Suur vend, salmiaak ja sularahaautomaat

„2 tundi õnneni“ mõtestab Soome eestluse argipäeva: kahe rahva omavahelise suhtluse üldine iseloom on nüüdseks kõvasti muutunud.

TAUNO VAHTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ (Amrion, Eesti 2022, 72 min), režissöör-stsenarist Moonika Siimets, operaator Rein Kotov, produtsent Riina Sildos.

Eestlaste töö- ja väljarändelaine Soome on kestnud umbes poolteist põlvkonda. Kui mõne aja eest käsitleti filmides (nt „Disko ja tuumasõda“1) ja kirjanduses („Stalini lehmad“, „Viru hotell ja tema aeg“2 jt) eestlaste ja soomlaste nõukogudeaegseid suhteid, siis nüüd on rõhk uuema aja kogemusel, mis on endiselt meie argipäev. Juba aastatel 2011–2013 oli eetris nelja ehitaja elust jutustav kodumaine telenovela „Kalevipojad“3, alles hiljuti tuli välja natuke tabloidlik dokumentaalsari „Sinivalged eestlased“4, lisaks saated eestlaste jaanipäevast Soomes jms, rida artikleid ja dokumentaalfilme. Sellele lisandusid hiljuti Moonika Siimetsa täispikk dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ ja otsapidi ka „Eesti lugude“ lühidokkide sarjas tehtud Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga“5. Mõlemad dokumentaalfilmid sisaldavad uusi värvikaid näiteid ning jutupunkte eestlaste väljarände suures küsimuses, mis ilmselt tundub juba paljudele lootusetu teema, sama tüütu kui haldusreform või Saaremaa püsiühendus.

Noortele pole Soome enam välismaa

Kuigi filmid „Kaks tundi õnneni“ ja „Põlvkond piiri taga“ võib teema alusel asetada samasse sahtlisse, erinevad need siiski üsna palju. Kõigepealt geograafilise mõõtme poolest: Soometsa vaid Soomet puudutava filmi kõrval on Toomistu ette võtnud kus tahes laias ilmas elavad eestlased. Kui „Kaks tundi õnneni“ annab enamiku kaamera ette astuvate inimeste puhul üsna hea pildi, mida nad Soomes teevad, siis filmis „Põlvkond piiri taga“ ei ole sellele pööratud peaaegu mingit tähelepanu. Seal võib vaid tegelaste kodule või keskkonnale osutavate vihjete järgi aimata, kas tegu on kehvemal või paremal majanduslikul järjel inimestega. Kuigi mõned tegelased toovad ses filmis Eestist lahkumise otsuse puhul esile ka majandusliku motiivi, domineerib seal mingit laadi ideeline või elufilosoofiline toon. Soometsa filmis „Kaks tundi õnneni“ on seda kuulda palju vähem, punase niidina hakkab põhjusena silma raha, kuigi kostab viiteid ka muule. Kui maailm on seiklus, siis Soome on sularahaautomaat. See on üks kõige olulisemaid muutusi, mis on toimunud meie Soome-pildis, võrreldes Nõukogude aja ning taas iseseisva Eesti algusaastatega – üksnes tõsisele finnofiilile on võimalik Soomet müüa märksõnaga „põnev“. Pigem on Soome märksõnad „rikkam“, võib-olla ka „loodus“ või kohati see, mida nad ise turundavad nimetusega „imelik“ (Finnish weird): introvertsus, ammooniumkloriidi söömine ja kõvera oksaga jää peal kummiketta tagumine. Korraldage noorte seas küsitlus, mida nad peavad Soomet iseloomustavaks märksõnaks ja kindlasti ei märgi nad risti lahtrisse „põnev“. Selle jaoks on avatud maailmas teised riigid, võib korjata aastakese arbuuse Austraalias, langetada puid Nunavutis, ehitada El Salvadoris krüptofarmi või serveerida jooke Saudi Araabia šeigi lennukis. Ei ole mõtet proovidagi: maailma suurim seiklus ei oota naabermaja korteris, vaid ikka geograafiliselt veidi kaugemas punktis. Täpselt samamoodi on ka Eesti eksootilisus kadunud enamiku soomlaste silmis. Nublu võib küll Mikael Gabrieliga koos lugusid teha, aga üldrahvalikus plaanis ei ole märgata, et üksteise kultuurist huvitutaks rohkem kui enne, pigem on see omane keskealistele ja vanematele. Kuna kvaliteetsed uudised on kadunud maksumüüri taha ning Soome telekanalid on Eestis levivatest kaabeltelevisiooni pakettidest kadunud, on sealne meedia­ruum mõnes mõttes nihkunud hoopis kaugemale. Ideoloogiliste piiride asemel on tulnud juriidilised. Nooremate jaoks on enamasti tegemist juba üsna tundmatu nähtusega, kuid olen minagi juba ammu loobunud igapäevasest poole üheksaste uudiste vaatamisest. Niisiis, suhete iseloom on põhimõtteliselt muutunud. Muidugi räägitakse endiselt ka intellektuaalsete sildade ehitamisest, aga suurte nähtuste kontekstis on need õige väikesed. Võiks ju ka küsida, et kas kõik ongi võitnud, kui ühed saavad tööd ja teised odavamat tööjõudu?

Aated ja palk

Mõlema filmi puhul paistab läbi režissööri valik. „Põlvkond piiri taga“ edastab selgelt poliitilisema sõnumi: siin saavad sõna seiklejad ning teiseks need, kellel on midagi öelda Eestis valitseva atmosfääri kohta, näiteks diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse, nahavärvi, rahvuse või muu seesuguse alusel. Kuna film on üsna lühike, on mõne inimese puhul need laused pea ainus, mis nende kohta teada saab.

Kõige rohkem torkab silma inimeste sarnane taust: peaaegu kõik kuuluvad Kalevipoegade kasti, mees on tavaliselt ehitaja ja naine koristaja. Siin ei räägita eriti eneseteostusest, rohkem ikka palgast ja puhkepäevadest ning sellest, kaua peab veel töötama, et kvalifitseeruda Soomest pensioni saama.

Kaader filmist

Nii jääb närima küsimus, kas nad ikka soovisid ise just seda kõige rohkem rõhutada või sobis see avaldus režissööri kontseptsiooniga? Kõik mainitu on Eestis küll mingis olukorras täiesti olemas, kuid sellises esituses jääb neist probleemidest natuke veider mulje. Tegu on väga helgete piltpostkaartidega, omamoodi Eurovisioni lauluvõistluse vaheklippidega, kus kordub motiiv, et võiksime oma kaasinimeste vastu olla tolerantsemad. Võiksime küll, aga jääb ka tunne, et näeme kõigest mingit osa loost, mis on vaataja jaoks välja valitud.

Siimetsa „2 tundi õnneni“ pakub juba pikkuse tõttu sügavuti minevamat materjali. Rein Kotovi operaatoritöö pääseb kõige paremini maksvusele õues, näiteks Lapimaa episoodides. Kõige rohkem torkab silma inimeste sarnane taust: peaaegu kõik kuuluvad Kalevipoegade kasti, mees on tavaliselt ehitaja ja naine koristaja. Siin ei räägita eriti enese­teostusest, rohkem ikka palgast ja puhkepäevadest ning sellest, kaua peab veel töötama, et kvalifitseeruda Soomest pensioni saama. Nii nagu koristaja ning ehitaja on Kalevipoegade stereotüüp soomlase silmis, on need samasugused ka meie arvates. Tegelaste jutust koorub välja, millised on soomlaste ja eestlaste suhted Soomes, kui ka see, mida mõeldakse kaasmaalastest kodumaal. Eestisse naasnud kaasmaalast ei võeta vastu avasüli, vaid kaheldakse tema kvalifikatsioonis, nii et tegelikult tuleb uuesti välismaale tööle minna. Sellist Eestit ei ole enam, nagu nemad mäletasid või arvasid alles olevat. Meenuvad ehk paralleelid 90ndatel Eestisse saabunud väliseestlastega, kelle õpetusi enamasti keegi väga rõõmsalt kuulata ei jaksanud? „Miks sa siis siia ei jäänud, kui arvad, et võid meid õpetada“? Kõigil pole olnud lihtsalt võimalik seda võimalust valida.

Stereotüüpide taga on ka natuke tõde

Populaarne müüt on ka Siimetsa empaatilise filmi tegelaste jutt, et eestlane on alati usin ja virk ning tark, aga soomlased laisad ja viilijad: käivad pidevalt kohvipausidel ning ajavad palju tühja juttu. Sellele vastandub soomlaste stereotüüp, et eestlane on kurjategija või sahkerdaja. Ere näide on Soomes väga laialt levinud video riiakast kukeseenemüüjast, kes Helsingi turul politseinikega kaklema hakkas, või natuke vanem näide 1997. aastast, kui Helsingis lasti maha kaks politseinikku ning ühismeedia täitus kiirelt kommentaaridest, et ilmselt oli juhtunus süüdi mõni eestlane ja piir tuleb ikka korralikumalt lukku panna. (Tegelikult oli mõrvar hoopis üks taanlane, kes abiellus vanglas ühe soomlannaga.) Stereotüüpide puhul on paraku nii, et osaliselt vastavadki need tavaliselt tõele. Eesti töötajate usinust võib ju kiita taevani, kuid statistika näitab, et Soome umbes 500 välismaalasest vangi seas on kõige enam ikkagi just eestlasi, u 16% (mullu sügisel oli neid Soome statistikaameti andmetel pisut üle 70, näiteks vene päritolu vange oli umbes 30). Eks seegi ole pisut väärastunud kinnitus väitele, et Soome lähevad tööle sageli just ettevõtlikumad eestlased. Tahaksin kuulda rohkem ka seda poolt. Millised on soomlaste stereotüüpsed arusaamad eestlaste kohta ja kas need on aja jooksul muutunud või püsivad visalt? Kuidas on soomlased eestlasi ära kasutanud? Meenub, kui pidin laevaga Soome sõites ühe Kalevipoja palvel tõlkima talle saadetud keevitaja töölepingut. „Vaata, ega nad kuidagi lohku ei taha tõmmata,“ oli keevitaja mures, aga muidugi ma ei tea, kas taheti või ei tahetud.

Mitte keegi ei tea, kui palju eestlasi tegelikult lühemat või pikemat aega Soomes töötab. Soome statistikaameti järgi on neid vähemalt 51 000, kuid koos mitteametlike ning pendeldavate töötajatega võib neid olla koos pereliikmetega isegi 100 000. Kristi Anniste on 2011. aastal teinud Tartu ülikoolis uurimuse, mille järgi on Soome lahkunutest umbes pool alg- või keskharidusega ning kõrgharidusega umbes 15%. Seega vastab Kalevipoja stereotüüp küll suuremas jaos tõele, aga see ei ole lõplik tõde. Soome on läinud tööle ka rida kõrgharitud spetsialiste, näiteks arstid, IT-spetsialistid või mõned muud. Nende inimeste lugu me filmis „2 tundi õnneni“ ei näe, nii et materjali on veel. Kui palju loeb kõrgema sissetulekuga inimeste puhul palk ja kui palju on asi võimaluses end teostada? Kui võtame kõige suurema arvu ja eeldame, et tõesti võime olla Soomele kaotanud peaaegu 100 000 inimest, siis on võtmeküsimus, millal see kõik lõpeb. Eeldagem, et asi on ennekõike palgas, ja vaadakem arve. Eelmisel aastal erines keskmine palk pisut enam kui kaks korda (umbkaudu 1500 eurot Eestis ja 3300 Soomes). Lohutust pakub võrdlus aastaga 2000: tollal olid need näitajad 314 ja 2000 eurot – vahe umbes 6,5 korda. Eestlaste töömigratsioon ei ole maailmas midagi kordumatut, võtkem või mehhiklased USAs või filipiinlased üle maailma, kuid võrdluseks sobivad pigem soomlased, keda kolis aastatel 1960–1979 Rootsi üle 300 000. Kuigi kõik ei kolinud sinna majanduslikel põhjustel, siis oli tehasetöölise palgavahe siiski märgatav (eestlaste puhul Soomes on oma tähtsus olnud vähemalt teatud määral ka keeleoskusel). Palgatõus ei olnud seejuures kindlasti kuuekordne, vaid pigem 30% ning täpselt Rootsiski tõusis soome kurjategijate osakaal ning haruldased ei olnud juhtumid, kui üritati lihtsalt Rootsi abiraha peale saada. Praeguseks on maadevahelise migratsiooni vahekord kaldunud juba Rootsist Soome poole. Aga eks Soomest minda tööle ka näiteks Norrasse või Taani, kus mitmetel elualadel palk kõrgem. Maailmas on selliseid doominokiviahelaid hulgaliselt.

Võime oodata seda kauget päeva, mil Eesti ja Soome palgad ehk enam-vähem ühtlustuvad, kuid mida teha vahepeal? „2 tundi õnneni“ ühed meeldejäävaimad kaadrid ning intervjueerimisleiud näitavad eestlaste vabatahtlikku assimileerumist, uue põlvkonna soomestumist. Kõik märgid näitavad, et väga suur osa neist on Eestile ühiskonna aktiivsete liikmetena igaveseks kadunud. Kaob keel (väga huvitav on jälgida vanema ja juba Soomes sündinud või seal koolis käinud põlvkonna segakeelt, kus ühtedel kaovad tasapisi mingid sõnad ja väljendid ning teised ei olegi neid kunagi teadnud). Võib-olla kõige dramaatilisem on hetk, kui keeleõpetaja jutust selgub, et Soomes elab vanemaid, kes lihtsalt ei luba enam oma lastel eesti keelt õppida, sest see on perspektiivitu, et mitte öelda – mõttetu. Kui kõrvale jätta mõttelend, et riik võiks maksta inimestele rohkem palka, tasuks vähemasti rohkem panustada eestikeelse hariduse pakkumisse Soomes. Kui noored eestlased näevad aga oma tulevikku Soome ameti- või kõrgkoolides, siis kes saab neid süüdistada? Täpselt samad valikud ja probleemid olid soomekeelse haridusega Rootsis. Koole hakati järjest sulgema ning kuigi noored olid oma soome päritolust teadlikud, kaldusid nad end üha sagedamini määratlema ikkagi rootslastena. Ka Rootsist Soome naasnute protsent ei ole täpselt teada, aga pigem on see väike. Seega on tõenäoline, et Eesti on Soomele kaotanud kümned tuhanded inimesed ja sellega suurt enam teha ei ole. Kuna protsess jätkub ka praegu meie silme all, pole kahtlust, et see pakub ainest ka järgmisteks filmideks, sest nähtuse kogu ulatust ja olemust ei ole kuidagi võimalik suruda ühteainsasse filmi.

1 „Disko ja tuumasõda“, Jaak Kilmi, Kiur Aarma, 2009.

2 Sofi Oksanen. Stalini lehmad. Tänapäev, 2004; Sakari Nupponen. Viru hotell ja tema aeg. Ekspress Kirjastus, 2007.

3 „Kalevipojad“, Ergo Kuld, 2011–2013.

4 „Sinivalged eestlased“, 2021.

5 „Põlvkond piiri taga“, Terje Toomistu, 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht