Täna räägime läti keelt!

Aarne Ruben

„Riia kaitsjad” on kõigi aegade kalleim Läti film, mis läks maksma ca 50 miljonit krooni. Temaatika poolest on sellele lähedane meie „Nimed marmortahvlil”.

„Riia kaitsjad” on lätlaste suurfilm, mida vändati juba 2004. aasta sügisest peale. Appi võeti ka üks Eesti ja üks Vene tootjafirma. „Riia kaitsjad” on kõigi aegade kalleim Läti film, mis läks maksma ca 50 miljonit krooni, temaatika poolest on sellele lähedane meie „Nimed marmortahvlil”. Viimasest on aga Läti film palju parem.

Suurfilm viib meid peamiselt 1919. aasta novembrikuusse, mil Saksa üksused pidid häbiga, kuid võideldes taganema Riiast Suur-Preisimaa piirini. Lootus näha selles filmis ka eestlasi ei täitunud. Kuid hüüdlause „täna räägime läti keelt” kõlas neis võitlustes küll. 1905. aastast peale oli selge, et „läti keele rääkimine” tähendab mõisate põletamist. Just niisuguse üleskutsega esines Hans Pöögelmann 11. detsembril 1905. aastal Volta keldris. Seda hüüdlauset parafraseeris ka selle linateose üks võtmetegelasi krahv Rüdiger von der Goltz (1865–1946), kes oma mälestustes „Minu missioon Soomes ja Baltikumis” pateetiliselt hüüatab: „Maailma kõige külmakärsalisema rahvuse esindajatega tuleks rääkida ainult saksa keelt.” Kindralmajor Rüdigerile, Potsdami Kuningate rügemendi kasvandikule ja vanapreisi kepidistsipliini tulisele pooldajale oli külmakärsalisim rahvus muidugi mõista inglased ja iga inglase juures seisminegi oli saksa rahvuse ja tema suurvõitude solvamine.

Filmis seisavad probleemideta koos Saksa armee 6. reservkorpuse ülem kindralmajor Goltz ja Lääne vabatahtlike armee ülem Vene kindralmajor Pavel Bermondt-Avalov (1884–1973). Nõnda ühendati sakslane ja venelane filmis ning elus. Kindral Bermondt (keda filmis ekslikult polkovnikuks tituleeritakse, ilmselt jäljendades temast vaimselt üle oleva Goltzi vaatepunkti) soovis oma armee teraviku suunata algul läti enamlaste, siis aga kogu läti rahva vastu. Kindral Rüdiger von der Goltz püüdis aga koostöös Vene valgetega tuua Läänemere idarandadele ühtekokku 30 000–40 000 saksa kolonisti.

Goltzi arvates Läti, Eesti ja eriti „ülbete leedulaste” rannad otsekui kisendasid tublide saksa talumeeste järele: „Venemaa laastatud, inimtühjad rannaprovintsid igatsesid hoolsaid saksa talupoegi oma viljakandvale pinnasele.” Saanud aga Riia ning Jakobstadti all ennenägematute kaotuste osaliseks, pidi Rüdiger viima oma armee välja nii, et tuleviku ees oleks kaitstud Saksa armee ja kitsamalt saksa ohvitseri nägu, et säiliks saksa ohvitseri puhas autoriteet. Oma mälestustes ei pea Rüdiger germaanlaste lüüasaamise põhjuseks mitte niivõrd eestlaste ega lätlaste tegevust, vaid Weimari läbinisti sotsiaaldemokraatlikku valitsust, kes keeldus oma Baltikumis võitlevatele kangelastele isegi sõjavarustust saatmast. „Nõnda langesid soldatid Riia all oma kaotatud isamaa eest,” kirjutab germaanluse idee suur pooldaja.

Filmis sikutab Goltz Bermondti lustiemanda voodist välja, kuna tema arvates peaksid Bermondti neli diviisi ründama otsekohe iseseisvuslaste kaitse all olevat Riiat, lahingutaktika ettekandmiseks on „ooberstil” üks minut tema, Goltzi autos. Bermondt keeldub otsekohe Riiat ründamast, „sest seda võib teha ka homme”. Selle asemel võib pidada pidu, mille ehteks lõõtspillid ja viin. Kasakarügemendi taustaga Bermondtil soovitatakse see öö veeta hoopis Rundāle lossis, võtta viimane šampanja, lasta oma uhketel vuntsidel märguda puuviljades ja veel mõnedes jookides. Sellepärast tulebki Bermondti tentsik Rüdigerile ette kandma, et „ooberst on väsinud, teine kord jms”. Kindral Rüdiger ei tunne sellist sõna nagu „väsinud”, ta mälestusteski on kirjas, et tema deviisiks on hoopis 90aastase sureva keisri Wilhelm Esimese sõnad: „Ich habe keine Zeit müde zu sein!” – „Mul ei ole aega olla väsinud!” Rüdiger on tulnud ekstra oobersti pärast siia, ta peab saama, mis ta tahab!

Rüdiger haarab laualt oma nahkkindad, läheb Bermondti ruumidesse, valmistudes õnnetut kasakaohvitseri „ümber haarama”. Kindralmajor annab žukovliku rusikahoobi oma isanda ukse kaitseks ette astunud tentsikule, nii et see tõugatakse hoolimatult kõrvale. Filmilik rusikahoop tuletab meelde reaalse krahv Rüdigeri tegelikke sõnu ta mälestustes: „Kui neil hambad sisse lüüa, võiksid nad tänulikud olla.” „Nad” käis küll lätlaste kohta, aga polnud ka kõigi teiste kohta ülearune.

Eestis praegu kättesaadav memuaarne materjal „Minu missioon” ja Vene ühe valgearmee esialgse kindrali von Lieveni adjutandi, mereväekapten Baartzi memuaarid „Fürst Anatol Pawlowitsch Lieven” (1925) nende sündmuste kohta vastust ei anna. Seal meenutatakse Avalovi, kõigi oma sõdurite lemmiku ja põhimõttelise kasaka puhul hoopis teisi seiku. Bermondt-Avalov jättis karistamata spioonid, keda ta ise vaibale nõudnud… Bermondt leiutas anekdootliku Bermondtgeld’i ehk Miitavi „raha”, mille eest üks lihtne soldat kunagi söönuks ei saanud…

Kui 1919. aasta 4. novembril jooksid partisanid üle puitsilla, sattusid Läti armee üksused kotti. Kindral Pēteris Radziņši raamatus „Läti vabadussõda” seisab, et kuigi Bermondt ilmutas oktoobri algusest saati vähe aktiivsust, olid Bermondti valgeüksused ja Saksa leegion valmis Läti valitsusvägesid tiibadelt kokku pigistama. Oletati, et „külmakärsalised” suudavad tulistada merelt suurtükkidega Bermondti positsioone Jūrmalas ja Torņakalnsi vabrikuhoonete juures, aga suurt viga laevasuurtükkide lasud ei teinud.

Filmis „Riia kaitsjad” mõtleb Riia kaitsjate geniaalse rünnakuplaani välja erusõdur, keda kehastab Jānis Reinis. Plaan näeb ette partisanide väljatungi üle silla, korraldada teisel kaldal pettetulistamine ja kui selles kohas lahingut vastu võttev Rauddiviis on juba meelitatud petteoperatsiooni, siis rünnata uuesti üle silla värskete jõududega.

„Läti vabadussõjas” kirjutatakse: „Torņakalnsi rajoonis asus Rauddiviis, kes pidas üksinda maha kõik need lahingud, saamata mingeid korraldusi. Harjunud, nagu Saksa sõjavägi ikka, töötama käskude järgi ja neid täites, oli Rauddiviis kaitsnud kättevõidetud positsioone viimse võimaluseni. Ta ei saanud käsku taanduda ega sisse võtta mingit muud tagapool asuvat positsiooni, sellepärast istus ta Torņakalnsis, kuni sealt lõplikult välja löödi.”

Nüüd on Läti ajakirjanduses ilmunud mängufilmi „Riia kaitsjad” kohta kriitikat, mille kohaselt võidukad Läti pealetungijad tulistanud taganevaid sakslasi selga. Nii ütleb üks vihane noormees filmide andmebaasis: „Mul on häbi tunda uhkust selle armee üle, kes laseb paaniliselt ja korratult taganevale vaenlasele selga.”

Tegelikus ajaloos ei pidanud sakslased just ülemäära suures segaduses taganema. Bermondtil õnnestus 10. novembril saata Daugava läänekalda võitluste tsentrisse oma viimane reserv, rügement Baltenland, mis andis verevendadele võimaluse viisakalt tagasi tõmbuda.

Poliitik, kes filmis Kārlis Ulmanise käest valget lippu ära kisub, on Andrievs Niedra (1871–1942), pastor ja tuntud kirjanik, endine Tartu ülikooli kasvandik, kelle marionettvalitsusega Eesti Landesveeri sõjas juriidiliselt sõdis. Muidugi ei olnud Niedra novembris enam ammugi Riias (Läti sõdurid arreteerisid ta juba juunis), kuid autorite fabuleerimisvabadus maksab ka midagi. Muide, Niedra romaani „Nälg ja armastus” eestikeelne tõlge sai väga populaarseks ka meil, Eesti ajal.

Filmist on täielikult välja jäetud läti punased kütid, kellega Rauddiviis suve jooksul kõige enam hädas oli ja kelle tegevuse tulemusena „jõudis Saksa vägede võitlustahe keemispunktini” (kindral Rüdiger von der Goltzi arvates). Samuti ei näidata liitlaste laevade tugevaid tulelööke bermondtlastele. Kindral Gough käskis ajaloolises tegelikkuses Läti sõduritel kirikutornides istuda, et anda operatiivselt merele raadioteateid, kui hästi on läinud Briti laevastiku hävitustöö vaenlase kallal. Kui Goughi laevastik ei saanud oma tuletäpsuse kohta tagasisidet, ähvardas ta suurtükilaskmise lõpetada. Bermondtini aga jõudsid luureandmed, et liitlased plaanivad midagi sellist, sellepärast pani ta mõnedesse kirikutornidesse omad mehed. Kriimsilmne saksa luuraja, kellega „Riia kaitsjate” kangelaslik sõdur Torņakalnsi kirikutornis rusikavõitlust peab, näikse olevat just selline mees.

Kokkuvõttes on „Riia kaitsjad” üsna nauditav nii rahva vaimustuse kujutamisel kui ka teises pooles, mehe-naise suhetes. Midagi kritiseerida vist ei tasu, sest tegu on võõra rahva kannatuste ja võitlusega, mille ees tuleb paratamatult müts maha võtta. Läti riiki tema praegusel kujul oleks võinud ajalooliselt ka mitte tekkida, kõik oli ehku peal ja vennad eestlased olid alati valmis appi tulema. Väikese läti rahva otsustavus tegi aga võimalikuks ka tänase päeva imed.