Suhe kui kustumine

Mathura

Mängufilm „Enne keskööd” („Before Midnight”, US A 2013, 109 min), režissöör ja stsenarist Richard Linklater, peaosatäitjad ja kaasstsenaristid Ethan Hawke ja Julie Delpy. Linastub kinos Artis. Juba oma loometöö algusest saadik on Richard Linklater olnud üksjagu ebatavaline režissöör ameerika filmimaastikul. Vormiliselt uuendusmeelsete („Salapärane vaatleja” – „Scanner Darkly”) ja sisult teravalt sotsiaalkriitiliste tööde kõrval („Kiirtoidurahvas”, „Suburbia”) on see iseõppinud lavastaja teinud koostööd ka Hollywoodi kommertsliku peavooluga („Roki kool”) ning muutnud end seeläbi suhteliselt raskesti määratletavaks autoriks. Tema suurim tuntus ja edu on aga mõistagi seotud 1995. aastal valminud linalooga „Enne päikesetõusu” ning selle üheksa aastat hiljem vändatud järjega „Enne päikeseloojangut”. Ka need filmid olid vormilt uuenduslikud. Mõlemal puhul kasutas Linklater loo vahetu järgnemise printsiipi ehk teisisõnu on need filmid üles võetud justkui reaalajas. Sellise lähenemise taotlus näib üsna ilmne: see on veel üks püüd saavutada filmis võimalikult suurt reaalsuselähedust. Püütakse näha, mis kahe inimese vahel pooleteise tunni jooksul tegelikult üldse jõuab teoks saada – seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Üks hetk võib muuta kogu inimese elu, üks hetk võib olla piisav, et tunda teise inimesega lähedust, ent siiski on see ainult üks hetk terves pikas elus.

Kakskümmend aastat hiljem

Nonde filmide uues järjes pealkirjaga „Enne keskööd” on Linklater kinematograafina muutunud valivamaks. Kujutatud sündmuste vahel on juba ka katkestusi ning peale peategelaste saavad sõna teisedki karakterid. Hetketi annab lavastaja teksti kõrval hääle ka valgusele ja puhtvisuaalsetele kujunditele. Ent need on kõik pigem siiski stilistilised muutused. Tervikuna ei liigu Linklater kahest eelmisest filmist kuigi kaugele, peamiselt koosneb ka „Enne keskööd” dialoogist Jesse (Ethan Hawke) ja Celine’i (Julie Delpy) vahel, erinevust on kokkuvõttes nii palju, et pooleteise tunni asemel saab lugu teoks ühe päeva jooksul. Enim on muutunud hoopis tonaalsus: 20 aastat tagasi esmakohtunud ja 10 aastat tagasi suhet alustanud Jessest ja Celine’ist on nüüd saanud perekond, isa ja ema, kellel kaks kaksikutest tütart. Kaksikute vanust pole öeldud, ent arvatavalt on nad viie-kuueaastased.

Ehk mõnevõrra paradoksaalselt näib uus olukord olevat nende suhteid kõvasti pingestanud. „Paradoksaalselt” seepärast, et võiks ju eeldada, et kahe sugulashinge kooselu on pakkunud neile rõõmu ja avanud teineteisele uusi hingelisi avarusi. Selle asemel kurdavad mõlemad oma väsimuse üle ja vaidlevad, kumb neist on toonud perele suuremaid ohvreid. Üksmeelt ei leia nad enam vaat et mitte milleski. Romantikast ja armastusestki on vähe alles jäänud, olgugi et juttu on neist rohkem kui kunagi varem. „Enne keskööd” on seega lugu ühe suhte kustumisest ja see kinnitab kaude sedasama filosoofiat, mida oma eelkäijad: kõige tõelisemad suhted eksisteerivad hetkes ja sageli ka kestavad vaid hetke. Pikaajalisus on suhete hävitaja, labastaja – ebaloomulik nähtus. Sedasi ongi film oma visuaalsest päikeseküllasusest hoolimata (film on üles võetud suvises Kreekas) küllalt lootusetu ja sünge värvinguga.
Sellises mõnevõrra ootamatus muutuses lasub aga paradoksaalselt filmi „Enne keskööd” suurim komistuskivi. Kui selle eelkäijad mõjusid oma lähenemises nii-öelda üheöö (või ühepäeva) suhtesse uudse ja värskena, isegi romantilisena, siis nüüdne film mattub pöördumatult klišeedesse: naise ja mehe suutmatusse mõista teineteist, vältimatusse tülitsemisse ja suhete üldisse degradeerumisse, kus olulist rolli mängib seksuaaliha kui inimloomuse keskpunkt.
Kui ollagi päri filmi seisukohtadega, tuleb tunnistada, et seda kõike on käsitletud juba palju varem ja palju paremini. Isegi eksperiment jälgida üht fiktiivset suhtepaari pika ajalise intervalli järel ei ole tegelikult midagi uut, kui meenutada kas või Ingmar Bergmani filme „Stseene ühest abielust” ja „Saraband”. Seejuures tasub tähele panna, et kui nimetatud linalood on märksa stiliseeritumad, on nad lõppkokkuvõttes ka palju usutavamad. Ent Bergmaniga seob Linklaterit nii mõndagi: naturalistlik filmikeel, narratiivi klaustrofoobilisus, teatav hüperrealism. Või ehk tulekski Linklateri uut filmi võtta austusavaldusena Bergmani pärandile? Sel juhul võib tõdeda, et koopia jääb algupärandile alla.

Kahe näitleja film
Muidugi sõltub filmis, mis toetub vaid kahele tegelaskujule, palju kahe keskse näitleja sooritusest. Kui üks või teine neist jääb millegipärast igavaks või etteaimatavaks, on ka üldmulje paratamatult kehv. On seepärast kahetsusväärne, et nii Hawke kui Delpy lepivad antud juhul nii-öelda lõdva etteastega. Delpy puhul on takistuseks küllap ka see, et ta ei ole ise oma elus kunagi pikaajalises suhtes olnud – vähemalt selline mulje jääb tema rollijoonisest. Tema tegelaskuju püsib läbi terve filmi üheülbalise tülpimuse registris, mida ta üritab „maha müüa” eheda feminismina. Ethan Hawke on minu meelest neist kahest küll parem näitleja, ent temagi on hädas kehva stsenaariumi pakutud väheste tõlgendusvõimalustega. Õigupoolest on mul tunne, et pärast oma esimest „suurt rolli” Scott Hicksi filmis „Lumi langeb seedermändidele” (1999) ei olegi Hawke talle päriselt sobivate rollideni jõudnud, tugevamaks soorituseks võib veel pidada ehk vaid osa Antoine Fuqua filmis „Treeningpäev”, mis tõi Hawke’ile ka Oscari nominatsiooni. Ka nüüdne, tegelaskuju sünniga võrreldes 20 aastat vanem ja elukogenum Jesse Wallace ei tundu Hawke’ile kuigi loomupärane ja mugav roll. Ja mis peamine: selle, kunagise kõigi romantiliste paaride musternäide näib olevat kaotanud igasuguse omavahelise keemia, mis võiks vaatajat veenda kuulutatud tunnete tõelisuses.
Filmi miinuspoolele jääb seegi, et narratiivis ei toimu selget kulmineerumist. Kõik peaks justkui lahendama seks, ent on ilmne, et seks siin mitte midagi ei lahenda. Lahendust nagu polekski, ja mis hullemgi – selle poole ei püüeldagi. Eks ka sellises lähenemises võib näha realismi, taotlust anda vaataja ette justkui juhuslik lõik kellegi elu. Ent see tõstatab omakorda küsimuse, kas kunst peab suutma ka üldistada või mitte. Linklateri film tunnistab paraku enese vastu, s.t annab alust arvata, et üldistusvõimetu kunst ei suuda öelda midagi endast kaugeleulatuvamat.
Ent see kõik on kindlasti vaid üks võimalik arvamus. Küllap leidub ka neid, kelle jaoks „Enne keskööd” on eriliselt aus, valus ja tõeline lugu, inimsuhete igipõliste probleemide isikupärane väljendus. Küllap on ka neid, kes arvavad, et Julie Delpy teeb erakordselt julge rolli, kui filmi keskel terveks pikaks stseeniks oma rinnad paljastab. Minule mõjub see stseen siiski tüütult ja pealetükkivalt kui otstarbetu ekshibitsionism, kaudne eneseimetlus. Sedasama ütleksin ma kogu Linklateri filmi kohta.