike lubada. Pöörasusi võib ka inimeste eludest kokku õmmelda, filmikeeles olgu ikka mingi karnevali toon või mängulisi momente. Ristata dokumentalistikat mängufilmiga oli see, mida vajasin. Olen kogu aeg tundnud sisemist vajadust žanriga mängida, seda töödelda ja nihestada, midagi kiusata. Maimik on seda ristamist teinud „Esto-TV” lugudes.
Pead tähtsaks, et dokfilm oleks karnevalilik ja lõbus, aga mitte liialt lavastatud. See niinimetatud sünteetiline laad või püüdlus või taotlus iseloomustab sinu kui dokumentaalfilmi režissööri käekirja?
Viimase filmiga on see veelgi teadlikumalt läbi viidud.
Režissöörina oled ju teinud ka mängufilme, rahvusvaheliselt märgatud ja kõrgelt auhinnatud. Mida režissöörina üldse filmis kui kunstis kõige tähtsamaks, kõige olulisemaks pead?
See on mõneti triviaalne, aga nii see on: kui asi, mida ta teeb, ei lähe režissöörile korda, siis ei lähe see ka teistele korda. Filmi tegemisel peaks tingimata valitsema isiklik suhe: lavastaja peab emotsionaalselt ainesega kohtuma ja sellega suhestuma. Siis jõuab see tunne ka vaatajani.
Küsitlenud Tarmo Teder