Superkangelane minipakendis

PAUL EMMET

Mängufilm „Eia jõulud Tondikakul“ (Kinosaurus, Luxfilm, Eesti 2018, 90 min), režissöör-stsenarist Anu Aun, operaatorid Heiko Sikka ja Ants Tammik, helilooja Sten Šeripov, produtsendid Maie Rosmann-Lill ja Maario Maasing. Osades Paula Rits, Jaan Rekkor, Liis Lemsalu, Priit Võigemast, Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak, Priit Pius, Märt Pius, Mirtel Pohla jt.

Kui viimane puu on langetatud, viimane kala kinni püütud ja viimane jõgi reostatud, kui õhk ajab südame pahaks, siis mõistate, küll liiga hilja, et jõukus ei seisne pangaarvetes ja raha ei kõlba süüa.

Alanis Obomsawin

Eia (Paula Rits) on tüdruk, kellele meeldib loomi joonistada. Ta vanemad töötavad linnas, on pinges tänapäeva elust, abielu kokku jooksmas, ning neil pole oma andeka lapse jaoks kuigi palju aega. Jõulude lähenedes saadetakse Eia asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu maale Tondikaku tallu, vanaisa juurde. Eia pole küll seni temaga läbi käinud, kuid leiab maal kontakti looduse ja oma uue perekonnaga.

Eesti maanurkades kaunilt üles võetud filmis on metsaimed kogu aeg paari stseeni kaugusel. Eia tiritakse metsa­draamasse. Üks südametunnistuseta naaber tahab metsa maha võtta. Naabrit mängib pantomiimi-kurikaela stiilis kõhukas ja absurdsete vurrudega Juhan Ulfsak. „Mis sa neist närilistest toidad?“ uriseb ta Eia peale, kui too oravale süüa annab. „Need on ju lihtsalt kohevate sabadega rotid“. Metsaala, mis on paljudele loomadele koduks, päästmisest saab võidujooks ajaga. See film on kogu perele, austusavaldus kogukonnavaimule ja harmooniale loodusega, mis on kontrapunktiks Eia vanemate tähelepanematusele. Ühel tasandil on „Eia jõulud Tondikakul“ lihtne lugu tüdrukute sihikindlusest ja iseseisvusest, kusjuures tunnistatakse ka kuulumisvajadust. Kümneaastase tüdruku silmadegahtud maailm on imeliselt kokku pandud. Näeme, kuidas Eia kuuleb vanemate tülikatkeid ja üksikuid fraase perekonna ajaloo kohta, millest ta teadlik ei ole, ja kuidas tõde talle samm-sammult avaneb. Kui Eia on üksi metsikus looduses, mida talle joonistada meeldib, haarab tüdruku särasilmne imetlus meid kaasa ja temast saab tundlikku ökosüsteemi kaitsev ebaootuspärane superkangelane, kes poeb sügavale vaataja hinge.

Eia jõulud Tondikakul“ on hästi ajastatud jõulufilm, kenasti pakendatud ja headusest pakatav. See film on võimeline soojendama üles ka kõige küünilisema südame ja täitma rinna rõõmuga puutumata loodusest ja Eesti maagilistest maastikest. Siin on midagi kõigile.

Vanemate abielu lagunedes peab väikese tüdruku nutikus ja entusiasm saama vastu täiskasvanute suhete keerukale segadusele. Olukorra teevad veel keerulisemaks ka salapärased asjaolud, miks on vanaisa ta isa elust seni puudunud. Stseenid on liigutavad ja sobivalt valitud eesti näitlejate rollid head. Vanaisa (Jaan Rekkor) on eriti tundlik: tema kurvad silmad ja kehakeel annavad edasi poja kaotuse traagika ning lapselapse näol ühtäkki talle sülle kukkunud kingitus puudutab eriti hinge.

Kui Eia (Paula Rits) on üksi metsikus looduses, haarab tüdruku särasilmne imetlus meid kaasa ja temast saab tundlikku ökosüsteemi kaitsev ebaootuspärane superkangelane, kes poeb sügavale vaataja hinge.

Kaader filmist

Käest kaduva aja motiiv on osavalt lahendatud, eriti kõrvalliinis, kus Eia noore tädi (Liis Lemsalu) kavaleri tabab konkurendi ilmumisel tegutsemisvõimetus. Filmi tõeline staar on aga Eesti mets: saarmad, hirved, kitsed ja habekakk satuvad kaamera ette oma loomulikus elukeskkonnas ning nende eluviisid ja elupaigad räägitakse lahti huvitava süžeeliini abil, mis on mõistetav nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Siinkohal on aga võimatu eirata lageraie teemat, millele annavad laiema konteksti hiljutised Brasiilia valimis­tulemused ning Jair Bolsonaro võiduga kaasnenud lubadus raiuda maha Amazonase vihmametsad. Sama loo peegeldust näeme ju ka Eestis: Eesti puidu turuväärtus versus sügavam arusaamine baasväärtustest, harmooniast ja tasakaalust on teema, mis läbib jooksvalt ka seda filmi. „Eia“ maailmas võib looduskaitsjaks olla ka konservatiiv.

Ühe võimaliku lahendusena metsa mahavõtmise vastu püüab Moorits (Märt Pius) osta seda Raivolt (Juhan Ulfsak) tagasi, aga kui viimane küsib hinda, mis ületab turuhinna kolmekordselt, tuleb plaan katki jätta. „See on see summa, mis ma metsa eest mahamüümisel saan,“ selgitab Raivo põlglikult.

Eestit on alati iseloomustanud tunnuslause „50% maast on kaetud metsaga“. Kui esimest korda 1999. aastal Eestisse lendasin, nägin all muljetavaldavat roheliste vaipa, mis ulatus katkematult kuni silmapiirini. Metsarahva juurde jõudmine oli maagiline kogemus. Esmakordne retk Eesti loodusesse Otepääle oli aga hirmuäratav kokkupuude vaikusega: seisin keset majesteetlikke, aukartust äratavaid puid, mis summutasid iga heli, peites endas nii varjatud kui ka vähem varjatud ja verejanulist elu. Nüüd ei ründa meie heaolu mitte putukad, vaid mootorsaega metsalangetaja. Katkematust vaibast on saanud lageraiete lapitekk ja inetud haigutavad haavad meenutavad pigem Borneo või Amazonase pilti, kuigi siinne mets on koduks nii paljudele metsikutele taime- ja loomaliikidele, mis on haruldased kogu Põhja-Euroopas ja Skandinaavias.

Kui Eia maale jõuab, valmistavad kaksikud Moorits ja Laurits (Märt ja Priit Pius) ette perekondlikku õhtusööki. Eia on võõrdunud pere keskis õhtustamisest ja tema märkusest tuleb välja, kui eriliseks ta seda peab. Kuigi koos söömine on meile omane olnud koopainimese aegadest peale, on see nüüd meie elust vaikselt kaduv nähtus. Tänapäeval, võib-olla 1950ndatest, on perekonna mõiste kaaperdanud konservatiivid, kristlikud fundamentalistid ja paremäärmuslased. Perekond tuuakse reaktsiooniliste tõekspidamiste ja vahendite ettekäändeks, õhutades inimeste primitiivseid hirme ja ebakindlust, pakkudes neile kuhugi kuulumise ja turvatunde sooja ja pehmet unelmat. Kuidas on aga lugu konservatismi ja looduse konserveerimisega? Ühiskonna aluskivimiga, pereväärtuste vundamendiga? Konservatiivsed jõud on pidanud halastamatut sõda metsiku loodusega põlismetsa ja looduslike pesitsus- ja elupaikadega ettekäändel, et SKT, eraomand ja abielu püha puutumatus on lääne tsivilisatsiooni nurgakivid. Domineeriv narratiiv on olnud looduse käsitlemine millegi vaenulikuna, mis tuleb alistada, kaubastada ja panna kasumit teenima. Tänapäeval tundub loodus olevat selles arutelus tihti üldse puudu, ka ei pruugi ideoloogia, mõtted ja teod alati olla vastavuses. „Eia jõulud Tondikakul võiks looduskaitse küsimuses toimida potentsiaalse sillana traditsiooniliste konservatiivideni.

Eesti metsade lageraie on võimukoridorides vaevu kedagi kulmu kergitamagi pannud, murelikud kodanikud aga protesteerivad. „Eia jõuludes Tondikakul“ on nad leidnud endale tugeva liitlase, sest see film on südamlik lugu Eesti looduse imelisusest ja inimese ja looduse kestvast sümbioosist, mis teebki Eestist nii võrratu maa ja eriliseks ka siinse rahva.

2007. aastaga võrreldes on Eestis raiemaht tõusnud 4,5 miljonilt tihumeetrilt 11 miljonile 2017. aastal. Kui 2007 tehti lageraiet 3,5 miljoni tihumeetrit, siis 2017. aastal 9 miljonit. Lageraie mõjub metsa tervisele halvasti, sest sellest jääb järgi elutu ala, kaovad seene- ja marjapaigad, kaovad pesitsusalad ja loomade elualad, kaob alusmets.

See südamlik väike film kõnetab tundlikult ja osavalt neid probleeme, avades meie silmad loodusele ja ka jõududele, kes tegelevad meile maapealseks eluks ehk kõige vajalikuma ressursi vähendamisega. Aktivismiga ei pea tegelema tingimata globaalselt – tihti on parim alguspunkt kodu ja perekond. See film väärib üleilmset edu. See on suurepärane reklaam taliturismile Eestis ja üleskutse looduse kaitsmisele ja säilitamisele. Kui Bolsonaro või Trump vaataksid seda filmi koos oma noorte lapselastega, siis kuidas peaksid nad vastama siirale küsimusele selle kohta, mis saab „loomade kodust“?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht