Taluõue Marvel

„Soo“ mõjub kõrgsoona, mida läbib hooldatud laudtee ning kuhu on hea linnaelu lärmakusest närve puhkama minna.

JOONAS OJAP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Soo“ (Taska Film, Apollo Film, Kassikuld, Eesti 2022, 87 min), režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, operaator Ergo Kuld, helilooja Mick Pedaja, põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel. Osades Franz Malmsten jr, Epp Eespäev, Indrek Taalmaa, Hanna-Ly Aavik, Helgur Rosenthal, Grete Kuld jt.

Asjalike filmiversioonide tegemine eesti kirjandusklassika alusel pärast linalugusid „Tõde ja õigus“ ja „Talve“* enam ei üllata. Välja on juba kujunenud omamoodi standard, milline üks eesti kirjandusteos ekraanil välja peab nägema: soine, linane ja habemes. Vaid peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on Pariisist kunsti õppimast tulnud ning seega raseeritud. Ta näeb välja isegi piisavalt hoolitsetud, et talle kaasa elada. Rikkast alg­materjalist on üritatud pooleteise tunni sisse mahutada paljut. Tegemist on üpris tempoka filmiga, mis igavlemiseks aega ei jäta. Näitlejatööd kannavad ning kuigi kohati hoiavad alarahastuse tõttu tehtud valikud filmi pisut vaos, siis on nähtav kauni rabamaastiku taustal nauditav. Värviküllased kaadrid on imetlusväärsed. Suurema osa ajast meenutab visuaalne pool jalutuskäiku Soomaal – iseenesest see ju ongi lugu nurjunud puhkusest –, aga kompamata ei jää ka laugaste tume ja pilvine külg.

Kindlasti ei saa mainimata jätta Mick Pedaja loodud helitausta, mis peegeldab kurblikel-rõõmsatel nootidel erksates toonides kaadrisse jäädvustatud vetruvat maastikku, vajadusel öise udu tumedust. Helitaust võimendab stseene ja annab neile hinge lihtsate vahenditega. Ilusatel hetkedel laseb see vaatajal end tunda äraolevalt, nagu helilooja Joe Hisaishi looming animefilmides.

Kõigest sellest võib jääda mulje, et eesti film on jõudnud mingi eksporditava kõrgtasemeni, kuid kahetsusväärselt on filmis siiski kujutatud eestlasi. See tähendab palju tühje pilke, arusaamatuid habemesse pobisemisi, kiiruga lahkumisi inimkontakti vältimiseks. Kõik see tekitab küsimusi ega paku vastuseid. Tundeid pole võimendatud mitte sisuka dialoogiga, vaid üksteise nimede üha intensiivsema korralekutsuva-nõudliku kordamisega. Armastavad ja armastust avaldavad vaid kohtlased ja lihtsameelsed karakterid. Siin polegi muud öelda, kui et ühel hetkel peavad ka eesti režissöörid mõistma, et filmide maagilist maailma käiaksegi uudistamas selleks, et põgeneda säärase külma reaalsuse eest.

„Soo“ suudab kauni välimusega küll unustama panna, et siinne sündmuste areng on tegelikult päris loojutustamise asendustegevus. Inimesed elavad siiski kaasa teistele inimestele, mitte põhjuseahelatele. Pildil Toomas (Franz Malmsten jr).

Venno Kornak

Ilmselt osalt just seepärast, et tihe sündmustik on esitatud põhimõtte „vähem on rohkem“ järgi (mitmekesine karakteribande ei saa aega ega võimalust end põhjalikult väljendada), jääbki üldmulje, mille vaataja kinost lahkudes kaasa võtab: ära sai vaadatud igale maitsele meelepärane film, mis läheb kohe meelest. Põhjused võivad aga peituda ka mujal. Suur osa eesti kirjanduspärandist, mida seni lavastatud, mõjub samamoodi, kandes oma kirjeldustes ajastuomast realismi vaimu, mida mõne heinakuhja ja hobusega taluhoovis kergelt kujutada annab. Tõsiasi on, et „Soo“ kirjandusteosena sellele standardile ei vasta. Olustikukirjeldused on seal lühidad ja koletud, vahel isegi absurdsed: soo on kääriv ja mullitav mülgas, mitte mõni turismitööstuse imetlusobjekt. Karakterite isikupära pealiskaudse lahtikirjutamise tõttu võib kergesti tunduda, nagu oleks seda lugu soisel maal talust ja hädast naistega juba mõnest filmist nähtud. Võib lausa arvama hakata, et uuem eesti filmi­looming on omamoodi taluõue Marveli lugu, kus korratakse sama valemit, kuni vaataja välja kannatab. See on ootamatu avastus. Kunagi uskusin päris kindlasti, et välismaa suurstuudiote kõrval silmapaistmiseks ongi ainuke võimalus autorifilm, mis üritab lüüa isiku­päraga. Nüüd tundub eesti film seisvat aga sama probleemi ees nagu Hollywood: kunstiteose isikupära on piiratud juba kinnitust leidnud valemiga. Raske öelda, kas see on kellegi teadlik valik või kogemata nii läinud, kuid ühisjooni monstrumitega, mida välismaa hiidstuudiod aeg-ajalt välja paiskavad, leiab. Film peab olema kaasahaarav, aga mitte liiga tõsine. Film peab olema õudne, aga mitte hirmutav. Film peab olema naljakas, aga naerualuseks tuleb teha mõni mõttetu kõrvaltegelane.

Kust see üheülbastumine alguse saab, on raske öelda. Igasugune tööstus, mis vireleb, ning peab seejuures Exceli tabeli abil tõestama oma toote kasumlikkust asjast mitte eriti detailselt huvitatud sponsoritele, on samas kahvlis. Laiemas plaanis võib rääkida sellest, et elame omamoodi suurfilmide lõpu ajastul. Hollywood veereb veel peamiselt nostalgia jõul. Suurest osast koroonaaegsetest filmidest kumab pigem läbi soov investorite riski maandada, mitte kunsti teha. Millalgi peab siiski tulema ka uus ärkamine.

Ärkamiseks tuleb tagasi pöörduda Howard Moskowitzi täiusliku pastakastme retsepti otsingu õppetunni juurde – lugu, mis on enamikule tuntud Malcolm Gladwelli esituse kaudu. Õppetund on väga lihtne: täpselt nii nagu ei ole olemas parima võimaliku pastakastme retsepti, ei ole ka Oskar Lutsu „Soo“ parima võimaliku ekraniseeringu retsepti. Võttes stsenaariumi kirjutamisel kontrolli alla sellised muutujad nagu huumor, tõsidus, lutsulikkus, ajaloolised elemendid, paralleelid tänapäevaga, seks, vägivald jms, ei ole mingit Gaussi kõverat, mille keskmes asub parim võimalik filmisaavutus, sest inimeste maitse ei jagune normaal­jaotuseliselt. Kõiki aspekte maksimaalse hulga vaatajarühmade haaramiseks keskpäraseks muutes on tulemuseks pastakaste, mis ei ole lõpuks kellelegi mokkamööda.

Sääraseid põhjaliku eeltöö läbi käinud stsenaariumiga filme on ka arvustada erakordselt keeruline. Saalis tajub väga hästi, et võimaluse piires on tehtud kõik, et vaatajale meele järele olla. Kui paljudele see film tegelikult tõesti meeldib, jääb sellegipoolest lahendamata mõistatuseks. Sõltumata maitsest toob säärane visioonitu lähenemine kaasa mitmeid tõsiseid probleeme.

Esiteks jääb mulje, et film on mõeldud lastele, sest vaatajale on väga ilmselgeks tehtud, mida ta iga karakteri suhtes tundma peab. Antagonisti halb hambumus ei tohiks olla peamine kurjuse sümbol. Eriti kui plaan näeb ette vana hea eesti asja lubadusega palju vanainimesi kinno meelitada. Keskpärastatud stsenaariumi puhul jääb paratamatult ära ka igasugune karakteriareng: igaüks tundub olevat oma mannetu arhetüübi ohver. „Soo“ suudab kauni välimusega küll unustama panna, et siinne sündmuste areng on tegelikult päris loo­jutustamise asendustegevus. Inimesed elavad siiski kaasa teistele inimestele, mitte põhjuseahelatele. Tänapäeva kinokülastaja, kes on harjunud tühja tegevusega, võib kohati juba eeldada, et päris areng on kõrvale jäetud, sest see võib lisada mingi vaieldamatu sõnumi, millega kaasneb risk mõne vaataja arusaamadele varba peale astuda. Arengu puudumine aga tagab, et lõpplahendus ongi lihtsalt lõpplahendus, miski, mis lubab teose mugavalt purki ära panna. See, kuidas sündmused säärase lõpplahenduseni on viinud, jääb filmis tõtt-öelda isegi natuke arusaamatuks. Siinkohal ei saa vihjamata jätta võimalikele süžeeaukudele. Kõigile vaatajatele keskmise parima võimaliku filmi väljaarvutamine välistab selle, miks originaalmaterjal üldse kirjutati – vajaduse midagi väljendada. Kogu tiheda sündmustiku juures on väga raske öelda, millest on tahetud see film rääkima panna. Nõnda tekibki veider murekoht, mida kirjandusklassikat algmaterjalina kasutavalt filmilt ei ootaks: stsenaarium tundub olevat filmi kõige nõrgem lüli.

Kuigi Oskar Lutsu „Soo“ ei pruugi olla väga selge sõnumiga, käiakse seal soos kõvasti julgemalt ringi: sombatakse läbi klassikonfliktide ja naisõigusluse ning uuritakse muidugi eestlastele omast luterlikku jumalat, kes kiidab heaks vaid töötegemise, aga muidu väga abiks ei ole. Kõik see viib meid tagasi sooküsimuse juurde. Soo võiks vabalt olla üks õudu tekitav tundmatu tühermaa. „Soo“ aga mõjub rohkem säärase kõrgsoona, mida läbib hooldatud laudtee ning kuhu on hea linnaelu lärmakusest närve puhkama minna. Muidugi on ka sellise „Soo“ jaoks oma õige aeg ja koht ning see pakub vaatajale kindlasti väga edukalt kerget meelelahutust.

* „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019; „Talve“, Ergo Kuld, 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht