„Star Trek” kui üüratu kaubamärk

Erkki Luuk

Tähelaeva meeskonna rassilis-etniline koosseis peegeldas põhjaameeriklase maailmapilti: neeger, asiaat, venelane, britt ja tulnukas.Ulmefilm „Star Trek”, USA 2009, 127 min, režissöör J. J. Amrams, stsenaarium Alex Kurtzman ja Roberto Orci. Osades Chris Pine, Zachary Quinto, Zoe Saldana, Eric Bana, Simon Peqq, John Cho, Winona Ryder. Linastub Tallinna kobarkinos ja Tartu Cinamonis.     On üldtuntud tõsiasi, et „Star Treki” sarja kuulub üüratult seriaale (täpsemalt 7) ja veel rohkem mängufilme, mis koos nende populaarsusega (mis omakorda seletab nende hulka) teeb sellest ilmselt kogu filmiajaloo väärtuslikema kaubamärgi. Seekordne film lõi platsi taas puhtaks, vähemalt piletitulu mõttes, ja alustas nullist – või pigem kümnest ka sisult, viies tegevuse 1966. aastal alguse saanud originaalseeriate eellukku. Sellisele ponnistusele vastavalt  kannab ta ka oma lühikest ja tabavat pealkirja – lihtsalt „Star Trek” –, olles seega pärast 1966– 1969 aasta originaalseeriaid ainus, mis pretendeerib juba nime poolest kogu kupatuse esindamisele. (Praegu tegelikult isegi ainus, kuna originaalseeriaid tuntakse tänapäeval rohkem „originaalseeriate” nime all.) Film algab dramaatiliselt, sündmustikku liigselt paljastamata mööngem, et sisuliselt kapten Kirki sünniga. Kirk on siis, olgu öeldud,  ka ETVs näidatud originaalseeriate vapper, optimismist ja edevusest pakatav tähelaeva kapten.

Filmi esimest poolt täidavadki põhiliselt Kirki ja/või vaataja kohtumised kõigi tulevaste, originaalseeriaist tuntud meeskonnaliikmetega; need leiavad mõistagi aset kõikvõimalikes neile tegelastele iseloomulikes situatsioonides. Unelmate meeskonna koostamine vms on teada-tuntud motiiv ja võte popkino arsenalis. Ei saa siin kahjuks (tegelikult  muidugi õnneks) minna nii äärmuslikuks, nagu see tavaliselt läheb, et kõik kõige hullemad friigid maamuna pealt (või miks mitte ka kogu universumist) kokku kaabitakse. On siiski täheldatud, et mõni muu, üllatavalt hästi kaubastuv märk, näiteks X-mehed, ainult seda laadi friikluse peal ja (nagu juba öeldud) mitte just vähese eduga töötabki. Kuna selliseid või selletaolisi tähelepanekuid on tootjafirmade mõningates osakondades ilmselt tehtud,  mõjutab see paratamatult ka meie tegelaskujude paletti, mis on paratamatult mõneti värvikam kui see, mida sai näha originaalseeriais. Tegelased ise on õnneks siiski samad ja ei saa ju pahaks panna, et tegijad värske vaataja jaoks vindi natuke üle on keeranud. Seda sama tegi mingil määral ju ka originaal, näiteks peegeldus meeskonna rassilis-etnilises koosseisus kogu põhjaameeriklase maailmapilt (see, mis sinna parasjagu mahtus): neeger, asiaat, venelane,  britt ja tulnukas. Viimaseks oli (ja on) siis poolvulkanlasest esimene ohvitser Spock. Ärgem muidugi unustagem ka valget ameeriklast (kapten Kirk) kogu selle karja eesotsas.

Huvitav ja 1960. aastate kosmosevaimustusele väga iseloomulik on just tulnuka (tõsi küll, inimesetulnuka hübriidi) prominentne roll selles nimistus. 1960ndad oli teadupoolest ju kosmosekümnend: ideeajalooline veidrus, mille me võlgneme külmale sõjale, kus kaks suurriiki  üritasid teineteist kosmoses üle trumbata, mistõttu jõuti ühe kümnendiga kosmoses enamvähem sama kaugele kui edaspidi kogu sajandi jooksul (ma oletan). Kuid 1960. aastail arvati tõsimeeli, et selline areng on jätkusuutlik. Selle tõestusena hulpisid originaalseerias juba 1990. aastatel toodetud ja mehitatud tähelaev koos elusa meeskonnaga veel sajandeid hiljem galaktikas ringi („Star Treki” kronoloogia algab XXIII sajandil). Seda ammust optimismipuhangut  vaadates meenuvad teised oma olemuselt sarnased ideeajaloolised mullid, nagu „Eesti 15 aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka!”, „Kommunism saabub aastal 1980” jms. Jätkusuutlikkuse korral oleks nii mõnigi neist plaanidest muidugi ka täituda võinud. Kui külm sõda 60 aastat kogu oma mõistuse, raha ja jõu kosmosesse suunanud oleks, kes teab, mis, kes, kas ja kus me siis praegu olla võiksime. Originaalseeriaid näinutele on uues „Star  Trekis” äratundmisrõõmu omajagu ja üllatusi ka. Kõige suurem muutus ei puuduta isegi mitte „Star Treki”, vaid üleüldist visuaalset esteetikat, mis on 60 aastaga väga, kuigi kahjuks mitte ainult paremuse poole muutunud. Parem on see, et on võimalik luua veatuid visuaalseid efekte, sealhulgas ülimalt detailseid digitaalseid maailmu. Halvem on see, et seda sageli ei tehta. Odavam on mingi suvaline simulatsioon arvutis käima panna ja kaadrit  action-stseenis digitaalselt hakkida ja raputada, et vaataja simulatsiooni kehvast kvaliteedist (või halvemal juhul üldse mitte millestki) aru ei saaks. See on odav. Tegelikult topeltodav, sest üht odavat „nõksu” (vilets simulatsioon) varjatakse teisega (hakkimine, raputamine). Originaalseeriate staatilised, tänapäeval muidugi ajast ja arust kaadrid, kostüümid, totrad maskid ja mulaažid, stuudiomaastikud jms on tegelikult see, millest ma – lisaks ideerohkusele, aga neid on seriaalis alati lihtsam edastada kui filmis – puudust tundsin. See aga on paratamatu, sest aeg on edasi läinud ja film tehti Hollywoodis, mitte Luua metsakoolis. Kui sellest häirivast tõsiasjast üle peaks saadama, on „Star Trek” täis pinget, emotsioone, huvitavaid maailmu ja (taas)kohtumisi meeldivate tegelastega, nii et õnnestunud jätk või eellugu vms. Sündmustik oli tegelikult väga keeruline, nii et ma  pole päris kindel, mida mulle näidati.

Nimelt segunes sündmustik alternatiivreaalsusega ja kohati polnud päris selge, mis on mis ja kuidas. Siit tuleb taas punkt seriaali kasuks, kuna viimases rõhuti pigem idee originaalsusele kui faabula keerukusele. Kuid kokkuvõttes siiski tundub, et „Star Trek” ei jää alla „Sõrmuste isandale” jms filmidele, mis meid teretulnud hooga tegelikkusest välja kupatavad. Mulle ei meeldi filmid, mis „portreteerivad  elu” – ja seda lihtsalt põhjusel, et keegi ei tea, mis on elu. Meil on kogemusi ainult iseenda eluga ja on väga kaheldav, mida sellest üldistada saab. Üht-teist tabada on muidugi võimalik, aga alati jääb küsimus, mida see ütleb minu ja seega ükskõik kelle (sest selle küsimuse esitab igaüks) elu kohta. Puhas fantaasia ja ulme on ses mõttes palju ausam, et taotleb üldistust vaid seal, kus see tegelikult ainsana ja juba definitsiooni järgi  on võimalik: muinasjuttudes, müütides, stereotüüpides, lihtsustustes ja klišeedes.