„Stalker”, pühadus, Tallinn ja Tarkovski

Olev Remsu

Kõigi religioonide järgi on andmine parem kui võtmine. Ära kisu endale, jaga teistele! Sama tõdemus kehtib esteetikanähtuste puhulgi. Teos peab meid rikastama, teosest hoovaku meisse energiat, eriti vaimuenergiat! Teos pakkugu elamust. Samas tekib teinegi kiht, pruukigem siinjuures mulle veidi vastukarva ajastu lemmiksõna „meta” – tekib metakiht. Kõik, kes selle teosega tegelevad, peavad saama rikastada teisi, need omakorda järgmisi  ja nõnda levivate lainetena üsna kaugele. Inimene, kes nähtu-kuuldu-loetu teistele edasi räägib, saab ennast realiseerida ning pakub elamuse kuulajatele. Kriitikutega, kes asjast kirjutavad, on sama lugu: nad realiseerivad ennast, vahendavad lugejatele oma artiklite ja raamatutega elamusi ja teadmisi. Polegi erilist tähtsust, kas tegemist on tavalise kohvikujutu või teoreetilise uurimusega.   

      

Raamatukuhjad Tarkovski teemal       

Andrei Tarkovski enda ja tema teoste kohta on kokku kirjutatud terve raamatukogu ja kirjanduse hulk aina kasvab ja kasvab ning seda eesti keeleski. Viimati anti meil välja kolmkeelne (eesti, inglise, vene) raamat „Stalkeri jälgedes” rohkete fotode ja kassetiga, sellelt võib kuulata-vaadata Erkki-Sven ja Lauri-Dag Tüüri elektroonilisi vitraaže, samuti Hype Williamsi ja Taavi Tulevi teispoolsusemuusikat. Palju muudki. Tähendab, oleme tugevasti liitunud 

Tarkovski- ja Stalkeri-maailmaga. Meil on ilmunud kirjatükkki, mis väidab, et „Stalker” (1979) kuulutas ette Eesti taasiseseisvumist! See kirjutati kolmkümmend aastat pärast filmi valmimist ja rohkem kui kakskümmend aastat pärast Tarkovski lahkumist. Heale on lisandunud headus, ja tõelevastavuse küsimust sakraalsuse puhul ei teki. Käib müüdistumine, toimub pühastumine. Üks kangelane haarab endasse kõik lood, nagu meie rahvaluules on juhtunud  Vanapaganaga.       

Tarkovski filmide maagiline mõju on maagiliseks muutnud Tarkovski kui inimesegi. Ja mida kauem teda pole, seda maagilisemaks. Ehkki inimesena ta ju eriti särav polnud. Ta ei pretendeerinudki sellele, võin seda kinnitada tema loengute kuulajana kahe aasta jooksul. Tal olid hiilgavad teadmised kogu maailma kultuurist, hea esinemisoskus, seda küll, kuid eks selliseid inimesi ole teisigi. Nii mõnigi kord tegi Tarkovski faktiapsakaid,  ei eitanudki seda. Tarkovskile on andnud karismaatilisuse tema teosed, tema filmidest voogav karisma kanti ja kantakse praegugi üle talle endale. Ma arvan, et olgu teadvustatult või teadvustamata, oodatakse Tarkovskilt kui inimeselt tervendamist nagu pühalt allikalt või religioossetest kultuspaikadest. Ja seda ka saadakse, elamuste ja rikastunud vaimuenergia näol. Kindlasti on Tarkovski austajate hulgas inimesi, kes pole tema filme näinud,  esialgu ilmselt kasinalt, ent nende arv aina kasvab.     

Muidugi võime me manitseda: jätke inimene rahule, lähtugem ainult filmidest! Iga teos on omatähenduslik, kõigel, mis on väljaspool teost, ei ole vähimatki tähtust, kaasa  arvatud autoril.     

Aga mis kasu sellest oleks? Ei mingit. 

Inimestel on pühadusejanu ja inimesed peavad saama selle janu kustutatud. Tarkovski pühakuks kujunemise protsessi ei pidurda miski, kõige vähem mõni paljastav, kuri teos, kus kuulutataks, et Tarkovski oli inimesena õudne, filme ei osanud ta üldse teha. Mõtleme ristiusu apostlitele. Peetruse, Andrease ja teiste järgi on nimetatud tuhandedtuhanded paigad terves maailmas, olgu pealegi et mugandatud kujul (meil Eestiski),  sajad ja sajad kohad pretendeerivad aule, et see või teine apostel on seal viibinud. Ja kohalik pärimus kinnitab seda ilmtingimata!       

Me võime ju püüda keelata: no, kuulge, lähtugem ainult piiblist, sihukesed rahvajutud, sihuke rahvausk ei rikasta kuidagi JeesusePauluse õpetust, pigem profaneerivad. Ebausk tuleb keelata! Kuid kes seda kuulab? Ei keegi. (Nähtus on kristlusest vanemgi ja järelikult seda inimlikum.)        Missuguse protsessiga on siin tegu? Rikastamise, rikastamise, rikastamise, andmise, andmise, andmise protsess. Jeesuse karisma on kandunud apostlitele, apostlite oma paikadele, millele apostlid on oma nime andnud või kus koguni käinud, viimast vähemalt pärimustes. Umbes samasugune ahelreaktsioon töötab 

Tarkovskigi puhul, kes nagu miljonid inimesed kogu maailmas kannab pühakust tuletatud nime. Ei tule Andrei ju kuskilt mujalt kui apostlist ja märtrist Andreasest, Venemaa esipühakust, kes hukati diagonaalristil.       

Minu esimesel kohtumisel Tarkovskiga võrdles koolisõber teda Jeesusega. Mitte niivõrd Tarkovski enda, kui jüngrite pärast, kes teda pidevalt ümbritsesid. 

Pühak ja jüngrid nõukogude Moskvas   

 Asi oli niimoodi, et Tarkovski pidi tulema meie kooli (filmikool Moskvas) loenguid pidama. Oi, missugune elevus valitses tudengkonnas! Ilmutus ilmub ise kohale. (Kirjutan seda ilma pisimagi irooniata.) Enne Tarkovski tulekut liikusid käest kätte tema varasemate loengutsüklite masinakirjas konspektid, minu käes oli näiteks maisipaberile tipitu, arvan, et seitsmes-kaheksas koopia. Meenusid pühakirjad, mida mungad  kunagi oma kongides ümber kirjutasid. Loengutekste peeti dissidentlikuks, keelatud kirjanduseks, see ainult lisas nendele väärtust ja pühadust.   

Kaks esimest väljakuulutatud loengut jäid ära, ent mõlemal korral kogunes meie kooli ette kõnniteele kummaline, umbes paarikümneliikmeline seltskond, keda ei riietuse ega ülalpidamise järgi andnud liigitada mingiks kindlaks kontingendiks, olgu filmihulludeks, hipideks, ilueedideks, kontorirottideks ja nii edasi. Kõikide esindajad olid kenasti olemas. Jüngrid, ütles mulle toosama koolisõber. Mina  kohtasin sellist nähtust esimest korda elus. Pettumus ja jahmatus ootajate näol oli ühine, kui kooli sekretär neile teatas, et Tarkovski helistas, et ta täna ei tule.   

Kolmas kord läks hoopis mölluks, nagu me aknast nägime. Peatus valge Žiguli, autost väljus Tarkovski ise ja ausõna, uskuge, palun, mõned jüngrid püüdsid teda puudutada, nagu ma olen näinud Kolgata tee maalidel. Kõikide ilmes avaldus vaimustus, inimesed tundsid, et nad viibivad millegi-kellegi suure ja püha juures. Muidugi võib sellesse suhtuda pilavalt, ja eks see mõnevõrra karikatuurne nähtus olegi. Mulle  tuleb siinjuures alati meelde John Lennoni hämmeldus, kui biitlid Ameerika turneel ära tabasid, et on täiesti ükskõik, mida nad laval teevad, neil ei ole vaja esineda, nad peavad ainult ennast näitama ning kohe rahvas joovastub, andunumad lennutavad lavale isegi intiimpesu. Aga ikkagi on karisma alguspunkt looming, mis sest, et on võtnud mõnikord naeruväärse kuju. Mis sest, et rinnahoidja viskaja vahest ei tea ainukestki biitlite laulu.   

Omal ajal tõlgendati Tarkovskit üsna suurel määral poliitiliselt, tema filmidest otsiti ja ka leiti nükkeid riigivõimu vastu. Ma arvan, et taas kehtis reegel, et iga otsija leiab selle, mida ta otsib. Tarkovski manifestiks oli totaalne ausus ja juba see oli toona riigivastane asi. Oma loengutsüklit alustas ta niimoodi: „Ma tean, mida te kõik tahate. Tahate teha oma esimest filmi, selle nimel olete kõigeks valmis. Pidage meeles, kui te olete müünud end üks kord, siis olete müünud  end igaveseks.” Täpselt samade sõnadega ta ka lõpetas kaks aastat hiljem. Rääkida aususest umbes poolteist kilomeetrit Kremlist eemal Brežnevi võimu ajal, selles väljendus julge kodanikupositsioon. Ometi ei tohiks Tarkovskit politiseerida, nagu seda vahel tehakse. Tema teosed on eelkõige religioossed, aga ka religioossus oli Nõukogude Liidus (pool)keelatud nähtus. Meie teame, et Tarkovski filmis oma „Stalkeri” Tallinnas ja selle lähedal. Olen oma vene  sõpru viinud kunagistesse võttepaikadesse, Jägala ülemise elektrijaama külastamise järel (seal asus nn Soovide Tuba) on inimesed varemetest välja tulnud otsekui Jeruusalemma Hauakirikust. Olen ka tudengitele teinud sinna ekskursioone, mõnikord on meie suurepäraseks giidiks olnud Arvo Iho, kes oli noore mehena Tarkovski assistent „Stalkeri” filmimisel.       

Võiks ju arvata, et tudengitele jääb „Stalker”  ja Tarkovski võõraks. Ei jää! Ehk ainult mõnevõrra kaugemaks, kuid mitte võõraks. Miks ma julgen seda oletada? Aga sellepärast, et lääne mõõtude järgi peetakse parimateks Tarkovski filmideks hoopis „Andrei Rubljovi” (1966, linastusluba 1971) ja „Peeglit” (1975), mõlemad paiknevad ajakirja Sight & Sound kõigi aegade esiviiekümnes. (Kahe teosega on seal peale Tarkovski veel Orson Welles, Federico Fellini, Ingmar Bergman, Alfred Hitchcock, Sergei Eisenstein ja Jean-Luc  Godard, viimane koguni kolmega.) Ida on aga eelistanud „Stalkerit”. Miks? Nagu juba öeldud, kogu Tarkovski looming on religioosne, eriti „Andrei Rubljov”, kuid „Stalkeris” väljendub religioossus mingil eriti religioossel, müstilisel moel.       

Mulle tundub, et lääs on soosinud vormieksperimente. „Peegel” on läbi ja lõhki avangardne teos mitme ajatasandiga, „Rubljov” novellilise ülesehitusega, mõlemas filmis tegutseb passiivne peategelane, keda lääne kõrgesteedid on Hollywoodi ringirabelejast alati paremaks pidanud. „Stalker” on aga vormi poolest puhas klassitsism, jutustus on üles ehitatud koha-, aja- ja tegevusühtsusele, võib-olla pole see sellepärast mahtunud panteonile. Eesti rahvas on aga teatavasti  kaunis usuleige, ehk just sellepärast januneme (januneb osa meist) religioossuse järele? Omal ajal tegin ettepaneku, et kitsas tänavalõik, mis ühendab Mere puiesteed ja Viru väljakut ning mis oli üks kümmekonnast „Stalkeri” võttepaigast Tallinnas ja linna ümbruses, võiks kanda Tarkovski või Stalkeri nime. Las rikastab meid! Las hoovab meisse filmist pärit energia, olgu pealegi, et mitme vahenduse kaudu! Ju olid otsustajad teist usku, mulle ei suvatsenud  nimekomisjon isegi vastata.     

Tarkovski haare Tallinnas aga üha laieneb ning 24. – 28. augustini peetakse Tallinnas kaasaegsete muinaslugude festival „Stalking Stalker”. Vaadake siis, kui kaugele ulatub see, mille Tarkovski on meile andnud. Läbi mitmete käte on see andmine juba käinud? Läbi õige mitmete.  Stalker tähendab sõltuvalt kontekstist inglise keeles kas varitsejat, saagijagajat või tagaajajat, aga ka teenäitajat. Mul on tunne, et käesoleval juhul sobib just viimane tähendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht