Tagasi kujundujumise juurde

Donald Tomberg

„Mehed ujumistrikoodes” on igati muhe komöödia, milles „ideoloogilised meessubjektid” üritavad hüpata enda tekitatud ja paratamatult mehelikesse šabloonidesse.        Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse probleemi üle võib muiata ja ka selle eest võidelda. Võidelda on muidugi alati põhjust, kui kellelegi tõesti liiga tehakse või alandavalt koheldakse. Vastuolud on aga sama vanad kui maailm. Nii jääb meile näiteks inimkaubanduse vohamine oma mõõtmetelt hoomamatuks, samal ajal võib tagumikust näpistamine kontoriruumis pakkuda pikaks ajaks tulist kõneainet ja lehepinda. Nojah, demokraatia lihtsalt ei jõua kõikjale. 

Teoreetilises plaanis võiks märkida sedagi, et mures meestekeskse maailma, mures meeste domineerimise pärast, taandatakse ju sugu pelgalt võimu atribuudiks ja inimest mõistetaksegi eelkõige vaid kohana mingis ideoloogilises suhtes.       

Ideoloogiline subjekt

Taoline eeldus sisaldub juba küsimuse püstituses ning sellises taandamises on midagi koomilist. Siin võiks näiteks pöörduda korraks Louis Althusseri poole, kelle järgi luuaksegi (ideoloogiline) subjekt valitseva ideoloogia kõnetamisega/väljahõikamisega. Ideoloogia  on kõikjal ning ka ideoloogia väljahõikamine leiab alati aset. Väljahõikamise juures on konks aga selles, et hõigatava jaoks esitatakse koos hõikamisega ka ideoloogial juba varuks olevad valmis vormid, mallid vastavate pakkumistena, mille omaksvõtmise järel alles saabki inimesest (ideoloogiline) subjekt ja oma ühiskonna liige.       

Meenub üks telemäng, milles võistlejad seisid basseini veerel, mõõdukas tempos ligines neile aga sein, millesse oli sisse lõigatud kergelt akrobaatilises poosis inimkujud, avadšabloonid. Võistlejad kas suutsid oma poosid sobitada seinasolevate avadega ja pääsesid  pealeliikuvast seinast läbi või sõitis sein nad pidulikult basseini. (Muide, ka Priit Pärna ja Janno Põldma filmis „1895” on taoline episood, kus selleks, et saada tuvastatult šveitslaseks, tuleb hüpata läbi seinas oleva šablooni – „šveitslase identifitseerimismasina”.)       

Tulles selle groteskse näite juurest tagasi meeste ja naiste võrdõiguslikkuse probleemi juurde, võiks öelda, et kui meeste ja naiste šabloonid pole valitseva ideoloogia poolt mitte lihtsalt pakutud, vaid määratud kui domineerija ja domineeritu, siis korra majja loomiseks tuleb valitsevasse ideoloogiasse lõigata uued mees- ja naisküsimuse šabloonid. Ent millised? Loomulikult võrdsed! Aga kuidas see siis välja näeb? Muidugi nii, et karjääri tegemisel pole sood eelistatud. Niisiis tuleb anda mõlemale soole sama šabloon – inimene (karjääri) redelil. Kes sellest šabloonist koos redeliga läbi hüppab, saabki auhinna.       

Naljakas on asi siis, kui inimene ise ei olegi enam muud kui tema roll. Naljakas on ka siis, kui inimene ise tahabki mõista end vaid rollina. Sellisel juhul domineerib ju roll inimese üle viimse instantsina. Meenuvad Molière’i komöödiad. Aga mitte üldse pole naljakas, kui hinnangutes loebki vaid roll.     

Meeste kujundujumine

Rootslaste (režissöör Måns Herngren) mängufilm „Mehed ujumistrikoodes” on kerge  ja muhe suvine vaatamine, üsna oskuslikult tehtud komöödia. „Ideoloogiliste subjektide” ja „väljahõigetega” vaatajat muidugi koormama ei hakata, stardiplatvorm kui lähtealus ongi aga just mehe ja naise eneseteadvuslike ja ühiskondlike rollide vastamisi asetamises. Juba filmi alguses joonistatakse (ehk tegelikult juba unustatud?) traditsioonilise mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandi suhtes välja vastupidised jaotused. Peategelane Fredrik, kes jõudis  1985. aastal oma võistkonnaga saalihoki riigi meistrivõistlustel, vaat et napilt medalile, on 2008. aastaks oma sõpradega ületanud keskea maagilise piiri ja nende võistkonna „sõpruskohtumine” naissoost saalihokimängijatega päädib ühe mehe kipsis jalaga. Edasi mängib Fredrik lauahokit oma tütrega (see on ohutum), teeb seejuures sohki ja tagatipuks laseb veel ennast tütrel ratta pakiraamil vedada. Fredriku eksabikaasa, tütre ema, teeb aga  hoogsalt karjääri ja siirdub selle raames Londonisse. Fredriku sõprade elukäik ei ole ehk nii illustratiivne, aga unistuste täitumisega ei saa kiidelda neist keegi. Ühesõnaga, mehed on keskeas ja silmitsi tulevikutühjusega, mehed on muutumas oma nooruspõlve võimsuse paroodiaks, mehed isegi ei tea, mida nad tahavad, nad on paigale ja moodsale ajale jalgu jäänud. Naised aga teavad, mida tahavad, suudavad selle eest ka seista ja lähevad elus edasi.  „Mehed ujumistrikoodes” riimub muidugi sisuliselt brittide filmiga „Püksid maha”, milles töölisklassist pärit isehakanud meesstripparid lõid õllekõhtudest hoolimata ennast paljastades enesetõestuse pretsedendi. Rootslaste film kratsib ühiskondlikke jaotusi pisut sügavamaltki ning võrreldes inglaste filmi karismaatilise hooga, mõjub „Mehed ujumistrikoodes” isegi veidi lüüriliselt. Mehed, kes hakkavad tegelema kujundujumisega, teevad seda algul  nalja pärast, hiljem aga lööb välja spordimehe vaim ja naljale lisandub tahtmine olla parim, võita ja tõusta poodiumile.

Tahtmata liiga palju filmi süžeest rääkida, võiks siiski märkida mõningaid kõnekaid detaile. Esiteks, kui endised saalihokimehed leiavad end kujundujumas, peavad nad võitlema ka enda õiguste eest. Kujundujumine on naiste ala, vastavalt sekkub kergelt bürokraatia ja mehi ei taheta kujundujujate klubina registreerida.  Mehed peavad siin nõudma enda võrdset kohtlemist naiste kõrval. Ühesõnaga, mehed peavad apelleerima „inimõigustele”. Säärane võitlus mehi ei tapa, teeb neid vaid tugevamaks. Ühtlasi võib vihjeliselt nautida diskursuste konflikti stseenis, kus rikka vanaproua erapeol kõrbeb kujundujujate naljakava just tõsimeelse, spordimeheliku esituse tõttu. Sealt edasi juhtub aga see, mis ikka juhtub, kui ükskõik mis valdkonda lähemalt vaadelda. Sest mis võiks kujundujumisest veel paremini esile tuua meeste graatsiat ja sisekaemusliku uue lehekülje keeramise? Võib-olla harjutused lindiga? Võib-olla.      Rootslaste filmis aga annab kujundujumisele  keskendumine komöödia kõrval maad ka huvile, vaat et isegi imestusele just selle spordiala lähivaates. Ning pühendumine, isegi kui seda tehakse naljaga pooleks, on ikka kuidagi tõsiseltvõetav. Tagatipuks selgub, et kujundujumine on põline meeste ala, et mehed on selle leiutanud ja esimene kujundujumise maailmameistrivõistlus 1890. aastal peetigi ühemõtteliselt vaid meeste osalusel (s.t jälle meeste domineerimine). Seega, mehed murravad  siin ju hoopis tagasi juurte juurde!     

Vesi ei tee sugudel vahet

Basseinis sulistamine ja mõningad pikad kaadrid vee all olemisest loovad filmis aga (tahtmatult?)  assotsiatsiooni ka sellise perioodiga, mil sood ei omagi tähtsust, nii et filmis kõlav repliik „vesi ei tee sugudel vahet”, ei mõjugi nii juhuslikult. Nõnda võikski öelda, et „Ujumistrikoodega meestes” on pinge inimlikus (soolisi erinevusi kaasavas) universaalsuses, mis loovib mööda väljavõideldud ja jaotatud ühiskondlikest positsioonidest ning soorollidest ja sooproblemaatikast, kusjuures alumine (universaalne) plaan leevendab ülemist. 

„Mehed ujumistrikoodes” rihibki järk-järgult sooliste erinevuste ja rollikonfliktidega just selle universaalse poole, mis ka erinevused mõtestab. Filmis on stseen, kus kunagised, saalihoki koondise võistlusdressid lähevad meestel aastate tagant uuesti käiku kujundujujate koondise dressidena. Lihtsalt embleem tuleb ära vahetada, ristatud hokikeppide (meeste mäng) asemele tuleb õmmelda luik (aga mis võiks veel paremini sümboliseerida naiselikkust?).        Risthüpe, kuidas mehed siirduvad naiste areaali, leiab aset ka filmi tegevuses laiemalt. Fredriku tütar, kes on isast lahku kasvanud, hakkab  kujundujujate koondise treeneriks ning isa ja tütar leiavad teineteist, ehk siis tütar leiab isa eest hoolitsedes, et ka isa hoolitseb tema eest. Kõik see on antud kergelt, liigse dramaatilise raskuseta, skeptilisema pilgu jaoks ehk isegi filmilooliselt kohustuslikuna.       

Filmi lõpp manifesteerib meeste eneseteostusliku puändi toodud risthüppest aga hoopis väljaspool. Niisiis, igati muhe komöödia, milles „ideoloogilised meessubjektid” üritavad hüpata hoopis enda tekitatud (paratamatult mehelikesse) šabloonidesse.