Suur annus tõtt kümne päevaga

Mele Pesti, São Paulo

São Paulos ja Rio de Janeiros paralleelselt peetav filmipidu „See kõik on tõsi” on 15 aasta jooksul kasvanud Ladina-Ameerika suurimaks ja tähtsaimaks dokumentaalfilmide festivaliks.      Eesti lugejale annab ürituse tasemest ehk kinnitust tõik, et meie filmid pole siia veel pääsenud, kuigi proovitud on küll. Festivali pealkiri  on muidugi irooniline ja korraldajate vaade analüütiline: igal aastal käib festivali juurde ka dokumentaali kui meediumi eri tahust vaagiv konverents. Umbes poole tõefestivali kavast moodustavad Brasiilia, teise poole ülejäänud maailma dokid. Keskendun Brasiilia ja teistele LõunaAmeerika filmidele, sest Euroopas ja USAs tehtud filmidest kuuleb Eestis tavaliselt rohkem; näiteks eelmise aasta „See kõik on tõsi” rahvusvahelise võistlusprogrammi võitjafilm „Burma VJ” oli ka viimase PÖFF i programmis.

Brasiilia dokumentalistid hakkavad ka maailmas läbi lööma. Suurimad nimed Eduardo Coutinho ja João Moreira Salles sel aastal ei osalenud. Euroopas „Eliitüksusega” läbi löönud José Padilha (Berliini Kuldkaru 2008. aastal ka sama aasta PÖFF il) avas aga oma uue filmiga „Segredos do Tribo” („Hõimu saladused”) Rios festivali.  Mõned kriitikud Brasiilias on Padilhat kuulsate favela-teemaliste filmide pärast süüdistanud populismis: režissöör tabavat ära, mida eurooplased ja ameeriklased Brasiilias näha tahavad (vaesust ja vägivalda, mis muud) ja vorpivat täpselt festivaliedu retsepti järgi südantlõhestavaid probleemfilme. Selle aasta lõpul peaks muide kinodesse jõudma ka „Eliitüksus 2”, mille rangelt ajakirjanduse eest salajas hoitud võtted äsja lõppesid. Minu arvates  on Padilha filmides siiski selge üleskutse debatile just Brasiilia ühiskonnas endas, eriti sümpaatseks teeb selle triloogia osade („Buss 174”, „Eliitüksus” ja „Suhkruvesi”) erinev vaatenurk samadele probleemidele. „Hõimu saladustega” astub režissöör vastu ka kommertsedu süüdistusele, sest teema – antropoloogia kriitika – on piisavalt kitsas, nii et siit pole ilmselt oodata ei rahvafilmi ega isegi festivalide lemmikut.     

Katsed pärismaalastega

„Hõimu saladused” oli üks mu Brasiilia festivali kahest vapustusest. Filmis räägitakse yanomamö hõimust Brasiilia ja Venezuela  piirialadel, selle kirjutas legendaarseks USA antropoloog Napoleon Chagnon etnograafilise teosega „Yanomamö: The Fierce People” („Yanomamöd – sõjakas rahvas”, 1968). Chagnon leidis oma kuldvasika: valge inimesega ülivähe kokku puutunud hõimu, kellele sai külge kleepida atraktiivseid silte: metsikus, vägivaldsus ja arhailisus. Üle 20 aasta nautis ta põnevate metslaste avastaja kuulsust, kuni 1990. aastatel hakkasid välja imbuma teiste  antropoloogide süüdistused, alates kahtlusest andmete võltsimises kuni otsese süüdistuseni genotsiidis: Chagnoni osalusel olevat grupp teadlasi katsetanud yanomamöde peal väga kangeid vaktsiine ja samal ajal nakatanud neid teiste haigustega. Vaidlused kestavad tänaseni, Chagnon pole ühtki süüdistust omaks võtnud ja uhkustab ka praegu kaamera ees: „Kõige tähtsam on ikkagi see, et tudengid jäävad alati lugema just minu raamatut!”. 

Kui meditsiinilistes süüdistuses on 40 aastat hiljem väga keeruline kohut mõista, siis märksa üheti mõistetavam paistab filmi teine väide: prantsuse antropoloog Jacques Lizot, Claude Lévi-Straussi soosik ja lemmikõpilane, tegeles aastakümneid yanomamö hõimu poiste, noorukite ja meeste seksuaalse ärakasutamisega. Paljud teadsid, paljud isegi nägid, aga keegi ei sekkunud: ei teised teadlased ega nunnadest misjonärid. 

Nüüd on Padilha kõik päevavalgele tirinud, kaamera ette õigustama-süüdistama-analüüsima pannud nii antropoloogiadoktorite värvika galerii kui ka peategelased, yanomamöd ise, kes peaksidki ju olema nendega juhtunu osas peamine infoallikas. Konflikt on suur, aga sõjakatena ei paista siin sugugi mitte indiaanlased. Laenan võrdluse ajakirjast Daily Telegraph (artikkel „The Fierce Anthropologists” ehk „Sõjakad antropoloogid”, 3. III. 2010): „Antropoloogidel  on täpselt nagu nende objektidelgi oma rituaalsed jõukatsumised, kepivõitluse vasteks on konverentside diskussioonid”. Igatahes Padilha on tõstatanud küsimuse antropoloogia ja laiemalt teaduse eetikast vägagi mõjuvas vormis. Kui mõnele vaatajale veel tundub, et indiaanlastevastane vägivald on ammune möödanik, siis tasub juurde lugeda, kuidas 1990. aastatel (sic!) põrkusid Brasiilia kullaotsijad sama hõimuga ja tapsid  juhuslikus kokkupõrkes üle kümne naise ja lapse.     

Poliitikute võimuiha, küüditatud xetad ja filmitud vaimud

„Indukad ja kauboid” ei ole sugugi tegelased  kaugest minevikust: nad on olemas, neil on raske ja lõpuks ometi saame dokkide abil ka nende häält kuulda. Sel festivalil rääkis lausa lõviosa Brasiilia filmidest indiaanlastest. Felipe Lacerda ülikriitiline „Os representantes” („Esindajad”) näitas, kuhu võib viia kohalike poliitikute võimuiha kombinatsioonis puhta rumalusega. Mängust nimega poliitika on ära õpitud täpselt üks osa: valitsuse abipaki üleandmisel tuleb ise kohal olla ja kaamerale  naeratada – kes seda kõige rohkem teeb, on essa. Ainult selles paljude meelest poliitika seisnebki ja seda tunnistati kaamera ees häbenemata ja uhkelt.

Amazonase vihmametsi anastavat progressiprojekti kujutava filmiga „Uma Transa Amazônica” („Trans-Amasoonia”) juba 1976. aastal legendistaatusesse jõudnud Jorge Bodanzky näitas festivalil värsket tagasipöördumist sinna. Film meenutas Eesti Kinobussi  projekti: filmimehed läksid linnadest kaugele paari tillukesse külla, andsid kohalikele kaamerad kätte ja õpetasid oma elust filme tegema. Tulemus oli eelmise, poliitikuid kujutava filmiga lausa kontrastis: ekraanile jõudis palju tarkust, informeeritust ja täpne vaade, mida ja kuidas peaks oma kogukonnas ja Amazonase piirkonnas laiemalt parandama, kui sesse jumala ja riigi poolt unustatud kanti vähegi ressursse jõuaks. 

Sessioonijärgsel arutelul väljendas São Paulo kinopublik varjamatult imestust: kuidas need kehva haridusega indiaanlased seal küll nii tarka juttu ajavad? Filmi meeleolus jäi valitsema helgus ja kokkuhoidmine. Ometi ütles Bodanzky arutelu käigus: „Iga kord, kui lähen tagasi Amazonase vihmametsa, tunnen surma kaisutust üha intensiivsemalt. Ükskõik kui suure pingutuse kohalikud kogukonnad teevad, ei suuda nad sealset sotsiaalset ja ökokatastroofi  kuidagi ära hoida”.

Lühifilmi „Xeta” peategelaste jaoks oli sotsiaalne katastroof ammu ära olnud. Paraná osariigis elav väga vana xeta hõim oli sealkandis viimane, kellega valge inimene kontakti astus. 1950. aastatel otsustas osariigi valitsus suured territooriumid kohvikasvatajatele maha müüa, reklaamides parima sobiva maana just alasid, kus elasid xetad. Uuskolonisaatorid tulid kohale, leidsid indiaani hõimu ja  tegid sajandeid ühes paigas elanud etnilisele grupile sisuliselt lõpu peale: need, kes tapmisest pääsesid, viidi ükshaaval mööda Brasiiliat laiali paikadesse, kus nad pidid portugali keelt oskamata ja tsivilisatsiooniga varem kokku puutumata nullist elu alustama. 50 aastat hiljem on kuus allesjäänud xetat läbi ime üksteist üles leidnud, oma loo ka teistele ära rääkinud ja nüüd taotlevad nad koos järeltulijatega valitsuselt maad reservaadi  jaoks. Selge see, et nende lapsepõlvemetsi enam alles ei ole – seal laiuvad põllud, samuti on küsitav, kui traditsioonilise eluviisi need vanad inimesed ja nende järeltulijad valida tahavad. Filmist paistis aga selgelt, et nende ühine suur soov on oma mälu ja keel taastada ja kokku hoida. Selline muljetavaldav xeta versioon küüditamisest aitab järjekordselt oma kodumaa loo perspektiivi objektiivsemaks sättida …     

Colombia ja Peruu pikad dokid „La Casa” („Maja”) ja „Mi Chacra” („Minu maalapp”) pakkusid kumbki ühe indiaanipere klassikalise vastandusega ellujäämisloo. (Õigem oleks küll öelda mehe loo, sest mõlemal filmitegijal oli suuri raskusi pereema suust täislauset kätte saada. Peruu filmi tegija, noor ameeriklane, tunnistas, et taustal kummitas ka perevägivald ja muud vaikimisega kaetud mured.) Mõlema  peategelase jaoks on ühel pool vanad väärtused nagu arhailine kodu looduskaunis kohas ja raske füüsiline töö, teisel pool kihk pääseda linna lihtsama töö peale. Viimast ei taheta nii väga iseenda pärast, vaid pigem oma lastele parema elu tagamiseks, unistusest lahutab aga puuduv haridus ja linna julmus uute sissetungivate maakate vastu. Romantiline välispilk hüüab kindlasti: püsige seal, kus te olete, linnas ei oota teid keegi, pole vaja uusi ohvreid  progressi altarile! Aga nii nukker eesel, kes tassib Lima äärelinnas prügihunnikut, kui ka tema vaevatud ametivend Colombia põllul äkke ees igatsevad koos oma peremeestega paremat lobi ja lihtsamat tööd. Tutvustan veel üht indiaanifilmi, mis on tugevamaid dokielamusi mu senises elus. Tunnistajad kinnitavad, et vähemalt tund pärast filmi lõppu olin ikka sellise näoga, nagu oleksin vaimu näinud … Ja sel on lihtne põhjus:  vaimud olidki ekraanile püütud! „Terra Deu, Terra Come” („Maa annab, maa võtab” või siis konteksti arvestades „Mullast oled sa võetud …”) räägib ühest Minas Geraisi osariigi külast, kus elab veel ainult kaks perekonda. Ühed on mustanahalised, kunagi peremeeste juurest putku pannud orjade järeltulijad, teised on valgete maaomanike järeltulijad. „Minu vanaisa oli kogu maailma omanik”, kinnitab üks vanahärra. 

São Paulo noored režissöörid läksid filmi tegema sellepärast, et musta pere vanim mees, 82aastane Pedro de Alexina olla viimane, kes tunneb Aafrikast pärit Benguela hõimu Brasiiliasse toodud matusekombeid. Külas, kus keegi ei ole näiteks filmikaamerast kunagi kuulnud, aga osatakse jaapanlaste peent nõidust sellegipoolest hinnata, võtab Pedro filmitegemise praktiliselt üle. Ta tõmbab haneks nii kuradi, kes tahab äsja surnud vanaonu salaja ära viia,  kui ka filmitegijad ja takkajärgi ka publiku. Pedro ja tema krapsakas proua mõjusid veel mitu korda arhailisema ja samas vitaalsemana kui esimeses filmis kujutatud yanomamö hõim, kes väidetavalt ei ole oma ühiskonnas ratta leiutamiseni veel jõudnud. Samas teab Pedro hästi, et tema on viimane ja kui tema sureb, viiakse teda kui lihakotti, sest keegi ei tunne enam õigeid laule.       

Londoni motopoisid, vanad staarid ja prääksujad

Brasiillased armastavad rõhutada, et Brasiilia ei ole maa, vaid lausa kontinent. Nad ei pea end Ladina-Ameerika osaks ja kui üldse suhestuvad teiste maadega, siis pigem  Euroopa, mitte Lõuna-Ameerikaga. Seda huvitavam on näha, kuidas Brasiilia filmitegija näeb maailma oma kodust eemal. Londonis filmi õppinud noored režissöörid Mauricio Osaki ja Flavia Guerra näitasid lühifilmis „Karl Max Way” Brasiilia ja Euroopa kohtumist aktuaalse teema kaudu: immigrantide elu Lääne-Euroopas. Peaaegu kõik Londoni motopoisid (kirju ja pakke kohaletoimetavad mootorratturid) on brasiillased  ja peaagu kõik neist on illegaalid. Peategelane, kes tutvustab end nii: „Mu nimi on Karl Max, ma olen kapitalist”, võtab hästi kokku, mis tundeid nii ebakindel elu neis Euroopa vastu tekitab. Nemad teevad seda tööd paremini kui inglased, vastu tahavad lihtsalt head raha. Miks peaks sellise ausa turumajandusliku vahetuse üks osapool ennast nii kehvasti tundma?

Brasiilia filmitraditsioonis on tähtis koht  muusikadokumentaalidel. Seekord esindas neid ainult üks, aga see-eest tugev ja paljudele kordaminev film. „Uma Noite em 67” („Üks 1967. aasta õhtu”) oli väga lihtsa ülesehitusega: näidati ajaloolisi kaadreid ühel lauluvõistlusel kuus kõrgemat kohta saanud lugudest ja vahele lõigati intervjuusid laule esitanud staaridega täna, 43 aastat hiljem. Tähendus ja taust filmi objekti ümber on aga suur, lai ja sügav.  Brasiilia popmuusika-konkursside lõppvõistlused otse-eetris olid nii võimsa laenguga üritused, et isegi Eurovisioni lauluvõistlus ja Sopot kokku keevitatuna jääks ilmselt varju. 1960. aastate lõpus mängib kaasa ajalooline kontekst: mitmed intelligendid astusid diktatuurile vastu ja vahel võidi noore lauliku juhuslikku näpuviibutustki poliitiliseks pidada. Nii pole midagi imestada, et üks muusik, Sergio Ricardo, sai  juba enne laulma hakkamist sellise vilekoori osaliseks, et ta pärast mitmeid katseid publikut vaigistada frustreerunult (1960. aastate korrektse televisiooni otse-eetris!) kitarri puruks peksis. Ja et teine muusik, hilisem kultuuriminister Gilberto Gil, oli napp tund enne lavaleastumist hotellitoas hirmust (ja kes teab, ehk ka mõnest joovastavast ainest) nii kangestunud, et korraldajail tuli ta külma duši alla toppida ja siis lavale lükata. Kogu filmis  kostuv muusika on täiesti imeline ning tänaseni armastatud staare Chico Buarquet, Gilberto Gili, Caetano Velosot ja teisi on üliarmas näha vanade meestena neid nooruse hulle õhtuid meenutamas. Ligi pool sajandit hiljem tundub mõni filmis esitatud fakt juba uskumatuna: maailmamuusikat sünteesiv Gilberto Gili marssimas elektrikitarri vastu protesteerival tänavamanifestatsioonil on üks humoorikamaid. 

Kogu ülejäänud maailma filmidest mainin veel vaid üht Nõukogude Liidu kogemuse baasil tehtud väga põnevat pilti, mille mõni Eesti levitaja või festival peaks kindlasti üles korjama. „The Desert of Forbidden Art” („Keelatud kunsti kõrb”, 2010) on USA, Venemaa ja Usbekistani koostööfilm, milles pakutud lugu on nii suurepärane, et isegi tüütu üliameerikalik jutustamisviis ei suuda selle väärtust alla tirida. Üks kunsti pööraselt  armastav mees koondab keskvõimu silmaulatusest välja Usbeki kõrbelinna väga kõrge tasemega avangardkunsti kogu, mis asub seal, muide, tänaseni. Äärmiselt värskelt ja üllatavalt mõjus ka baski filmitegijate leid: nende uurimuslik lühifilm „Ahate Pasa” („Pardiparaad”) käsitleb maailma filmiajalugu dünaamilise elemendina läbivat teed ületavat pardi- või hanekarja. Milles siis ikkagi peitub nende  vähehinnatud, ent legendaarsete prääksuvate näitlejate tohutu edu saladus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht