Suunamudijad, lutsud ja botased

Kapitalismiajastule sobilikud linateosed suurfirmadest, mis on algatanud olulisi liikumisi või pakkunud järgijatele ühtekuuluvustunnet

TRISTAN CZAR AASMÄE

Mängufilm „Blackberry“ (Kanada 2023, 121 min), režissöör Matt Johnson, stsenaristid Matt Johnson ja Matthew Miller, operaator Jared Raab, helilooja Jay McCarrol, põhineb Jacquie McNishi ja Sean Silcoffi raamatul „Losing the Signal: The Untold Story Behind the Extraordinary Rise and Spectacular Fall of BlackBerry“. Osades Jay Baruchel, Glenn Howerton, Matt Johnson, Cary Elwes, Saul Rubinek, Michael Ironside jt.

Moodsad retrovidinad. Filmide „Air“ ja „Blackberry“ nimitegelased.

Kaadrid filmist

Mängufilm „Air“ (USA 2023, 111 min), režissöör Ben Affleck, stsenarist Alex Convery, operaator Robert Richardson. Osades Matt Damon, Jason Bateman, Ben Affleck, Viola Davis, Chris Tucker jt.

Kas keegi üldse enam mäletab, mis vidin oli Blackberry? Miniatuurse QWERTY-klaviatuuriga tehnoloogiaime, mis võimaldas Wall Streeti huntidel jooksu pealt e-kirju ja sõnumeid saata. Praegu on Blackberry keskendunud peamiselt küberjulgeolekule, mis sobitub imeliselt firma algasutaja Mike Lazaridise visiooniga sellest brändist. Blackberry mobiilid olid menukad just seepärast, et pakkusid tarbijale küberturvalisuse kolmkõla: CIA ehk konfidentsiaalsus (confidentiality), terviklikkus (integrity) ja kättesaadavus (availability). Kõik sujus, kuni Apple lisas 2007. aastal CIA triaadile veel puutetundliku ekraani ja Ipodi meediapleieri ning ilmavalgust nägi esimene Iphone. Paari aastaga sõi see seksikas puutekas need kohmakad põldmarjad sõna otseses mõttes turult välja. Nutifonide maailma lipulaeva Iphone’iga võrdväärseks kangelaseks ketsimaailmas võib ilmselt pidada Nike’i tootesarja Air Jordan. Mina ei suuda küll meenutada päeva, kui ma poleks kohanud tänaval kedagi Jordani botaseid kulutamas.

„Berlinale’l“ esilinastunud Kanada lutsufilm „Blackberry“ ja näitleja-režissöör Ben Afflecki pigem tossu- kui kossufilm „Air“ annavad aimu, kuidas täpselt Blackberry Iphone’i vastu välja vahetati ja miks korvpallilegend Michael Jordan Adidase asemel Nike’i ketse kandma hakkas. Viimastel aastakümnetel on ikka tilgutatud neid kapitalismiajastule sobilikke linateoseid suurfirmadest, mis on algatanud olulisi liikumisi või pakkunud järgijatele ühtekuuluvustunnet. Just hiljuti elasime kaasa Lady Gagale filmis „Gucci tragöödia“1 ning kui juba jalavarjudest juttu tuli, siis 2016. aastal panid sakslased tossumaailma rivaalidest vendadest Dassleritest kokku filmi „Adidas vs. Puma“2. Tegelikult võib ju ka mineval aastal Eesti kinodes linastunud „Kalevit“3 Eesti mõistes firmakaks pidada – isegi adi botased olid poistel jalas.

Lutsufilmi tegelased

„Blackberry“ on rikkalik meediaajastu kompott, millesse on põimitud tolle aja filmid ja muusika, sport ning arvutimängud. Igal karakteril on oma kirg mõnest eelmainitud sektorist. Jim Balsillie (Glenn Howerton) ehk RIMi (Research in Motion – Blackberry Limitedi algne nimetus) kaastegevjuht on hokifänn, Mike Lazaridis (Jay Baruchel) ehk Blackberry Steve Jobs on keskendunud kvaliteetse tehnoloogia arendamisele ja seda ka vabal ajal, ülejäänud punt itimehi on videomängu- ja filmientusiastid. Üks neist, Mike’i parim sõber ja RIMi kaasasutaja Douglas Fregin (Matt Johnson), on täpselt see tüüp, kes rebastepäeval isa okupatsiooniaegses suusakombes hommikuvõimlemist läbi viib – selge pilt, et vend tuli siia nalja tegema. Kinotükki saadavad irooniliselt ka tema südamlikud, kuid siiski imalad tsitaadid filmidest „Nad on elus“, „Düün“4 jt.

Karakterid on üldiselt äärmuslikult karikatuursed: Jim on enesekindel mürsk, Mike introvertne ja kohmakas nohkar (tänapäeval võiks seda viimast sõna komplimendiks pidada) ja Douglas tüütu ja naiivne narr. Nende iseloomujooned on tõmmatud jämedalt ja rasvaselt. See ei ole siinkohal ilmtingimata negatiivne, sest tegu on stilistilise valikuga, kuid teostus jätab vähe ruumi tegelaste hingeelu analüüsimiseks. Sellesama jämeda pintsliga on visandatud ka nende huumorisoon, mistõttu on iga nali paksult alla joonitud, et jumala eest head kildu maha ei magataks.

Kaadrid filmist

Põldmarja visuaalid

Ma ei ole kunagi küll eriti suur „Kontori“5 fanaatik olnud, aga operaator Jared Raabi taotluslikult rabe kätetöö tabab kontori ärevat töökeskkonda nagu naelapea pihta. See pingestatus oli kui pilguheit mõne amatöörliku filmi kulissitagusesse, kus inimesed hüperelevusest ringi rahmeldavad ja vahepeal ka hajameelsusest kaadrisse jäävad. Kaamerasilm pendeldab paremale-vasemale, siis kiirelt sisse ja jälle välja ning aeglustub ja voogleb nagu futuristlik hõljuklaud vaid siis, kui midagi sündmustikus kapitaalselt viltu veab. Muidugi on mokumentalistlikus „Kontoris“ asjad natuke rohkem „päriselt“ rabedad ja Raabi tehnika on sellega võrreldes tunduvalt detailsem ja läbimõeldum.

Ühest stseenist saab märkamatult teine, sest kiired ja vihased vehkimised kaamerasilmaga teevad üleminekud ladusaks. Tiktoki ajastul on seda laadi äkilised tõmbed väga tervitatavad, sest üleküllusest toppama jäänud ajuraas saab kohe filmi alguses laksu kätte. Kui iga stseen välgub, hakkab see ajapikku natuke kurnama, eriti kui jääb mulje, et sihipärane vusserdamine ei ole alati põhjendatud, vaid kasutusel lihtsalt sellepärast, et selline tehnikapalett sai kokku lepitud. Kuid kuna on juba teada, et Blackberry käis lutsumaailma domineerivalt positsioonilt kolinaga nulli, siis võib ju mõelda, et Raab tahtiski vaataja selle virvendamisega lihtsalt nii üles kruvida, et ta lõpuks koos Blackberryga kokku variseks.

Ühised jooned

Kahe filmi tegevustikul on umbes kümme aastat vahet. „Air“ on 1980ndate ja „Blackberry“ pigem 1990ndate lugu. Kui RIM oli „Blackberry“ alguses tühipaljas mittemiski, siis Nike juba „Airi“ algus­minutitel ketsimaailma auväärsel kolmandal kohal. Enne Air Jordani võidukäiku lõid kossuplatsil laineid ju hoopis Converse ja muidugi Adolf Dassleri Adidas. Sellegipoolest ristuvad nende filmide teed nii mõnelgi laiuskraadil. Mõlemad saavad avapaugu möödunud aegade ülesvõtete jadaga, kus on esindatud suurimad sündmused, tehnoloogiabuum, filmid ja muusika. Paljud minevikukaadrid firmade käekäigust on taas­lavastatud, kuid värvikorrigeerimiskunsti arengu tõttu peab selle kinnituseks väga süvenenult toimuvat inspekteerima.

Mõlemat edulugu läbib pingestatus. „Blackberry“ puhul pääseb see paremini esile tänu kinematograafilistele valikutele ja tegevustiku laiemale ajaaknale. Jim eesotsas ja Mike sabarakuna tema järel võtsid ette iga riski, mida üldse võtta andis. „Air’is“ riskib filmi peategelane ja tulevane Michael Jordani värbaja Sonny Vaccaro (Matt Demon) terve firma maine ning enda ja parima sõbra Robi (Jason Bateman) tulevikuga, kui põrutab tõusva korvpallitähe koduhoovi, et tema pere läbirääkimiste osas ümber veenda. Kohati julgustav, aga ka hirmutav on mõelda, et mõlema firma eduloo saladus peitub just riskimises ja kas teistele valetamises või ümber nurga sahkerdamises. Kas tippu saabki jõuda vaid reegleid rikkudes? Jim ja Mike läksid isegi natuke liiga ahneks ning said lõpuks valusalt vastu näppe, Sonnyl lihtsalt vedas ja ta tuli olukorrast hoopis võitjana välja. Tagatipuks muutis ta veel peaaegu et kogemata kogu sponsorluse süsteemi nii, et sportlased sponsortehingutest võimalikult palju kasu lõikaksid. Michael Jordan on tänu oma emale, kes selle diili Nike’ile välja pakkus, teeninud tänaseks oma nime kasutada laskmise pealt juba üle miljardi dollari.

„Blackberry“ on tehnoloogilise spetsiifilisuse poolest „Air’ist“ mitu pead üle ja meenutab dialoogide detailirohkusega Adam McKay 2007. aasta kinnisvarakrahhi nägemust „Suur vale“6. Isegi oma kesise digihumanitaaria taustaga sain nii mõnegi termini kõlades targalt kaasa noogutada, aga kindlasti jagub seal ainest, mille üle saaks diskuteerida ka haritum infotehnoloogia seltskond. Tossufilmis takerduti vaid pinna­pealsete disainielementide külge, näiteks kerkisid küsimused stiilis „Mis värvi see botas ikkagi olema peaks?“, aga eks see väljanägemise eelistamine funktsionaalsusele ongi moetööstuse üks tugevamaid varjukülgi ja vajabki äramärkimist. Lisaks ei hiilga „Air“ just oma tihedusega, palju on venivat suurustamist ja ülistamist. Mitmel korral toonitati, et „jalanõu on lihtsalt jalanõu, kuni keegi sellesse astub“ ja see on tegelikult tabav mõte, aga me saime juba esimesel korral aru.

Tossudest täpsemalt

Air Jordani film on tehtud klassikalise Hollywoodi šablooni järgi: kõigi hindamiskriteeriumide lahtrisse võib kirjutada „põhihoovuslik“. Film on kesk­pärastes toonides, kaameratöö ei üllata ja üleüldiselt rõhuti vaataja haavatavusele vaid nostalgilise heietamisega. Viiulite saatel pidas filmi peategelane Sonny hingestatud monolooge, mis olid kui postitused mingilt Facebooki aegunud tsitaadilehelt. Eks nende hingematvate monoloogidega on nagu laulupeogagi, et pika kordamise peale võib silmanurka mingi helk tekkida ja peaaegu hakkad juba ligimest-eestlast embamagi, aga siis meenub, kuidas Tarmo eelmisel kevadel su parkimiskoha ära võttis, ja tuju läheb ära. Kui „Air’is“ üritatigi hetkeks tekitada midagi ootusärevuselaadset, siis on lõpptulemus ikkagi lihtsalt suureks puhutud eimiski.

Film tekitas minus tuska, aga kui ma pärast linastust huvi pärast tundmatult saalikaaslaselt tema arvamust küsisin ja selgus, et talle just see hellus ning vahelduseks ka märuli puudumine spordifilmis hinge läks, jäin lolli näoga vahtima, sest tundsin oma südametuse pärast piinlikkust. Tõmban otsad kokku, sest ega pikemalt tossufilmi süžee avamisel peatuda ei saakski, muidu ei jääks vaatamiseks enam midagi järele.

Kui need kaks filmi joonele panna, kuulub minu poolehoid kanadalastele. Kellel on vastuväiteid, võtku ühendust!

1 „House of Gucci“, Ridley Scott, 2021.

2 „Duell der Brüder – Die Geschichte von Adidas und Puma“, Oliver Dommenget, 2016.

3 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

4 „They Live“, John Carpenter, 1988; „Dune“, David Lynch, 1984.

5 „The Office“, Ricky Gervais, Stephen Merchant, 2001–2003.

6 „The Big Short“, Adam McKay, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht