Südameverega maalitud muusikal

Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Aprilli lõpus esilinastus HÕFFi avafilmina üks tõeliselt kurioosne nähtus Eesti filmimaastikul. Film „Mootorsaed laulsid“ on erakordne saavutus, tõeline tahte triumf – kümne aasta vältel vaid oma rahaliste vahenditega tehtud täispikk splätter-muusikal-komöödia-romantika. Pole oluline, kui uskumatult see kõlab seni, kuni film on hea … Ja seda ta on! „Mootorsaed laulsid“ on ootamatute stseenilahenduste ja musta huumoriga, liigub väga dünaamiliselt edasi ega karda ka tabupiiridest üle minna, olgu siis sõnavara, naljade või vägivalla kujutamisega.

Vaeva on osatud ka hinnata, sest film sai HÕFFilt lausa kaks auhinda – žüriilt parima kodumaise žanrifilmi tiitli ja rahvalt publikupreemia.

Filmist endast uskumatum võib vaid olla selle saamislugu, millest režissöör ja ühtlasi ka peaaegu-kõige-muu-tegija Sander Maran oli lahkesti nõus rääkima. Kinno peaks „Mootorsaed laulsid“ jõudma aasta teises pooles.

Ma ei kujuta ette, milline võib olla pingelangus pärast nii pika projekti valmimist.

Pingelangust pole veel tekkinud, toimetame edasi. Lootsin, et pärast HÕFFi tuleb paaripäevane puhkus, aga seda ikkagi ei ole olnud. Meilid, välismaa festivalide organiseerimine, veebilehe uuendamine – see kõik on praegu ikkagi meie neljase põhitiimi õlul. Meil on firma Marani Bros., kus oleme mina ja mu vend, kaasprodutsent Kaur Maran ning Jan Andresson, kes vastutas filmi „veriefektide“ eest, ja väike­vend Peeter Maran, kes kehastas filmis poiss Pellet, aga on nüüd 11 aasta jooksul suureks kasvanud.

HÕFFi esilinastus oli äärmiselt meeleolukas, laval oli terve hulk filmiga seotud inimesi, kes vahepeal on kasvanud ja filmi üldse ära unustanud. Kui paljudega neist sa pärast võtteid ei olnud üldse kohtunud?

Umbes pooltega. Nägin, et saalis oligi kaht tüüpi publikut – vaatajad ja asjaga seotud inimesed, kellele tuli see seanss kümneaastase hilinemisega.

Järgmise päeva linastus oli isegi parem, vaiksema heliga. Olen tähele pannud, et keskmisest natuke madalam helitase aitab komöödiale kaasa – naer võimendab naeru. Ja seansi ajal kuulda aplausi reaktsioonina mõnele stseenile – see on eriline.

Millal su filmihuvi alguse sai?

Keskkoolis hakkasime kooliprojektina tegema lühifilme. Tundides õpetaja jutu kuulamise asemel visandasin ideesid ja naljakesi. Tegime koos Karl-Joosep Ilvesega („Mootorsaagide“ filmi Tom – toim) neli lühifilmi, ka Lutsu „Kevade“ ingliskeelse versiooni. Mina olin Arno Tali ja tema Joosep Toots. See oli rahva naerutamise esimene kogemus. Sain selgeks, et subtiitrid on abiks, sest kui ühe nalja üle naerdakse, läheb järgmine kaduma. Filmis „James Bond filmis „Dr. Bratwurst““ proovisin aga esimest korda laulu teha, mõjutatuna filmist „Maailma korra­valvurid“¹ ja sealsest Kim Jong-ili laulust. See oli kaudne mõjutaja ka kogu „Mootosaed laulsid“ süžeele – võtta mingi pahalane ja läbi laulu analüüsida tema hingelist poolt.

Pärast keskkooli oli plaan minna õppima BFMi, aga et seal oli parasjagu vaheaasta, veetsin 2009-2010 hooaja süstemaatiliselt filme vaadates. Keskmiselt kuus filmi päevas.

Mul tekkis kinnismõte, et filmikooli sisse saamiseks pean olema haritud ja ma lugesin läbi vana ja uue testamendi ning koraani. „Mormoonide raamat“ jäi pooleli, see läks liiga käest ära.

