Suurekssaamise lugu vägivaldse suhte näitel

Mulluse Cannes’i filmifestivali parimas debüütfilmis „Murina“ analüüsitakse lähisuhtevägivalda lapse ja vanema vahel.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Mängufilm „Murina“ (Horvaatia-Brasiilia-Sloveenia-USA 2021, 95 min), režissöör Antoneta Alamat Kusijanović, stsenaristid Antoneta Alamat Kusijanović ja Frank Graziano, operaator Hélène Louvart, heliloojad Jevgeni ja Saša Galperin. Osades Gracija Filipović, Leon Lučev, Danica Čurčić, Cliff Curtis jt.

Antoneta Alamat Kusijanovići filmi „Murina“ peategelane, hilisteismeline Julija (Gracija Filipović) elab koos isa Ante (Leon Lučev) ja ema Nelaga (Danica Čurčić) idüllilisel Horvaatia saarekesel Aadria meres. Igal hommikul sukeldub ta koos isaga mere põhja, ees sukeldumismask ja peos odapüss, et püüda angerja moodi siugjat delikatesskala mureeni. Vesi on ka Julija pääsetee keskkonnast, mis on idülliline vaid visuaalselt. Sisuliselt on „Murina“ suureks kasvamise lugu, ent ilma tavapärase romantikata ja märksa tumedamates toonides, paradiisiliku keskkonna kiuste.

Ilmselt on vähe neid, kes ei oleks tänaseks kuulnud, kuidas tõeline oht ähvardab naisi koduseinte vahel, mitte pimedail tänavail. Samasuguse käibetõena kõlab fraas, et löömine on vaid jäämäe veepealne osa ning selle lahutamatu kaaslane on emotsionaalne vägivald. Just sellist vägivalda lahkabki omal oskuslikul moel „Murina“, mis räägib otseselt lähisuhtevägivallast, sedapuhku mitte niivõrd partnerite, kuivõrd suureks kasvava lapse perspektiivist. Turistidest tulvil paradiisisaareke pakub sündmustikule suurepärast dekoratsiooni, rõhutades kolkliku keskkonna klaustrofoobsust ja suletust, millest rannailu nautivad turistid puutumata jäävad.

Isa Ante tegelaskuju on joonistatud üheselt lahti, jätmata vaatajale ruumi kaastundeks või mitmekihilisuseks. Ja kuigi Ante tüpaaž on peaaegu karikatuurne, tuleb see vaatajale tuttav ette isegi juhul, kui endal vägivaldse suhte kogemus puudub. Sest küllap on vähe neid, kes ei ole kohanud sellist karakterit – ärplevat, alailma konkureerivat, nõrgemate peal end välja elavat ja tugevamatega pugejalikku tegelast. Kui mitte kodus, siis tööl, ja kui mitte tööl, siis koolis. Karakteritruud on ka Ante sõnad üsna filmi lõpuminuteil: „Mitte keegi ei armasta mind.“ Sest eks ta ole, miskipärast kipuvad lähisuhtevägivallatsejad nägema ohvrina pigem ennast kui neid inimesi, kellele nad liiga teevad.

Kui Ante puhul saab üsna ruttu selgeks, millise inimesega on tegu, siis Julija tegelaskuju avaneb aeglasemalt, mitmekihilisemalt. Mis on ka mõistetav, sest murdeealised tütarlapsed ei olegi tingimata kõige lihtsamini loetavad. Kinnine ja kohmakas, nii suhtluselt kui ka liigutustelt, ometi oma varjatud soovide ja unelmatega, mis filmi arenedes üha selgemaks saavad. Maapealsetele stseenidele moodustavad kontrasti hämarad veealused kulgemised. Seal paljastub Julija võime tunda end kusagil ka hästi, koduselt, tema kulgeminegi vee pealt vee alla juhtub justkui möödaminnes. Selline pildidünaamika kinnitab ka teist käibetõde – halvad asjad juhtuvad sageli päevavalges, samas kui pimedus võib pakkuda pelgupaika.

Kui Ante (Leon Lučev) puhul saab üsna ruttu selgeks, millise inimesega on tegu, siis Julija (Gracija Filipović) tegelaskuju avaneb aeglasemalt, mitmekihilisemalt.

Kaader filmist

Tegevus käivitub, kui isale tuleb külla vana sõber ja kolleeg Javier (Cliff Curtis), et rahastada Ante võimalikku äriideed. Javier esindab kogu seda maailma, mis on kättesaamatu Julijale, nagu ka Antele ja ema Nelale. Ta on rikas, temast kirjutatakse mõjukates ajakirjades, ta on Harvardi raamatukogu suurannetaja ja tema enda tütred ei ela suvalisel paradiisisaarel, vaid Šveitsis. Javier ongi metafoor sellele, et elu ei piirdu vaid saarega, isegi mitte mõne tunni kaugusel asuva Zagrebiga, mida naised mainivad õhates ja lootusrikkalt. Märkamatult ujuvad pinnale üha suuremad unelmad ja elamata elud, nii emal kui ka tütrel. Meestevahelist kamraadlikku konkurentsi peidetakse algul naeratuse taha, hiljem sellekski vaevumata. Ema ja tütre suurim vahe seisneb aga selles, et kui tütar julgeb veel unistada – ja sisuliselt ongi see lugu tütre mässust isa vastu –, siis ema unistused on ammu surnud ja maha maetud. Pinge kasvab märkamatult, dialoogid muutuvad üha teravamaks ja otsesemaks ning tütre ja isa võimuvõitlus üha nähtavamaks, kuni olukorra järsu eskaleerumiseni.

Äärmiselt päriseluline on see, et Julija süüdistab probleemides isaga oma kunagisest iluduskuningannast ema, kes püüab küll lapse ja mehe suhteid siluda, ent asub enamasti siiski vägi­vallatseja poolele – nagu vägivallaohvrite puhul üsna tavapärane. Filmi teeb sümpaatseks ka see, et režissöör ei anna kummalegi naisele õigust, vaid näitab ka ema ohvrikogemust. Jah, see on küll mõnevõrra teisejärgulisem kui Julija oma, ent ometi empaatiliselt kujutatud. Vägivallaring, mis tambib maa sisse enesehinnangu ja sunnib naise oma mehe ümber tippima, lootuses paremale homsele, saab selgeks ilma suuremate sõnade ja arendusteta ning kumbki tegelane ei pretendeeri tõemonopolile.

Film on visuaalselt kaunis, kulgeb aeglaselt ja poeetiliselt. Tõmbenumbriks on pikad, psühhedeelse maiguga veealused koreograafilised stseenid, mis kujutavad Julijat kala püüdmas. Kaunis on ka palju ekspluateeritud naisekeha ja selle näitamisega režissöör tagasi ei hoia. Sel määral, et vaadates tekkis mul vahepeal küsimus, on see ikka põhjendatud ning kas tõesti ei saa teisiti anda edasi noore tüdruku lapselikku, täiskasvanulikest vormidest hoolimata peaaegu süütut olemust, mida seksualiseerivad just välised pilgud. Teisisõnu, piir male gaze’i ehk mehepilgu ja selle paljastamise vahel jäi minu jaoks hägusaks nagu sageli – isegi kui režissööripilk kuulub naisele. Määratult sümpaatsem oli aga filmi lähtepunkt tervikuna – et keskne on noore tüdruku kogemus ja subjektsus. Sest noore tüdruku hääl ei ole ühiskonnas just see, mida me liiga tihti kuuleksime. Ometi ei jää nooredki tüdrukud tihti vägivallast puutumata ning kahtlustan, et just puudulik kodukeskkond on see, miks nad hiljem juba täiskasvanud naistena küsitavais suhteis lõpetavad.

Omaette tähelepanuväärne on Jevgeni ja Saša Galperini loodud filmimuusika. See polnud nii napp, kui võinuks eeldada üsna rahuliku pildikeelega filmi puhul, ning toetas hästi linateose pingelist atmosfääri. Mingil kummalisel moel meenutas orkestratsioon ka omaaegseid eesti filme. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on Venemaal sündinud vendadega, kes nüüd elavad Prantsusmaal. Mine tea, ehk annavad siin tunda Moskva kompositsioonikooli Eestile tuttavad juured?

Kokkuvõttes on „Murina“ hea ja tugev film, mis ristub paiguti ka päris eluga, nimelt viidatakse linateoses 2007. aasta tulekahjule Kornati saarel, mille käigus hukkus 12 tuletõrjujat. Lugu on üsna selge puändiga, mis pole aga liialt sirgjooneline, et muutuda vaatajale igavaks. Mingis mõttes on see ka lugu lähisuhtevägivallast, mille eri variatsioone on viimasel aastakümnel tulnud nii kirjanduses kui ka filmis ette loendamatu arv kordi. Ent kuni püsib probleem, seni on vaja neid lugusid ka jutustada, nagunii on neid üldises mastaabis räägitud liiga vähe. Ja tundub, et üldsus on filmi hästi vastu võtnud, millest räägib ka asjaolu, et üks filmi patroone oli Martin Scorsese.

Tervikuna räägibki režissööri esimene film vabakssaamisest. Seda sümboliseerib kinnipüütud mureen, kes end viimse hetkeni päästa püüab, isegi kui see tähendab iseenda liha läbi närimist. Ja puänt on väga lihtne – et saada vabaks, ei ole vaja tingimata põgeneda. Vähemalt nii oleks see ideaalses maailmas. Päris maailmas ma paraku kahtlen, et asjad nii lihtsalt käivad. Aga ega see olegi oluline – vähemalt annab selline enam-vähem happy end lootust. Kas või neile, kes seda ise vajavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht