Stsenaristi ja režissööri roll olgu lahus!

Olev Remsu

Kas kidakeelsust ja puisust peab väljendama kidakeelsus ja puisus, ja seda veel nõnda, et enam-vähem kogu tegelaskond on kidakeelne ja puine? Meespeategelane Kinnunen (mängib Sesa-Petteri Lehto) lüüakse laevalt merre. KAADER FILMIST

Mida me eeldame ühelt komöödiafilmilt? Kiireid hüppeid, seda, et armastusest vihkamiseni, voodist tapmiseni jõutaks kähku, siis saab kõvasti nalja. Veel ootame teravmeelseid repliike, mis dialoogis üksteisega haakuvad, sel viisil võimenduvad ning mida vaataja hiljem, ise naeru lagistades, edasi rääkida saab. Komöödia peategelane peaks, lups-lups, ühest väljapääsmatust olukorrast teise, veel hullemasse kargama, väljapääsud väljapääsmatutest olukordadest peaksid olema originaalsed, sellised, mis vaatajat üllatavad, talle lusti ja rõõmu pakuvad. Komöödiafilmi peategelane olgu nagu kala kuival, kes mingite omaduste tõttu nii-öelda normaalselt, teiste inimeste kombel elada ei saa.

Mõni neist rohkem või vähem kohustuslikest tingimustest on Andri Luubi nn südamlikus komöödias (tootjate ja/või autori žanreering) „Kinnunen” olemas, teisi mitte. On mõned tapmishõngulised olukorrad: meespeategelane Kinnunen (mängib Sesa-Petteri Lehto) lüüakse laevalt merre ja naispeategelane Õie (Maria Peterson) on end riputamas silmusesse, ent nendesse surmlõbusatesse situatsioonidesse ei jõuta žanripäraselt. (Filmi lõpus selgub vihjete-lubaduste seletamise käigus, et Kinnuse üle parda heitmine oli tegelikult võrdlemisi tembukas vahepala, ent lõpus on lõpus, tagantjärele naeru saab harukorril ning vaataja tavaliselt oma episoodi lõpus langetatud, olgu teadvustatud või teadvustamata otsust ei muuda.) Vette lennanud Kinnunen on komöödiafilmi klassikaline kala kuival: ta on suhtlemisvõimetu meie suhtlemist kilbile tõstvas ühiskonnas.

Filmi teema – eestlaste ja soomlaste suhted – on olnud ammu oodatud, ent idee näidata seda naiseotsimise kaudu pole eriti originaalne. Süžeed kandev karkass siiski toimib, vajalikud tegelased kohtuvad õigel ajal teiste vajalike tegelastega, armastuski on loos toredasti õide puhkemas, kuid see sünnib pikkamisi, karakterdraama tempoga ja sellega ei tehta kometit, pigem eksponeeritakse karakterit, mida, muide, tehakse ilma ühegi apsuta nii dramaturgilisest kui näitlejate osatäitmise aspektist. Filmis jõutakse Kinnuse ja Õie kiindumuseni samm-sammult, loogiliselt põhjuse-tagajärje-ketti pidi, mis klassikalises komöödias ei ole kohustuslik, pigem segab, kuna kaob üllatusmoment.

 

Pole sõnakoomikat

Filmis ei kuule me ainukesti koomilist repliiki, mis on juba päris naljakas ja tekitab küsimuse, miks. Kas see on taotluslik? Või pole osatud neid kirjutada? Taotlus on ehk tingitud paratamatusest: on endale aru antud oma võimetest ja ande eripärast ning pole hakatud pürgima ohtlikule pinnasele. Kummati ei teeks säärased repliigid liiga ka põhimõtteliselt lakoonilise sõnakasutusega filmile, režissöör võinuks ju kaasautoriks võtta dialoogikirjutaja, kes oleks teinud seda, mis lavastajale endale üle jõu käib. Seda ei ole tehtud, selle asemel on püütud ise olla ühtaegu stsenarist ja režissöör, mis Eestis on kujunenud halvaks kombeks, ning põhjus, miks seda tehakse, on läbinähtav ega kuulu kunsti valdkonda.

Juba pealkiri häälestab filmi vastu. See peaks andma vihje, olema ääri-veeri lahti muugitav juba pisut enne vaatamist ja lõplikult selge vaatamise järel. Parim lahendus oleks selline, kui vaataja endale filmi lõpus vastu laupa lööb ja hüüatab: a-hah, siis sellepärast!

Muidugi leidub maailmas hirmpalju filme, mille pealkirjaks on isikunimi, kuid ikkagi on sel juhul olemas mingi võti, mis isikunime avab, sellele tausta ja mõtte loob. Olgu selleks mõni varasem, üldtuntud tekst, ajaloosündmus või lihtsalt ajakirjanduses sensatsiooniks puhutud tõigaga seotud inimene. Pealkiri olgu troopne, ka isikunimega filmipealdis sisaldab nii mõnigi kord metafoori, näiteks „Forrest Gump”, kus forest tähendab raadamata põlismetsa, forra(r)der edasijõudjat, gump assotsieerub kummi ja kleepumisega.

„Kinnunen” pani mind ainult õlgu kehitama, tekitas kauge assotsiatsiooni hoopis kergejõustikuga ega ahvatlenud filmi vaatama, viis hoopiski mõttele: kui juba pealkirja ei osata panna, siis pole põhjust end kinnominemisega vaevata. Pikapeale jõudis kord siiski ka „Kinnuseni”, jagangi siis oma muljeid.

Sissejuhatus on kole pikk ja kahvatu. Stsenarist on unustanud, et lool peab olema algus, keskpaik ja lõpp (mida nõudis juba Aristoteles), nõnda olgu need elemendid ka igal episoodil. Ent algusepisoodid vaid algavad, ei arene, annavad mõnikord siiski lubadusi, ja asi seegi. Kinnunen lendab asja ees, teist takka üle parda – ja polegi purjus! Või on, ainult et Eesti politseinikud on juhmakad oma kiviaegsete mõõteriistadega? Ei saa aru. Kinnunen tahab alata uut elu, ilmselt on see loo käivitav põhjus. Klassikaline on alustada seda juuksurist, kuid jällegi mitte eriti autentne. Kinnunen kohtub (suppi?) sööva naisega, no tundub, et selle episoodi võiks küll tervikuna vahelt välja lõigata. Kinnunen paneb lehte naiseotsimise kuulutuse. Edasi ei saa ma aru, kas kuulutus ei ilmu mingi intriigi pärast või on Eestist kadunud naised, kes tahavad purjetada üle Soome lahe pudrumägede ja piimajõgede juurde?

Paljud õhku lennutatud küsimused jäävad vastuseta. Õige oleks niimoodi, et vastus tekitaks uusi küsimusi, kuid seda pole tehtud. Viimaks läheb Kinnunen eesti keele tundi, kus midagi ei juhtu ja mis kohe ära lõpeb. Ei ole ainukestki koomilist repliiki, mida võimaldanuks see episood. Sõnu, mida soomlased, eestlased ja venelased mõistavad eri moodi, jätkuks paremale ja vasakule! Olenevalt autori valitud stiilist oleks võinud neid kas varrukast puistata või lasta kuuldavale üksainus, aga ei Kinnunen ega teised tee suudki lahti ning nii jääb meil üle otsustada, kas aktsepteerida autori kavatsust või mitte.

Ka oleks siinkohal pidanud tegema mingi tõsisema vihje, et suur kohtumine on toimunud, mees- ja naispeategelane kokku viidud. Möödaminnes on antud küll žanripärane kontralubadus (Kinnusele ei meeldi suitsetavad naised, Õie aga paneb sigareti ette), ent see jääb varju.

 

Pooleldi eksituste komöödia

Mingist otsast järgib süžee klassikalise eksituste komöödia malli, Kinnunen kohtub ühe vale naisega teise järel, märkamata suurt armastust enda kõrval, kuid seegi suund jääb välja arendamata. Külli (Hilje Murel) osa kaalukus on proportsioonitult suur, teised jäävad sootuks tähelepanuta.

Ei ole osatud mängida infosituatsioonidega: vaataja teab sama palju kui tegelased. Mis viga oleks aga teha niimoodi, et Õie on „kõrvuni”, pihib sellest kas või oma sugulasele Tõnule (Ivo Uukkivi), vaatajagi mõistab seda suurepäraselt, ainult mühakas põder Kinnunen ei taipa!

Dramaturgiaviga on samuti  personifitseeritud antagonisti puudumine, kes päris loo algusest peale veeretaks kive protagonistide Kinnuse ja Õie õnneteele. Naiskakleja osa on antagonistiks liiga üürike, mürgeldavad vodka- ja seksituristid ei individualiseeru, jäävad hajali kambaks, ei moodusta kokkukuuluvat ansamblit. Komöödiafilmis võib stereotüüpe olla muidugi rohkem kui draamas, ent „Kinnuses” on ainult üks individuaalse karakteriga tegelane (Õie), kõik teised on kas lausa klišeed või siis stambid ja stereotüübid.

