Tähistades tõsielu

Berliini filmifestivalil jagub ebamugavat, aga õpetlikku vaatamist.

SAARA MILDEBERG

Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“ 20. II – 1. III 2020.

Teatavasti on Berliin suurlinn, mille hallide seinte vahel kohtuvad, põrkuvad ja segunevad iga päev kõikvõimalikud kultuurid ja ideoloogiad. „Berlinale“ annab võimaluse ohjad enda kätte haarata ja ise oma 11päevase ümbermaailmareisi marsruut koostada.

Festivali keskusest Potsdami väljakul üle terve linna laotuvat kobarkinodest, saja-aastastest filmipaleedest ja auditooriumidest koosnevat konglomeraati mööda liigeldes läbib iga päev vähemalt 40 kilomeetrit. Lörtsi trotsides kinouste taga looklevad järjekorrad, Johnny Deppi tähelepanu pärast tunglevad ja „Kariibi mere piraatide“ plakatitega lehvitavad fännid, linastusjärgsed kõnelused filmitegijate ja kaasvaatajatega, soojalt serveeritavad soolakringlid ja tualettruumide seintele kleebitud hügieeninõuannetes avalduv uue viiruse hirm tegid „Berlinalest“ selle publikufestivali, millena ta tuntud on – kõigi meeltega tajutava kehalise kogemuse. Ja muidugi filmid, mida ei olegi enamasti võimalik näha mujal kui festivalidel. 13eurosest hinnast hoolimata oli suurem osa pileteid välja müüdud ja kinosaalid rahvast täis – ka neil filmidel, mille tutvustuses oli hoiatussilt „eksperimentaalne“, ka neil, mis kestsid kolm ja pool tundi. Esimesed seansid algasid kell üheksa hommikul, viimased lõppesid keskööl. 70 tegutsemisaastat ja külastajate kasvav arv on Berliini rahvusvahelise filmifestivali kestva veetluse ning filmide a(s)jakohasuse kindel märk.

Rahvusvahelise suursündmuse eelõhtul raputas Saksamaad tragöödia ja 70. aastapäeva avagalale kogunenud mälestasid 19. veebruaril Hanau tulistamises hukkunuid vaikuseminutiga.

Kunagises külma sõja aegses kriisikoldes on tavaks olla poliitiline, aga diplomaatiliselt korrektne. Juba 2004. aastast avalikult ja valjuhäälselt soolise võrdõiguslikkuse eest võitleva festivali avafilm „Minu Salingeri aasta“1 viis vaatajad 1990. aastate New Yorki, kus kirjanikukarjäärist unistav Joanna (Margaret Qualley) asub tööle assistendina kirjastusagentuuris. Filmi põhirõhk on assistendi ja ülemuse Margareti (Sigourney Weaver) suhtel. Karmide nõudmiste, terava dialoogi, kokkupõrgete ja alanduste asemel portreteeritakse kaht eri põlvkonnast naist ja nende ambitsioone, hoidudes stereotüüpsetest konfliktidest. „Minu Salingeri aasta“ on turvaline võimalus veeta poolteist tundi internetieelses ajakapslis, jälgida veidra kiiksuga, kuid alati heatahtlikku ning turvalist seltskonda. Seetõttu on film saanud aga ka naiivselt pretensioonitu ja langes festivalil karmi kriitikarahe alla. Vastukaaluks heatujufilmile linastus „Berlinale“ provokatiivses „Panoraami“ programmis USA režissööri Kitty Greeni mängufilm „Assistent“,2 mille lähtekoht on sama: värskelt kolledži lõpetanud neiu alustab tööd assistendina oma kindlaks kujunenud (kirjutamata) reeglitega produktsioonifirmas. Aasta läbilõike asemel keskendub film ühele päevale Jane’i (Julia Garner) elus. Esimesena kontorisse saabuva ja sealt viimasena lahkuva naise argipäev kubiseb sekretäri­tööga seostuvatest õudusunenäolistest stereotüüpidest, mikroagressioonidest, mis uuristavad järjekindlalt tema enesekindlust, alates meeskonnale kohvi keetmisest ja bossi naise vihastele telefonikõnedele vastamisest kuni seksuaalse ärakasutamiseni. Kuigi kiskjaliku ülemuse küüsis ei ole mitte Jane ise, vaid äsja värvatud ja veelgi kogenematum kolleeg, on mõlemad hierarhia madalaimal pulgal seistes süsteemi ohvrid, kellel puudub 2017. aastast üleilmse hoo saanud Me Too liikumise väestav tagala.

Kambodža autor Rithy Panh on filmis „Kiiritatud“ kombineerinud arhiivimaterjali ja etenduskunsti jutustajate dialoogi, et võrrelda Teises maailmasõjas hävitatud Jaapani linnu Saksa koonduslaagrite ja Kambodža surmaväljadega.

Kaader filmist

2020. aastal uue juhatuse korraldatud „Berlinale“ põhiteemad olid keskkonnasäästlik areng, sooline võrdõiguslikkus ja dokumentalistika. Esimene seostus pigem filmide tootmisega ja selle üle arutati kulisside taga. Publik sai sellest osa korduvkasutatavat kohvitopsi käes hoides 100% taastöödeldud nailonist valmistatud punasel vaibal toimuvat ja Viera Čákanyová düstoopilist droonidega üles võetud sci-fi dokumentaalfilmi „FREM“3 jälgides. Naissoost filmitegijaid kohtas aga tihti nii protagonistidena ekraanil kui ka linastusjärgsetel kõnelustel režissööride ja produtsentidena. Dokumentaalfilmidega on lood keerulisemad. Ametlikult on 340st linastuvast filmist 94 ehk üle neljandiku dokumentaalfilmid. Tõusev tähelepanu on orgaanilise arengu tulemus. Dokumentaalfilmid pole kunagi olnud põnevamad kui praegu: arhiivid on süvauuringuteks valla ning taskukohased ja taskusse mahtuvad kaamerad lasevad filmitegijad oma subjektidele äärmiselt lähedale, vahendama teemasid, mis on tõeliselt olulised. Valminud filme on aga aina keerulisem liigitada, sest filmitegijad hägustavad subjektiivse perspektiivi ja vormiliste võtetega mängides žanripiire. Parafraseerin Martina Zöllneri, Berliini-Brandenburgi ringhäälingu dokumentaal- ja mängufilmiprogrammi juhataja öeldut: portreteerivad promofilmid on asendunud loominguliste dokumentaalteostega, mille vormi- ja teemakäsitluses segunevad kunst ja uuriv ajakirjandus.4

Kõneka meediumina jääb meelde Youtube’ist kogutud president Putinile adresseeritud telefonivideotest kokku monteeritud „Vundamendiauk“,5 71minutiline poliitiline ja sotsiaalkriitiline kompilatsioon, mis linastus samuti „Panoraami“ programmis. Isikukultust eksponeeriv film demonstreerib palvete ja persesaatmiste kaudu tänapäeva Vene ühiskonda ja seal valitsevaid arusaamu riigist ja sotsiaalsest õiglusest. Sõnavabaduseta kodanikele on nende videoläkitused demokraatia viimane õlekõrs ja leitud materjalist koosnev film, kus koostaja ainus panus on klippide lõige ja järjestus, on sõnum ka dokumentalistide keerulise olukorra kohta. Abituse emotsionaalsust rõhutades süvendab film aga ka Venemaa kui eksootilise Metsiku Ida stereotüüpi. Venelaste rahvusliku eripära jahtimise lõksu meelitab ka Natalja Jefimkina film „Garaažirahvas“,6 mis jälgib ühe Vene kaevanduslinna garaažikogukonna tegemisi. Sümmeetriliste kaadrite, kirgede ja kurbade saatuste poolest sarnaneb mehi ja nende hobisid portreteeriv film Vladimir Loginovi „Sipelgapesaga“,7 aga kahvatub selle kõrval, hoolimata huvitavatest karakteritest.

„Mis jääb (taaskülastatud)“8 on Bosnia ja Hertsegoviinas 1992. kuni 1995. aastani peetud kodusõjas korda saadetud sõjaroimade toimumiskohtades 2010. aastal salvestatud ja lühifilmivormis ilmunud 30minutilise dokumentatsiooni täispikk järg. Kunstnik naaseb Haagi tribunali dokumentides välja toodud üheksateistkümnesse kohta, hoides plakatit kümme aastat tagasi samas kohas tehtud fotoga. Nägude asemel staatilise maastikukaadri ümbruses toimuvaid vestlusi lindistades annab Thieme oma perspektiivi selgitamise asemel hääle kohalikele. Mis toimub neis paikades nüüd, kui sõda ei ole enam aktuaalne? Nagu vaikiv maastik, mäletavad inimesed toimunut, aga sellest on raske rääkida, olgu põhjuseks kollektiivne süütunne või igaühe fookuse nihkumine. Mäletamisega on tegemist ka dokumentaalkategooria võidufilmis „Kiiritatud“.9 Kambodža autor Rithy Panh on kombineerinud arhiivimaterjalid ja etenduskunsti jutustajate dialoogi, et võrrelda Teises maailmasõjas hävitatud Jaapani linnu Saksa koonduslaagrite ja Kambodža surmaväljadega. Neis piltides ei ole midagi uut, aga tontlikud triptühhonid, võikad keelpillihelid ja strateegiliselt timmitud vaikus annavad kurjuse laboratooriumi atmosfääri edukalt edasi ja pelutavad vaatajaid, kellest kümmekond lahkus tõesti enne filmi lõppu saalist. Selgituseks kõlab filmis meeldetuletus, et „haav on ikka liiga lahti, et hinge mahuks valu, armastus ja unustus“. Teadmatus on õndsus, aga paljusid „Berlinalel“ linastuvaid filme on ebamugav vaadata. See on ka eesmärk: nende filmide edu ei mõõdeta mitte vaatajate arvu, vaid avaliku arutelu järgi, mis linastustele järgneb.

1 „My Salinger Year“, Philippe Falardeau, 2020.

2 „The Assistant“, Kitty Green, 2019.

3 „FREM“, Viera Čákanyová, 2019.

4 Martina Zöllner, „Game Changers: The Power of Documentary Film Today“, avalik loeng 28. II 2020.

5 „Котлован“, Andrei Grjazev, 2020.

6 „Garagenvolk“, Natalja Jefimkina, 2020.

7 „Sipelgapesa“, Vladimir Loginov, 2015.

8 „Was bleibt (Re-visited)“, Clarissa Thieme, 2020.

9 „Irradiés“, Rithy Panh, 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht