Suured küsimused suures vaikuses

„Suur vaikus“ on märkimisväärne esikfilm, lavastatud justkui kordades kogenuma tegija käega, erakordselt tundlikult ja detailitäpse tehnilise tööna.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Suur vaikus“ („Den Store Stilhed“, Taani 2022, 95 min), režissöör Katrine Brocks, stsenaristid Katrine Brocks ja Marianne Lentz, operaator Mia Mai Dengsø Graabæk, helilooja Johan Carøe. Osades Kristine Kujath Thorp, Elliott Crosset Hove, Karen-Lise Mynster, Petrine Agger jt.

Lars von Trierist Thomas Vinterbergini, Mads Mikkelsenist Trine Dyrholmini – Taani visuaalse meedia tööstus on võimas nähtus. Väikestel ekraanidel püüavad pilku selle napilt viie Eesti suuruse riigi sarjad nagu „Võimu kants“ ja „Sild“¹, suurtel nii krimifilmid nagu „Osakond Q“² seeria, kostüümidraamad nagu „Kuninglik armulugu“³ kui ka paljud väiksemad edulood nagu hiljutised „Ära räägi kurja“ või „Ohjeldamatu Maren“⁴.

„Suurel vaikusel“ on nimetatutega vähe ühist. Nagu pealkiri sobivalt reedab, on tegemist vaikse ja pealtnäha väikse looga, mis on kahetsusväärsel moel libisenud läbi Eesti kinode ilma erilise tähelepanuta. Ometi on tagasihoidlikkus siinkohal suur väärtus ning filmi vaoshoitud pealispinna all avanevad mõõtmatult suured moraalsed ja spirituaalsed küsimused.

Filmi peategelane on noor naine nimega Alma (Kristine Kujath Thorp), kes on vahetanud oma senise maise elu jumala teenimise vastu kloostris. Pärast ettevalmistusperioodi on ees ootamas nunnavande andmine ja lõplik jõudmine usuõdede hulka. Senise vagaduse ja hingerahu lööb kõikuma ootamatult külla saabunud vend Erik (Elliott Crosset Hove) – taastuv alkohoolik, kellega seob Almat traagiline minevikusündmus, mis asub heitma pikki varje mõlema võimalustele ja valikutele.

Lavastajale Katrine Brocksile on „Suur vaikus“ täispika filmi debüüt. See on märkimisväärne esikfilm, lavastatud justkui kordades kogenuma tegija käega, erakordselt tundlikult ja detailitäpse tehnilise tööna. Tähelepanu väärib operaator Mia Mai Dengsø Graabæki kaameratöö. Brocks ja Graabæk kasutavad oskuslikult õudusžanrist tuttavaid võtteid, et pinget kasvatada ja sisendada kerget paranoiat, kuid ei tee seda hetkekski vaatajaga manipuleerimiseks või odava tähelepanu püüdmiseks. Pigem aitavad tegelikkust kahtluse alla seadvad stseenid ja pimedate koridoridega ärevust kasvatavad plaanid kangutada servast lahti kloostrielu pindmist rahu.

Nunnadki seostuvad kinolinal ennekõike õudusfilmiga. Ka praegu leiab kavadest üleloomuliku järjepõneviku „Nunn II“⁵. Märksa sisukama näitena püüdis tunamullu tähelepanu Madalmaade provokatsioonikunstniku Paul Verhoeveni erootilis-psühholoogiline „Benedetta“ (2021) nimitegelase nägemustest. Kui Verhoeveni soov oli vallatleda kristliku ikonograafiaga ning sõtkuda religioosse pieteeditunde klahvidel, siis Brocks huvitub siiralt oma karakterite hingelistest heitlustest. Välimisest kombe- ja märgiruumist on siin kõvasti olulisem tegelaste siseilm.

Ootamatu ajalise kokkulangevusena on „Suurel vaikusel“ seepärast rohkem ühist samuti äsja kinodesse jõudnud Martin Scorsese mastaapse põnevikuga „Lillekuu tapjad“⁶, veelgi enam suurmehe üle-eelmise lavastajatööga „Vaikus“⁷. Kõiki neid filme saadavad küsimused usust, patust, süüst, aususest iseenda ja teiste vastu ning lunastuse võimalikkusest. Teoloogilist mõtisklust piiblimotiivide üle siiski oodata ei maksa, „Suure vaikuse“ püstitatud küsimused ja nii tegelaste vahelised kui nende sisemised konfliktid püsivad ennekõike maiste, inimlike, universaalselt äratuntavatena.

Läbi filmi hoiavad pinget kolm suurepärast rollisooritust. Almana astub peaosas üles norralane, tõusev täht Kristine Kujath Thorp, tuntud mullusest filmist „Iseendast kõrini“⁸, kus tema nartsissistlik tegelane püüab endale ise tekitatud kannatusi teiste tähelepanuks konverteerida. Thorpile sobib üha pahelisemate kihtide aegamööda paljastamine hästi. „Suures vaikuses“ näitleb ta suuresti pilguga – vaataja võib pikka aega vaid aimata, mis Alma sees toimub või missugune on olnud tema minevik.

Alma vagaduse ja tubliduse maski taha aitab piiluda talle vastandlik vend Erik, kelle üle äärte loksuv kaootilisus ja ettearvamatus on väljakutseks Alma püüdele kõike kontrollida. Teda kehastav Elliott Crosset Hove on teinud hiilgava peaosa mulluses suurepärases, Eestis kahetsusväärselt vähe nähtud, ent samuti võimsalt usu ja õigluse olemust lahkavas „Jumalamaas“⁹. „Suures vaikuses“ mängib ta purunenud hingega, ent ootamatul moel õest ausamat ja autentsemat inimest, kes pärast rohkeid kannatusi otsib meeleheitlikult mingitki pidet.

Kolmandaks osaliseks kujuneb kloostri abtiss ema Miriam (Karen-Lise Mynster). Pealtnäha elutark ja alati tasakaalukas pelgupaiga juhataja pakub algul Erikule öömaja Alma kahtluste kiuste, aga temalgi on kanda oma maised raskused. Kloostris käivad remonditööd, mille eest on aidanud maksta Alma kaasa toodud pärandus, aga Erik soovib rahapotist oma osa. Õiglustunne ja taevalik arm ristuvad majandusliku arvestuse ja materiaalse pragmaatikaga, mistõttu Miriami justkui puhtalt heast tahtest kantud soovitus pakkuda andestust omandab hoopis mitmekihilisema ja vastuolulisema mõõtme.

Andestamine kipubki olema sõnades kergem kui hinges ja mõnikord kõige keerulisem iseendale. Armastamata iseennast on aga raske armastada kedagi teist, olgu venda või jumalat. Emotsionaalsele traumale on mitmeid definitsioone, ent üks lihtsamaid kirjeldusi on võimetus raskest läbielamisest edasi liikuda. Alma ja Erik elavad justkui kumbki oma elu ja püüavad omal kombel pöörata uut lehekülge, ent on täis vinduvat enesevihkamist, kammitsetud aastaid tagasi kogetud kaotusest, mida pole ei iseendas ega ühiselt läbi töötatud.

Veelgi keerulisemaks muudab suhte see, et andestuse pakkumine ei pruugi veel tähendada andestuse vastuvõtmist. Nagu armastuski on andestus tegu ja otsus, mitte pelgalt sõna või tunne. Pealtnäha vaoshoitud ja omaenda egost loobunud Alma enesekesksus peitub selles, et ta näeb andestust pelgalt ühe ressursina, mida võib justkui äritehingu korras mingiks muuks hüveks vahetada. See avab tee lahti harutamata traumast tekkinud toksiliste mustrite uuele tsüklile.

Ise ka stsenaariumi kirjutanud Brocks hoidub oskuslikult vajadusest sündmustikku liigselt kokku siduda või rahuldava lõpplahenduse huvides lihtsustada. Isegi kui mõni stseen, nagu läbimurdeline kohtumine baaris, ähvardab senisest tasasest loomulikkusest eristuvate valjemate nootidega, leitakse filmis alati mõni värske käik. Tõsiste teemade sekka jääb ka rohkelt vahvaid hetki, näiteks nunnapere kõrvaklappidega tutvumas või oma vaoshoitud moel pidu pidamas.

„Suur vaikus“ ei paku tegelaste olukorrale lihtsaid lahendusi, kuid tunneb ja tunnetab nendega koos, käsitleb kõiki oma tegelasi empaatia ja püüdega neid mõista. Haiget saanud inimesed teevad haiget, suunavad oma tähelepanu kõikjale mujale, et mitte omaenda valuga tõtt vaadata. Iseendast ei pääse lõppeks ei võõrutuskliinikus ega kloostris, väliskeskkonna muutus võib aidata, kuid ei tähenda sisemist muutust. See töö on aga palju raskem kui aadressi või ameti vahetamine.

1 „Borgen“, Adam Price, 2010–2022; „Bron/Broen“, Måns Mårlind, Hans Rosenfeldt, Björn Stein, 2011–2018.

2 „Afdeling Q“ – Taani täispikkade krimifilmide sari, mille aluseks on Jussi-Adler Olseni romaanid.

3 „En kongelig affære“, Nikolaj Arcel, 2012.

4 „Gæsterne“, Christian Tafdrup, 2022; „Ustyrlig“, Malou Reymann, 2022.

5 „The Nun II“, Michael Chaves, 2023.

6 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023.

7 „SiIlence“, Martin Scorsese, 2016.

8 „Syk pike“, Kristoffer Borgli, 2022.

9 „Vanskabte land“, Hlynur Pálmason, 2022.