Tants mammuti ümber

3. rahvusvähemuste filmikultuuripäevadel linastub mõtlemapanev mammuti- ja kloonimisdokk „Genesis 2.0“.

AIMAR VENTSEL

Dokumentaalfilm „Genesis 2.0“ (Šveits-Hiina-Venemaa-Lõuna-Korea-USA 2018, 112 min), režissöör Christian Frei, kaasrežissöör Maksim Arbugajev, stsenarist Christian Frei, operaatorid Maksim Arbugajev, Vladimir Jegorov ja Peter Indergard, helilooja Eduard Artemjev.

21. – 24. märtsini toimuvad Artise kinos 3. kevadised rahvusvähemuste filmikultuuripäevad. Usbekistani, Burjaatia, Bulgaaria ja muude eksootiliste regioonide kõrval jõuab filmis „Genesis 2.0“* Eesti publikuni ka Jakuutia. Linateose keskmes on mammut, mille ümber areneb peamiselt kolm liini. Tuntud Šveitsi dokumentalist Christian Frei on koos noore vene operaatori Maksim Arbugajeviga (kes on pärit Põhja-Jäämere äärsest Tiksist) teinud dokumentaalfilmi, kus näidatakse maailma, kuhu ligi pääseda on väga raske, kui mitte suisa võimatu. Kolm filmi läbivat liini on vaade elule mammutikihvade otsijate laagris, kaasaelamine jakuudi paleontoloogi tegevusele ning sissevaade kommertslikku ja poliitilisse kloonimisse Lõuna-Koreas ja Hiinas.

Mul oli seda dokumentaalfilmi väga huvitav vaadata, ent seda raskem on filmist neutraalselt kirjutada. Olen esimese kahe teemaga ise kokku puutunud ja seetõttu väheke erapoolik. Tunnen mõnevõrra Põhja-Jäämere äärset Jakuutia tundrat, olen seal kunagi peaaegu terve aasta elanud. Ka olen hilisematel uurimistöödel kokku puutunud mammutikihvade otsimise ning ka inimestega sellestsamast Kazatšje külast, millest filmis on korduvalt juttu. Mind seovad sidemed Jakutskis asuva Amossovi-nimelise föderaalse kirdeülikooliga, olin seal lühikest aega isegi külalisprofessor. Tõsi, kloonimisäriga pole mul vahetut kokkupuudet olnud.

Kaevajad

Kui alustada asjade algusest, siis Jakuutia on üks neist maailma regioonidest, mille territooriumist enamik on kaetud igikeltsaga. Isegi kõige palavama ilmaga sulab maapind mitte rohkem kui pool meetrit. Sellest külmunud pinnasest leitakse igasuguseid huvitavaid asju, kaasa arvatud mammutikihvu. Mammutikihvade otsimine on suur äri, kusjuures Jakuutias on üks keskustest põhja­polaarjoone taga asuv Kazatšje küla, mille elanikud on enamasti jakuudikeelsed evengid. Mammutikihvu otsitakse ja leitakse teatud metsatundra- ning tundraregioonides ning neid viiakse hiljem tihti Hiinasse. Osa kihvadest jääb ka Venemaale, kus neist tehakse peamiselt suveniire. Kohalikud elanikud valmistavad mammutiluust noapäid, nööpe, aga ka rõngaid, mida kasutatakse lassode sõlmede asemel. Tsaariajal kasutati mammutiluud piljardikuulide või ka jalutuskeppide käepidemete valmistamiseks. Hiinas tehakse mammutikihvadest kas suveniire või siis madala kvaliteediga kihvadest ka imerohtusid, millega ravitakse potentsiprobleeme, vererõhuhaigusi, üldse kõiki haigusi. Täpselt samamoodi, nagu hiinlased teevad oma imerohtusid põdrasarvedest ja ninasarvikute sarvedest. Seega on aja jooksul välja kujunenud terve võrgustik, mille alglüli dokumentaalfilmis ka näidatakse. Film algabki sellega, kuidas mammutikihvade otsijate rühm sõidab nimetule Uus-Siberi saarestiku saarele ja sealses tundras leitaksegi maa seest ihaldatud „valget kulda“. Selleks viiakse otsijad mootorpaatidega 350 kilomeetri kaugusel asuvale asustamata saarele, kus nad elavad nädalaid (kui mitte rohkem, täpset aega filmis ei mainita) muldonnides või palkhüttides. Põhja-Jäämere rannik ja saared on üks maailma kõige karmima kliimaga kant. Kuigi kalendri järgi peaks olema südasuvi, on seal sel aastaajal harva temperatuur üle +15 kraadi. Pidevalt puhuva tuule tõttu ei ole ka soojakraadidest kasu. Kihvade otsimine on puhas käsitöö. Mehed jaotuvad rühmadesse ning otsivad saare läbi, kusjuures kasutavad nad – nagu sapöörid vanal ajal – keppide külge kinnitatud orasid, millega surgitakse maapinda. Pärast mammutikihva leidmist tuleb see kõigepealt jäätunud maa seest kätte saada ja siis – seda filmis ei näidata – vees leotades säilitada. Kihvade leidmisest sõltub leidja sissetulek ning selline asi teeb närviliseks. Üheks filmi keskseks tegelaseks on noor mees Spira, kes muutub järjest süngemaks ja kontaktivõimetumaks. Nähtavasti sellepärast, et kihvade leidmises edu ei ole, aga kodus ootavad lapsed toitmist. Film näitab seda, kuidas arktilisele külalislahkuseta saarele võivad inimesed justkui vaimselt lõksu jääda – hallus, külm, monotoonsus hakkavad ajudele käima ja inimene võib vaikselt hakata „ära keerama“ (mul on see faas ka läbi tehtud). Kui tahate näha polaarjoonetaguse tundra hallust, sealset rõhuvat terasekarva taevast, kuulata jakuudi keele kõla ja üritada aru saada, kui raske on sellistes tingimustes töötada, siis „Genesis 2.0“ pakub seda kõike.

