Stahhanovliku kombaineri lugu ja kultusre?issööri kehateooria

Aare Ermel

Hiroshi (Tadanobu Asano) vabaneb anatoomikumis amneesiast. kaader filmist Marina Razbe?kina (1956) oli enne esimest mängufilmi teinud tosin dokumentaali. Tema ?Lõikusaega?(2004), mis linastus menukalt Moskva, Toronto, Karlovy Vary ja Londoni filmifestivalil, on nimetatud ?maagiliseks realismiks?, mis maalib tõetruu pildi N Liidu lähiminevikust ja toonasest totalitaristlikust re?iimist. Mõni ime siis, et seda 67minutist linateost kiputakse ?anriliselt määratlema kui dokumentaaldraamat.

Filmi kangelanna unistab lillelisest sitsriidest. Paraku kehtivad ?arenenud sotsialismi? tingimustes kaubanduses omad reeglid: ka kõige tühisemate soovunelmate täitumine on kättesaadav eeskätt neile, kes suudavad tõestada oma riigitruudust stahhanovlasena. Vastutasuks võib nõukogude võim tööeesrindlast premeerida riiderulliga, millest too võib enesele mõne vähe esinduslikuma riidehilbu kombineerida.

On 1950. aasta. Kombainer Antonina Gussova (Ljudmila Motornaja) on sunnitud tegema pikki tööpäevi kolhoosipõllul, kuna peab hoolitsema oma kahe pisipoja ning töövõimetu abikaasa Gennadi eest, kes naasis rindelt mõlema jalata. Antonina ränkrasket töörügamist tunnustavad ametivõimud rändpunalipuga, millega vaesel naisel pole suurt midagi peale hakata.

Esialgu on siidist lipuriie kõige olulisem asi Antonina kodus. Kuid aja möödudes ei jää punane kangas hiirtest puutumata ning lipp muutub suureks tülinaks perekonnale, kes üritab hinnalist auhinda näriliste eest päästa. Kartes, et rändpunalipu kahjustamisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed, seab naiskombainer enesele eesmärgiks võita punalipp ka järgmis(t)el aasta(te)l.

Antoninast kujuneb ümbruskonnas teada-tuntud töökangelane. Samas ei mainita ?Lõikus­ajas? sõnagagi seda, millised privileegid selle ?aupaistega? kaasnesid. Razbe?kina filmis ei näe me töökat naist ei presiidiumilaua taga ega järjekordseid õnnitlusi vastu võtmas. Küll aga saame nii mõndagi teada Antonina eraelust.

Jaapanlase Shinya Tsukatmoto (1960) nimi seostub eeskätt tema ?Tetsuo? diloogiaga. Loomulikult on tema kunagine lähikolleeg Takashi Miike tänapäeval märksa suurem tegija, kuid ka Tsukamotol on oma filmidega maailmale üht-teist öelda. Väidetavasti leidub jaapanlase igas eksperimendis mõni lähiplaanis üles võetud roiskunud haav või vähemalt haavaarm. Tsukamoto uusimas lavastuses ?Vital? (2004), mille puhul on püütud leida ühisjooni kanadalase David Cronenbergi ?emakõhust hauani?-sümboolikaga epateeriva ?okkeriga ?Lahutamatud? (1988), on visuaalselt efektse loominguga, milles küllaltki oluline koht inimkehal ja lahkamisel.

Autoavarii tagajärjel kaotab Hiroshi (Tadanobu Asano) mälu ja oma sõbratari Ryoko (Nami Tsukamoto, kes ei ole re?issööri veresugulane). Avariieelsest minevikust meenub talle üksnes kunagine suur huvi arstiteaduse vastu. Astunud meditsiinikooli, puutub Hiroshi anatoomiatunnis kokku noore naise laibaga.  Ühtäkki tunneb amneesia all kannatav mees (tätoveeringud kehal!), et lahkamislaual ei ole keegi muu kui Ryoko. Mida kaugemale Hiroshi laiba uurimisega jõuab, seda rohkem hakkab talle meenuma koos Ryokoga veedetud aeg.

Võrreldes seda kummalist filmi Shinya Tsukamoto varasema loominguga, on ?Vital?i? iseloomustatud tabavalt ühe lausega: ?Cybernetic body horror is out, body theory is in.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht