Taaskasutus filmikunstis

Uue Hollywoodi linateosed on stilistiliselt äravahetamiseni sarnased mitmekümne aasta taguste filmidega.

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Hacksaw Ridge’i lahing“ („Hacksaw Ridge“, USA, 2016, 139 min), režissöör Mel Gibson, stsenaristid Robert Schenkkan ja Andrew Knight, operaator Simon Duggan, helilooja Rupert Gregson-Williams. Osades Andrew Garfield, Rishard Pyros, Hugo Weaving, Rachel Griffiths jt.

Mängufilm „Valgus ookeanide vahel“ („Light Between the Oceans“, Suurbritannia-USA, 2016, 133 min), režissöör-stsenarist Derek Cianfrance, operaator Adam Arkapaw, helilooja Alexandre Desplat. Põhineb M. L. Stedmani samanimelisel romaanil. Osades Michael Fassbender, Alicia Vikander, Rachel Weisz jt.

„If I could turn back time, if I could find the way“ (kui ma saaksin aja tagasi pöörata ja leida oma tee) – laulis Cher kurblikult, ümbritsetuna valges vormis madrustest ja, kuna tegemist oli ikkagi 1980ndatega, siis üsna püksatuna. Tal poleks küll aga muretsemiseks põhjust olnud. Aega saab siiski tagasi pöörata, kui meie kinolevisse jõudnud ja jõudvate filmide põhjal otsustada. Vähemalt nende, mis Hollywoodist tulevad.

Filmikunst muutub pidevalt. Vähemalt jääb selline mulje, sest tehnilisest aspektist vaadatuna toob iga hooaeg midagi uut. James Cameron lubab 3D-le anda „Avatari“-seeria järgmiste filmidega täiesti uue kvaliteedi, samal ajal kui Ang Lee uus Iraagi-draama „Billy Lynni pikk poolajakõnd“¹ võeti üles kiirusel 120 kaadrit sekundis (uus rekord, enamiku filmide kiirus on 24 kaadrit sekundis). Filmitegijad katsetavad pidevalt millegi uuega. Alati see muidugi ei toimi. Mõned vaatajad on Ang Lee üllitist juba kirjeldanud veelgi talumatuma kogemusena kui 48 k/s kiirusel üles võetud „Kääbikut“.² Võib-olla peeti siinkohal silmas seda kohutavat pidevat laulmist.

Kahju aga, et lookirjutamise peale samasugust auru ei panda. Hollywoodile on küll alati meeldinud vanu lugusid üles soojendada, aga nüüd tundub, et seda ei viitsita enam isegi varjata. Isegi uusversioonidel on uuest vaatenurgast või sisust täiesti ükskõik, kuigi „Seitsme vapra“³ promomaterjalid lubasid igal võimalikul juhul „ainulaadsust“, oli film ise lõpuks ikka selline, nagu poleks Sam Peckinpah’d kunagi olemas olnudki. Mis tekitab muidugi küsimuse: milleks üldse?

Öeldakse, et noorus on eksperimenteerimise aeg. Niisamuti ka filmitegemises. Järgnevatel kuudel ees seisvate kõige oodatumate esilinastuste põhjal otsustades tundub, et nii kui on natuke rohkem raha mängus, lendab seiklusvaim mõnest arvutiga tehtud eriefektiaknast välja.

„Valgus ookeanide vahel“ on selle mentaliteedi ere näide. Sellel kauaoodatud filmil olid justkui taskus kõik trumbid. Trendikas režissöör Derek Cianfrance, kes oli „Kurva valentinipäevaga“⁴ veenvalt tõestanud, et suudab rääkida ka kõige hapramatest tunnetest, M. L. Stedmani bestseller alusmaterjaliks ja kollase ajakirjanduse vääriline legend kaadri tagant (Alicia Vikanderist ja Michael Fassbenderist sai pärast võtteplatsil kohtumist maailma kuumim paar). „Valgus ookeanide vahel“ võib saada aasta ühe üllatavama filmi tiitli küll, aga mitte originaalsuse, vaid selle täieliku puudumise eest.

Cianfrance on siin üle võtnud „emaliku melodraama“⁵ allžanri klišeed ja teinud filmi, mis sobiks kenasti ühte ritta nii „Stella Dallase“ kui „Mildred Pierce’iga“.⁶ Seda muidugi juhul, kui see film ka midagi väärt oleks.

„„Valgus ookeanide vahel“ on film armastusest, tõest ja suhtes olevate inimeste saladustest teineteise ees. Ja sellest, mis siis saab, kui need saladused päevavalgele tulevad“, ütles Cianfrance kommentaariks esilinastusel. „See on moraalidraama, mille tuumaks on ajatu armastuslugu.“ Tõsi, lugu abielupaarist, kes igatseb lapse järele üksikul saarel, mida kaunistab vaid üks majakas, on vanade melodraamade igapäevane leib. Paraku tundub aastakümnete eest võluvana mõjunud temaatika tänapäeval naeruväärne ja kistud. Jaburad süžeeliinid ja kõuena kõmisev Alexandre Desplat’ muusika garanteerivad selle, et kinos magama ei jää, aga samas on tõenäosus minna seansi ajal järjest rohkem närvi. „Valgus ookeanide vahel“ venib nii, et kestaks justkui aasta aega, ning 132minutine pikkus selle mulje hajutamisele küll kaasa ei aita. Raske mõista, miks otsustas indie-režissöörina tunnustatud Cianfrance astuda esimese sammu kirjanduse ekraniseeringute ja peavoolu filmikunsti rajal. Selles filmis pole mitte kõige vähematki ajakohasust. Napilt jääb puudu koirohulõhnast.

Kui Cianfrance’i mõttes mõlkusid 1940ndad, siis läks Mel Gibson stiilipuhtalt välja 1950ndate aastate filmikunsti tundele. Põhjust on lihtne ära arvata: tema viimasest lavastajatööst on möödunud täpselt kümme aastat. Pärast oma viimase filmi „Apocalypto“⁷ esilinastust sai Gibsonist tabloidide püsikangelane – lood purjus peaga autojuhtimisest, koduvägivallasüüdistused ja video rassistliku sõnavõtuga levisid viirustena kiiremini kui klipid aevastavatest kassidest. Hakkas tekkima mulje, et üks maailma suuremaid staare ei olegi asendamatu. „Hacksaw Ridge’i lahing“ võib olla nüüd see film, mis toob Gibsoni sammukese lunastusele lähemale. Mitte küll seepärast, et tegemist oleks meistriteosega: esimesest Aumedali kavaleriks saanud sõjaväeteenistusest keeldujast Desmond Dossist kõnelev film on nii pompoosne, et ajab lausa hambaid krigistama, aga kinnitab Gibsoni võimekust märulilavastajana. Gibson on ajalooliste faktide järgimist kohelnud alati pigem ettepaneku kui kohustusena, kuid kui Desmond (keda mängib bambilik Andrew Garfield) läheb lõpuks lahingusse relvastatuna vaid oma südamedaami piibliga, satub „Hacksaw Ridge’i lahing“ oma tõelisse sõiduvette. Olgu siinkohal öeldud, et austraallane Gibson on ilmselt ainus inimene siin planeedil, kes räägib lugu rahuarmastavast mehest, aga näitab tema meelsuse kinnituseks näiteks kaadreid Garfieldist, kes lööb jalaga granaadi kõrgele õhku, nagu oleks taas käes jalgpalli MMi ajad.

Veendunud katoliiklasena ei püüdnudki Gibson oma konservatiivseid vaateid varjata. Ja miks peakski? „Kristuse kannatused“⁸ oli üks aasta edukamaid filme. Jah just, „Ämblikmehe“ ja „Shreki“⁹ järel. Aga me teadsime seda ju niigi, et ristilöömise taustaks on väga mõnus paismaisi matsutada.

„Hacksaw Ridge’i lahing“ kõnetab selgelt sedasama arvukat vaatajaskonda kui aramea keelt kõnelev Jim Caviezel. Ja siiski on see Gibsonilt herzoglike läbielamiste järel üks turvaline samm. Pühaklik protagonist, piiblivöö-sõbralik sõnum ja sõjafilmides harvaesinev süütus (mida nägime viimati ehk siis, kui Spielberg läks Normandiasse päästma reamees Ryanit¹⁰), sobiks peaosa selles filmis vabalt ka Charlton Hestonile. Kõike arvesse võttes ei ole see film mitte sõjast, vaid usust.

Kuigi Desmond Doss ei võtnud oma elus püssigi kätte, päästis ta 75 haavatud sõdurit (ise on ta küll hiljem väitnud, et see arv on tohutu liialdus, ning et ta olla päästnud „ainult“ 50). Nagu Howard Hawksi „Seersant Yorki“¹¹ puhul, on siingi raske ette kujutada, et selline heasoovlik eepiline sõjafilm kedagi solvata võib. Ja seda kinnitust ongi ilmselt Gibsonile praegu kõige enam tarvis. Vaatajad? Pole nii oluline.

Kokkuvõttes ei ole vanamoelisus üdini halb. Nagu ka eelmise aasta filmid, näiteks „Brooklyn“ või „Carol“,¹² on Eestis detsembri keskel linastuv „La La Land“,¹³ ood vanadele Hollywoodi muusikalidele, peaaegu piisavalt võluv, et õigustada vanamoelist lookaart. On see hea film? Seda küll. Kas see võidab kotitäie Oscareid? Tõenäoliselt. Aga erinevalt näiteks Baz Luhrmanni popkultuuriviidetest pakatavate sädelevate ekstravagantsustega, ei too see muusikaližanrisse juurde midagi uut.

Pole midagi halba austusavalduses oma lemmikfilmidele. Ja vabalt võib vahelduseks ka unustada iroonilised märkused ja küünilise vaatenurga elule: on ju just häbenematu naiivsus ja elu imelisuse tunnistamine see, mis klassikalised filmid nii meeldivaks teeb. Aga kui ainus viis uusi filme vanadest eraldada on täiustunud helisüsteem ja teravam pilt, siis on põhjust muretsemiseks. „Inimsuhe on minu meelest nagu haikala, mis peab kogu aeg edasi liikuma, muidu sureb,“ ütleb Woody Allen „Annie Hallis“.¹⁴ Sama võib öelda ka filmikunsti kohta. Ärme paanitse, hai ei ole veel surnud, aga väga väsinud tundub ta igatahes küll.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Billy Lynn’s Long Halftime Walk“, Ang Lee, 2016.

2 „The Hobbit: An Unexpected Journey“, Peter Jackson, 2012.

3 „The Magnificent Seven“, Antoine Fuqua, 2016.

4 „Blue Valentine“, Derek Cianfrance, 2010.

5 maternal melodrama – melodraama liik, milles ema ohverdab end täielikult oma lapse heaks.

6 „Stella Dallas“, King Vidor, 1937; „Mildred Pierce“, Michael Curtiz, 1945.

7 „Apocalypto“, Mel Gibson, 2006.

8 „The Passion of the Christ“, Mel Gibson, 2004.

9 „Spider-Man 2“, Sam Raimi, 2004; „Shrek 2“, Andrew Adamson, Kelly Asbury, Conrad Vernon, 2004.

10 „Saving Private Ryan“, Steven Spielberg, 1997.

11 „Sargeant York“, Howard Hawks, 1941.

12 „Brooklyn“, John Crowley, 2015; „Carol“, Todd Haynes, 2014.

13 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

14 „Annie Hall“, Woody Allen, 1979.