Raamatu „1001 filmi“ filmid vaatasin läbi, aga sain kunstfilmi ja Euroopa aeglase filmi üledoosi. Ma austan kõiki filmižanre, aga vaatajana hakkas raske, ja samas tulid sealt raamatust ka klassikalised õudukad, mida polnud varem näinud. Tekkiski huvi pigem õudus- ja komöödiafilmide vastu.

Mis sa arvad, mis sind õudukate külge köitis? Millega nad mõjuvad?

Tegelikult olen terve elu teinud komöödiaid. Teada-tuntud tarkus on see, et esimene film olgu õudusfilm, sest see on hästi andestav žanr. Film võib olla hea nii halva kui korraliku väljanägemise juures. Sama ka komöödiaga. Kui on oma vahenditega tehtud film, siis saab totruse enda kasuks keerata ja see teeb lõpptulemuse veel naljakamaks.

Nii, et kuigi „Mootorsaed laulsid“ on väga verine õudukas ja ka muusikal, siis sa ise rõhutad oma loomingu kirjeldamisel hoopis komöödia poolt?

Just. Eesmärk on, et oleks naljakas, ennekõike midagi Monty Pythoni ja „South Parki“ stiilis. Vägivald ja muusikaliaspektid, action ja fantaasia tulevad sinna juurde, aga eesmärk on alati olnud teha komöödia, mis paneks publiku naerma. Mulle meeldib olla saalis, kus rahvas naerust vappub.

Mingeid eesti filme vaadates kristalliseerus tõdemus, et kunstfilmi või filmikooli arusaam komöödiast tähendab, et film ei ole tõsine, aga ei tähenda, et see on naljakas. Meie tahtsime, et oleks naljakas.

Kui näiteks Aki Kaurismäki ja Roy Andersson on oma stiili paika saanud ja nad oskavad seda nii teha, et see töötab, siis neid üritatakse hästi palju edutult imiteerida.

Mis suunas sind alternatiivse tootmis­mudeli peale?

Talgufilmi „Täitsa lõpp“ (2011) ühe õpilasrežissöörina sattus mu juhendajaks Rasmus Merivoo, ja „Tulnuka“² fännid olime me kõik. Rasmus rääkis õuduslugusid „Buratino“³ võtetest, kus Vene suurproduktsioon sõitis täielikult režissöörist üle. Umbes nii, et stseeni jaoks on vaja kolme tuletõrjeautot, aga tuleb kohale üks takso. Sealt tekkis kinnisidee, et ise tahan sellist olukorda kindlasti vältida, ja ma läksin teise äärmusse. „Buratino“-lugude järel sai selgeks, et tahaksin katsuda mitte jääda produktsiooni hammasrataste vahele ja eks see oli ka üks põhjus, miks kogu projekt võttis nii kaua aega.

Kooliajal BFMis tegid sa kursusetöö „Curiosity Kills“ (2012) ehk „Uudishimu tapab“, mis jõudis ikka hämmastavalt kaugele, eriti kui arvestada, et see oli n-ö loomingulise piiranguga tehtud film.

Jah, see oli BFMi II kursuse töö, mis pidi olema tummfilm. Võtsime akadeemilise puhkuse, et film valmis teha, sest juba selle järeltootmine oli väga keeruline ja efektirohke. „Curiosity Kills“ kogus üle saja festivali ja ka auhindu. Saime filmiga pisut reisida ja tekkis eriline armastus žanrifilmifestivalide vastu, kuna seal pole tavapublik, vaid rahvas on kuidagi julgem ja sõbralikum. Melu, seltskond, lõbus ja äge suhtumine. Mingi elevus on sees. Kui võrrelda PÖFFi ja HÕFFi, siis esimesel tullakse rahulikult ja vaikselt kohale, aplausid on sellised viisakad … Aga teisel karjutakse. Energia erinevus.

Lundi festivalil vaatas „Curiosity Kills’i“ ka George A. Romero, aga me ei julgenud pärast küsida, kuidas oli. Lihtsalt surusime kätt. Seal olid kohal ka näiteks filmi „Sees“⁴ teinud Bustillo ja Maury ning näitlejanna Danielle Harris, ja see oli esimene võimalus tutvuda filmi­tegijatega, keda enne teadsin. See oli väga lahe.

Seal oli ka Timo Vuorensola, kes on ennekõike tuntud kui „Raudse taeva“⁵ lavastaja, aga kes tegi oma debüütfilmi „Star Wreck“⁶ samamoodi nagu mina – viis-kuus aastat nokitses üksi keldris teha „Star Trek’i“ paroodiat, millest sai suurte eriefektidega kosmose-eepos. Ta rääkis, et esimese projekti puhul on põhiressurss aeg, mida hiljem ei hakka enam kunagi olema. Vastasin, et teeme enda oma kiiresti valmis, aga lõpuks lõime Vuorensola rekordi üle.

„Kähku tegemine“ oli inspireeritud lavastaja Robert Rodrigueze raamatust „Võttegrupita mässaja“⁷, mis räägib sellest, kuidas ta peamiselt üksi tegi 7000 dollariga valmis action-filmi⁸. Temalt õppisin selle, et film koosneb väikestest juppidest, mille üles võtmine eraldi ei maksa midagi, seda saab teha ükskõik kus. Aga kui koguda selliseid väikesi tükke ja need pärast õigesti kokku panna, siis ongi film olemas. „El Mari­achis“ pole terve filmi vältel kuskil midagi suurt või enneolematut, aga loeb see, kuidas materjal on ägedalt ja energiliselt kokku pandud.

Sarnaselt Rodriguezega on sul kaameranurkade ja kiire montaažiga saavutatud dünaamika, mis n-ö petab ära.

Just, ma olen kogu aeg öelnud, et ega me teinud filmi, me lõime edukalt illusiooni filmist.

Ühel hetkel olid sa küll süsteemis sees ja filmikooli õpilane, aga oli ka tekkinud arusaam, et filmi saab täiesti vabalt teha ainult väljaspool süsteemi.

Mina tundsin, et filmikool ei ole minu jaoks. Siis vahest oli suhtumine ka teistsugune kui praegu. Esteetiliselt ma ei saanud nõustuda sellega, mis suunas meid hariti. Eks ajad ja juhtkond on nüüd vahetunud ja ma arvan, et praegu on kõik super, aga toona oli nii, et samal ajal kui meie tahtsime filmi teha, keskenduti loengutes mingitele pseudoteemadele nagu tantsuteraapia, mis ei puutunud üldse asjasse.

Panin ka tähele, et ükski minu austatud filmitegijatest pole filmikoolis käinud. Nagu ütles Robert Rodriguez: „Kui tahad olla rokkstaar, siis sa ei jaluta lihtsalt lavale, vaid lähed ja harjutad garaažis pilli seni, kuni sõrmed verised.“ Iseendaks jäämine oli mu eeskujude põhjal mulle oluline. Kindlasti palju raskem tee.

Mina BFMi ei lõpetanud, aga olen neile väga tänulik, sest sealt sain tehnilisi oskusi, tutvusi, ja kool õpetas ka pöörama rohkem tähelepanu tehnilistele aspektidele.

BFMis keskenduti lühifilmidele, aga minu põhiline avastus oli see, et täispikk on täiesti teine asi. „Mootorsaagide“ montaažis sain aru, et olin kõik stseenid lühifilmi mentaliteediga üles võtnud – igal stseenil on algus, arendus ja lõpp. Tegelikult tuleb aga alati olla „keskel“ ja enamikul stseenidest tuleb algus ja lõpp eemaldada, et pinge säiliks. Lühifilmi tundmine ei aita täispika terviku haaramisel tegelikult üldse. Kaar on hoopis teine ja mõtlemine ka.

Mulle meeldib kõrvalt vaadata Rain Rannu filmikarjääri, sest tal pole mingit lühifilmikogemust, hakkas kohe pikki tegema. Ta on katsetanud ja eksinud, aga näha tema arengut „Ameerika suvest“ (2016) „Vaba raha“ (2023) ja „Üks­sarvikuni“ (2019) on põnev. Kui muidu on filmikoolist tulnud haritud filmitegija puhul aru saada, et ta on juba mingit kindlat viisi mõtlema koolitatud, siis Rannu mõtleb teistmoodi.

Kas tekkis ka mõte, et võiks ametlikult rahalist toetust küsida?

Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha. Meil oli vahepeal dilemma, kas üritada teha filmi väliste vahenditega, aga kartsin, et raha hakkab meid aheldama „produktsiooni“ külge ning tekivad kohustused. Eesti filmi instituudiga on selline lugu, et me lihtsalt tahtsime loomingulist vabadust ja olime ka laisad. Pärast filmikooli pidasime nõukogude ees käimist asjatuks – me poleks sellest paberimajandusest niikuinii läbi hakkinud. Filmi sisu teades poleks meil mitte mingil juhul lastud kõiki neid asju teha. Värskus tulebki just sellest, et see on sellisel viisil tehtud. Üldiselt muidugi pole mul midagi selle vastu ja see on nii ingellikult tore, et Euroopas on olemas filmide riikliku toetuse süsteem. Sulle antakse raha nii, et sa ei pea seda fondidele tagasi teenima.

Lõpuks otsustasime ikka oma vahenditega teha. „Mootorsaed laulsid“ eelarve võis ka olla sinna „El Mariachi“ kanti ja raha kulus ennekõike toidu, bensiini ja kunstvere peale.

Millest saab kõige paremat verd?

Meil oli mitut sorti verd. Näovigastuste jaoks üks, voolikuga pritsimiseks teine ja kolmas juba „ämbriveri“, mida visatakse korralikult.

Nii et vere koostis oleneb kogusest?

Ja sellest, kuidas seda parajasti kasutatakse. Vaatasin eile uuesti „Rentslikoeri“⁹ ja meie veri oli selline nagu seal, nagu vanasti. Natuke heledam ja lõbusam. Väga punane. See sümboliseerib verd, aga arusaadavalt on punane värv. Nagu ka Monty Pythonil.

Kui täpselt sa stsenaariumi valmis tegid?

Mul oli algselt idee, et iga stseen peab olema keskse point’iga, mis on vaatajale huvitav – autoga tagaajamine, tulistamine, laul. Ebamäärast ekslemist ei olnud, lühifilmisketšidena filmituks planeeritud lugu, range kontrolli all. Lõpuks sai kondikavasse kirja umbes 28 punkti, millele film pidi toetuma. Siis tuli hakata stsenaariumi kirjutama, üritasin seda kodus teha, aga lihtsalt ei läinud. Ei suutnud ennast kokku võtta. Tekkis selline olukord, et käisin kaks kuud salaja iga päev kohal Tallinna avatud ülikooli loengutes, kus on mitusada inimest. Täiesti anonüümsena, teesklesin üliõpilast, omal arvuti kaasas. Õppejõu uinutav, rahulik, tark jutt oli taustaks ja lõi uskumatult vabastava tunde, et ma ei pea seda kuulama ega muretsema. Et kui öeldakse, et järgmine kord on eksam, siis mind see ei puuduta, mul on täiesti suva.

See oli selline mõnus keskkond, kus võis süveneda ja kogu film sai üles kirjutatud niimoodi Tallinna ülikooli loengus istudes.

Mäletad sa mõnda oma õppejõudu ka?

Mitte eriti … Kas oli Rein Raud või keegi … Ringo Ringvee vist andis mingit religiooniasja. Ja siis see mees, kes palju loomadest räägib … Turovski. Tema oli ka vist.

Jumal teab, mida sa sealt veel alateadlikult üles korjasid.

Jah, eks ma vahepeal kuulasin ka, huvitav ju. Võimalik, et väikseid ideid sealt tuli.

Aga see vabanemistunne just ise ülikoolist tulnuna, kus pidi päriselt põdema konspektide ja eksamite pärast … Kokkuvõttes sain iga päev ühe stseeni kirjutatud, pluss siis laulud.

Kui mõni nali tundus hiljem üles filmimise järel rumal või ebanaljakas, siis viskasime selle välja. Seda vist ütles Matt Stone, et kokkuvõttes ei puutu stsenaarium üldse asjasse ja loeb see, kas nali töötab või mitte.

„Mootorsaed laulsid“ on küll õuduskomöödia, aga täiesti hämmastav, et sa oled filmile teinud ise täiemahulise muusikali laulud, mis annavad igati muusikali mõõdu välja …

Enamasti ma jälestan muusikali žanrina. Midagi on ühist kaklus-, tulistamis-, muusika- ja pornofilmidel: kui läheb andmiseks, siis läheb narratiiv pausile. Muusikalielemendi puhul oli mulle seega ülioluline see, et iga laul oleks filmis asendamatu. Et annaks uut infot tegelaskuju või tegevuse kohta või toimuks laulu ajal loo areng.

Tihti ongi muusikalide põhiprobleem, et laulud ei tee mitte midagi.

Tahtsin, et muusikaline tervik oleks puhas, nagu ka viisid, et need saaks kummitama jääda. Ja kui me filmi on meedias võrreldud „Nukitsamehega“¹⁰, siis pean siinkohal tunnistama, et ma ei ole seda näinud.

Ja võttesse läksite siis 2013. aasta suvel?

Jah, meil vedas, et kõigile aeg sobis. Oleksime aasta edasi lükanud, siis poleks seda filmi enam sündinud, vähemalt mitte nende tegijatega. Võttepäevi oli suvest hilissügiseni kokku vist 64. Kaks-kolm nädalat elasime kõik koos maamajas nagu kommuunis, keegi tegi süüa ja iga päev filmisime. Meil pole ametlikku operaator-lavastajat tiitrites isegi märgitud, sest filmis parasjagu see, kellel oli käsi vaba või verest puhas. Täiesti geriljastiilis võtted.

Maja leidsimegi sellisena, nagu filmis on – lagunevad autod olid hoovis ja mootorsaed juba lausa seina peal! See oli nii metsa sees, et sinna üldse peaaegu millegagi ligi ei pääsenud.

Miks pärast siis ikkagi kümme aastat valmimiseks aega läks?

Ei olnud plaanis nii kaua teha! Esialgu tahtsime kähku valmis saada 2014. aasta HÕFFiks. Üldistav põhjus on aga see: töömaht oli mõõdetamatu ja filmi žanr niivõrd ebatavaline ja nõudlik, et Eesti tasustatud professionaalide töögraafikusse poleks see ei ajaliselt ega rahaliselt kuidagi mahtunud. Valdkonnas hõivatud inimestel ei ole aega ühe projektiga nii kaua ja põhjalikult tegelda, kui meil vaja oli. Maht oli pretsedenditu nii helis kui muusikas. Püüdsin mitme muusikainimesega rääkida, aga nad andsid mõne aja pärast alla ja ütlesid, et neil lihtsalt ei käi sellest kõigest jõud üle.

Üks muusikarežissöör käis rida vaatamas ja ütles, et siin on kõik ju puhas helidisain. Kõik helid tuleb eraldi paika panna, üle mudida. Stseenid on helilt väga nõudlikud ja spetsiifilised.

Kas pärast kümneaastast tootmisprotsessi arvad, et võiksid järgmine kord mõnd kiiremat meetodit proovida?

Absoluutselt. Mul oli vabadus, aga ma olen omad vitsad kätte saanud ja kogenud, miks see oli rumal ja halb mõte. Korrata enam ei soovi. Kui kunagi veel saab mõnd projekti teha, siis proovin kindlasti normaalsemate vahenditega ja mitte nii vaevaliselt. Kui filmi valmides saab lavastaja muidu puhata, siis minu õlul on nüüd kogu tehniline külg – renderdamine, failide haldus ja muu tüütu kraam. Hea meelega annaksin kellelegi teisele teha.

Kui tihti sa üldse aastatepikkuse üksi nokitsemise ajal mõtlesid, et see kõik äkki ei viigi kuskile?

Ega mul selleks väga aega jäänud, sest tööd oli nii palju. 2014–2016 oli pildimontaaž. Esimene pildirida oli sinna nelja tunni kanti. Juba siis nägime, et toimiv asi on olemas ja on mõtet vaeva näha. Samas nägime ka, kui palju on vaja tööd teha. 2016-2017 salvestasime aasta aega dialooge stuudios sisse, sest umbes 50% ulatuses saime platsiheli kasutada, aga ülejäänu tuli uuesti helindada. Tohutu töö, selle monteerimine ja salvestamine, aga tore oli see, et siis puutusime näitlejatega uuesti kokku. 2017 tegin visuaal­efekte üksi. Filmis on umbes 325 eriefekti ja üle 3000 montaažilõike. 2017-2018 oli tunne, et hakkab ühele poole saama ja tuleb kokku panna suurem järeltootmismeeskond, et film ära lõpetada ja saada 2018. aasta lõpuks kinodesse. Suhtlesime nii muusikainimeste kui ka helindajatega, värvikeerajatega. Maksime umbes kuus kuud kuupalka tehtud töö eest, aga poole aasta möödudes nägime, et me ei olnud kuskile jõudnud. Igal rindel oli töömaht täiesti kirjeldamatu ja me tõmbasime pidurit, saades aru, et ise nokitsedes oleks ikkagi palju parema tulemuseni jõudnud. Ja poleks ka rumalaid summasid tuulde visanud. See meetod ei töötanud, täielik krahh. Helidest oli tehtud umbes 5%. Kuidas edasi? Järgmised kaks aastat helindasin filmi ise – sammud, põntsud, mootor­saed, autoplahvatused monteerisin arvutis kokku heliefektide baasil ja see võttis tohutult aega.

Olin loobunud mõttest kedagi palgata. 2019–2021 õppisin nullist muusikat orkestreerima. Laule on filmis seitse, aga veel umbes sama palju taustalaule ja repriisid. Kui enne olid klaveriread lihtsalt sisse mängitud, siis nüüd monteerisin MIDIs üksikud noodid kokku, et tekiks illusioon toimivast muusikast. Mängu tulid flöödid, trummid, kitarrid, harfid ja tuli leida ka nende omavaheline tasakaal. Kaks aastat tööd.

Kui muidu on filmides algus- ja lõputiitrid justkui iseenesestmõistetavad, siis keegi peab need ju tegema, ja eks see mina olin. Mul läks nende peale kuus kuud. Alguse ja lõpumuusika, lõpus kõikide laulude repriis, mida polnudki HÕFFil kuulda, sest kõik plaksutasid. Oleks tahtnud öelda: kuulake mu kunsti, mis te plaksutate!

Mul puudusid küll alguses oskused muusikat arranžeerida, aga laulu oli sisse kirjutatud juba mingi võti, kuidas see peaks meeleolu suunama – võimsamaks, romantilisemaks, naljakamaks. See juhatas mind kogu protsessist läbi. Kuigi ma üldse ei osanud seda teha, oli lõppsiht silme ees, mis aitas mind tehnilisest oskamatusest üle saada.

2021–2023 oli värvikorrektuur. Põhiline küsimus: kuidas saada odavast ja koledast videoesteetikast välja nii, et film toimiks visuaalselt filmina? Tekkis selline kalkulatsioon, et oleme juba pannud selle filmi tegemise alla nii palju aastaid, et nüüd enam pole mõtet lõpusirgel laisalt lasta. Ühest hetkest oli loogiline, et võib ka värvi peale selle aja kulutada. Kahe aasta jooksul käisin käsitsi ükshaaval üle enam kui 3000 kaadrit. Arvutile tohutu koormus viiskümmend videokihti, mida kombineerides oli võimalik see n-ö vanutamisefekt kätte saada. Sain aru, mis toimib, aga aega see eriti kokku ei hoidnud – teha tuli ikkagi. Muusikaga samuti: sellest, et ma olen ühe laulu valmis saanud, pole teiste lugude valmis tegemisel midagi kasu. Paljud stiliseerivad visuaalselt vaid treileri või algustiitrid, aga ülejäänud film on ikka videopildiga. Küll aga ütleksin, et näiteks „Nähtamatus võitluses“¹¹ oli see tehniliselt superhästi tehtud ja vist ka Eestis esmakordselt. Olgugi, et mul oli vist värvide keeramine juba poole peal, kui nemad alles võttesse läksid! Seda on olnud naljakas vaadata, kuidas selle, mida sa oled ammu teha igatsenud, jõuab keegi teine enne sind ikka ära teha. Loodetavasti on siiski minu film ka piisavalt universaalne.

Kas küsimus iseendale, et miks ma seda üldse teen, ei muutunud kümne aastaga?

Esiteks on tõesti väga veider olukord, et ma praegu 33aastasena justkui vastutan nende valikute eest, mis olid tehtud 22aastasena, ja keegi ei taju, et aeg on vahepeal edasi läinud. Mulle on olnud arusaamatu, et kommenteeritakse stsenaariumi tasandil tehtud otsuseid, kui see on väga ammusesse minevikku jäänud reaalsus. Küll aga on aastate jooksul õnneks mingi küpsus seda ikkagi juhtinud: kõige halvemad või rumalamad asjad on välja filtreeritud ja võtete 22aastane mina on ikka natuke suuremaks kasvanud. Žanrifilmifestivali publikut ja žanrit ennast teades ja armastades on aastatega tekkinud hea tunnetus, kuidas publik reageerib. „Mootorsaed laulsid“ on hästi kokku pandud ja töötab, selle üle ma ei muretse ja võin selle eest vastutada küll.

Neid filme, mida ma austan, iseloomustab teatud universaalsus. Kui näiteks uude „Tulnukasse“¹² sattusid veel mingid deso-teemad, mis aegusid kiiresti ja enam ei resoneeri, siis meie tegime oma filmiga teadlikult just sellised valikud, mis ei paigutu kuskile aega ega ruumi, juba stsenaariumi kirjutamise ajal. Et film oleks vaba liigsest geograafilisest ja kultuurilisest kontekstist. Ja et ei oleks ka eesti filmis nii tavalist tuttavate võttepaikade teemat. Et kohad oleksid üldised, mitte äratuntavad.

Kümne aasta jooksul oli muidugi ka kokkukukkumisi ja krahhe rohkem, kui jõuaks kokku lugeda ja lõpuks ma enam ei teinud väljagi sellest, mida ma tunnen, sest see ei puutunud asjasse. Lihtsalt oli vaja film ära teha. Olin oma sisemise heitluse suhtes juba tuimaks muutunud. Mulle öeldi, et imetletakse mu sihikindlust ja ma mõistan, et eemalt saab seda näha kui pühendumust, aga see on seesama, kui teha kompliment trellide taga istuvale vangile, et ta on väga tubli, et seal nii püsivalt edasi istub. Tegelikult oli minu reaalsus see, et ma olin vangis ja mida sa ikka lõppude lõpuks teed. Tuleb asi lõpule viia.

Tiitrites oled kasutanud oma nimest tuletatud anagramme, et jääks mulje suuremast meeskonnast.

See, et nii palju asju lahenes minu kaudu, ei olnud kunagi mu ambitsioon ega kavatsus. Olude sunnil pidime nii tegema, et ellu jääda. Ideaalmaailmas poleks ma tahtnud ühtki asja nii ise teha. Igas valdkonnas oli natuke frustratsiooni, et see pole minu ülesanne. Miks ma siin mingeid samme helindan, ma ei taha seda teha. Sama ka tiitrite või treileri lõikamise ja muuga. Pisikesed tehnilised asjad teed lõpuks ikka ise, kuna see on nii praktiliselt kui ka rahaliselt mõttekas. Ja saad ka lõputult aega sinna alla panna.

Ma ei tahtnud, et tiitrid näeksid piinlikud välja, sest nime kordamise puhul tuleb meelde nartsissistliku režissööri stereotüüp, mida ma tahtsin iga hinna eest vältida. See, et mina kõike tegin, on juhus. Juba algustiitrites on neid anagramme palju. Minu enda lemmik on kaameramees Darn Arseman.

Arvatavasti elus enam sellist võimalust ei teki, et saaks teha niivõrd suure loomingulise vabadusega filmi, kuhu võib siiralt kõik oma rumalused sisse panna. Kui mingid projektid veel tulevad, hakkavad need olema palju distsiplineeritumad ja rangemad. Mul on tunne, nagu oleksid varastanud selle filmi tegemise võimaluse ja surunud selle läbi. Ma ei kahetse seda üldse, sest filmiajalugu tundes ju näen, et see on žanrite kombineerimise poolest eriline.

1 „Team America: World Police“, Trey Parker, Matt Stone.

2 „Tulnukas, ehk Valdise päästmine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.

3 „Buratino“, Rasmus Merivoo, 2009.

4 „À l’intérieur“, Alexandre Bustillo, Julien Maury, 2007.

5 „Iron Sky“, Timo Vuorensola, 2012.

6 „Star Wreck: In the Pirkinning“, Timo Vuorensola, 2005.

7 Robert Rodriguez, Rebel Without a Crew, Plume, 1995.

8 „El Mariachi“, Robert Rodriguez, 1992.

9 „Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992.

10 „Nukitsamees“, Helle Murdmaa, 1981.

11 „Nähtamatu võitlus“, Rainer Sarnet, 2023.

12 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“, Rasmus Merivoo, 2024.