Kinnunen ise on vist mõeldud triksterina, s.t tegelasena, kes ei hooli väljakujunenud konventsionaalsustest ja võtab endale julguse elada omamoodi, ent jääb ikkagi stereotüübiks, kes pealegi pretendeerib esindama emotsioonikurti soomlast (või siis eestlase ettekujutust sellest oma meeles-anekdootides-linnafolklooris). Need kaks rolli ei kõla kokku, välistavad teineteist: olgu kas individualiseeritud trikser või stereotüüp, siinpuhul kahte kärbest korraga lüüa ei saa.

 

Pole plastikat

Sõnakoomikata komöödiaid on muidugi ennegi tehtud, ehk on helifilmiajastust neist kõige kuulsam Jacques Tati monsieur Hulot’ seeria (Euroopa analoog Charles Chaplini filmidele), aga…

Kord näitasin ma tudengitele Tati „Minu onu” ja küsisin pärast, mida see veider ja armas monsieur Hulot ka räägib? Tudengid vastasid siis, mida nad olid kuulnud Hulot’d ütlemas. Nad olid üsna üllatunud, kui pärast minult kuulsid, et filmi jooksul ei ütle Hulot ainukestki repliiki, väljendab end ainult plastikaga, mida toetab helitaust. Nagu Charlie’-mehikese plastika teeb kõnekamaks vihmavari, nõnda on Hulot’l toeks lisaks vihmavarjule veel piip ja võrr ning siin oleks igasugune jutt absoluutselt ülearune.

Kinnusel ei ole ei plastikat ega atribuutikat, mis repliike asendaks, plastika asemel seisab ta kivikujuna paigal, tema karakteri määravaks püsiomaduseks on komöödiapäratu kidakeelsus ja puisus. Jääb küsida, kas kidakeelsust ja puisust tuleb väljendada kidakeelsuse ja puisuse kaudu, ja seda veel nõnda, et enam-vähem kogu tegelaskond on kidakeelne ja puine? Selge ju, et Kinnuse ahtrad loomuomadused torkaksid silma vastandumise korral, teiste tegelaste jutukuse ja plastilisuse taustal.

Veelgi küsitavamad on katsed Kinnuse karakterit lihtsalt ära seletada, filmis vahetatakse paar korda tinglikkuse nivood, minnakse üle metakeelele ning õigustatakse Kinnuse ilmetust ja suu peale kukkumist. Teos ja selle äraseletamine ei kuulu kokku: teos tegelgu ainult kujutamisega, seletamine jäägu väljaspoole teost! Ka Külli kehakeeletunnid kisuvad otsapidi seletamise kanti.

Kindlasti ei ole õige see, et põhikonflikt tuleb suhteliselt kõrvalt, et üks konfliktiosaline pole peategelane ning üldse on naise äiatud lõuahaak Kinnusele selle muidu intiimse ja nii-öelda südamliku filmi kohta kuidagi liiga robustne ja sobimatu. Põhikonflikt oleks pidanud tekkima ikka armukolmnurgast Kinnunen-Õie-Tõnu, olgu Tõnu pealegi mühakas diivanikaunistus.

Kuna Tõnu CV on esitamata, jääb ta arusaamatuks tegelaseks. Miks ta sõidab kalli maasturiga, kui endal pole raha? Miks ta vahib korvpalli ja joob õlut, samal ajal kui ta kallis õde Õie on armumas teise mehesse? Niisuguseid asju ei jäeta õhku rippuma, vastuse oleks võinud anda paari repliigiga, kuid see film väldib sõnu.

Imestama paneb debütant, kes arvab, et võib olla ühtaegu nii stsenarist kui režissöör. Imestama paneb seegi, et filmi tootjatel ja rahastajatel pole midagi selle vastu olnud. Eestis on üldse lastud kujuneda olukorral, kus iga filmitegija võib end pidada geeniuseks, kes tuleb toime nii stsenaariumi kirjutamise kui režiiga. Arvo Iho viimane, Mosfilmis tehtud „Karusmari” on õnnestunud ainult tänu sellele, et filmil on korralik stsenarist. See võiks mõtlema panna meiegi filmijuhte.

Usun, et leidub kindlasti publikut, kellele meeldib „Kinnuse” režiiline staatilisus, mida omakorda toetab kaameratöö ja matusemuusika. Igatahes on film võrdlemisi lähedal esteetilisele terviklikkusele. Kui autori kavatsust aktsepteerida, siis pole just eriti viga. Ka on õige  väikese eelarvega filmide tegemise programm, ainult režissööri ja stsenaristi roll tuleks kindlasti lahus hoida.