Kloonijad

Teine teemadering on seotud Amossovi-nimelise föderaalse kirdeülikooli paleontoloogi Semjon Grigorjeviga. Nimelt leitakse igikeltsa seest täiesti „värske“ poolik mammut ja sellelt saadakse kätte ka mammuti verd. Täiesti unikaalne juhtum. Semjon Grigorjevit on filmi sünopsises kirjeldatud kui Jakuutia Indiana Jonesi, aga see on kerge ülepingutamine. Jakuutia arheoloogia ongi selline: müttad kas jääs või lumes või siis jäätunud seintega koobastes jääkülmas vees. Olenevalt aastaajast ja kohast. Semjoni arusaam on teine: tema suhtub mammutisse jakuudi traditsiooni järgi. Koos Semjoniga hakkab dokumentaalfilmis korduma narratiiv mammutist põhjarahvaste traditsioonis. Nimelt on mammut enamikul põhjarahvastel müstiline hirmuäratav olend, kellega on parem mitte tegemist teha. See omakorda ei ole takistanud põhjarahvaid kasutamast mammutiliha koeratoiduks, kui nad kusagilt jäälõhest olid enam-vähem säilinud lihatüki kätte saanud. Semjonile sekundeerib teine Grigorjev, Pjotr, ajalugu õppinud, ent mammutikihvade otsimisele pühendunud intelligentne mees. Ta räägib lugusid sellest, kuidas mammutikihvade otsimine on toonud Kazatšje meestele õnnetust – kes surnud ootamatult, kellega juhtunud muid õnnetusi.

Uued loojad

Siin tulebki filmis minu meelest huvitavaim narratiivide sõlm – ühest küljest vajadus ohtliku ja raske tööga peret toita, teisalt selle tegevusega konfliktis olev traditsioon. Filmis näidatakse mõningaid rituaale – ohvrilõke, palvete lugemine ja ohvrite toomine –, kuidas seda konflikti saab lahendada, kusjuures ohvritseremooniast, mida sellistel puhkudel läbi viiakse, näidatakse vaid väikest osa. On kuidas on, Semjon lendab mammuti säilinud geenisäilmetega Lõuna-Koreasse, kus Woo Suk Hwangi nimeline geneetik tegeleb kommertsliku kloonimisega – ainult 100 000 dollari eest saab tema juures lasta oma surnud lemmiklooma uuesti kloonida. Korealasel on plaan mammut kloonida, jälle ellu äratada. Edasi lendavad jakuudid ja korealased Hiinasse, kus riiklik BGI-nimeline ettevõte tegeleb juba märksa kangema ettevõtmisega – inimese geenide dešifreerimise ja selle informatsiooni võimaliku kasutamisega esialgu vaid meditsiinilisel, kuid tulevikus vahest ka poliitilisel eesmärgil.

Mammutitega seotud paikade ja inimeste diapasoon on suisa hirmu­äratav. Ühes otsas on oma eluga pidevalt riskivad tundraelanikud, kes mõnesaja dollari eest teevad rasket ja ohtlikku tööd. Neid saadab oht uppuda tormisel merel, jääda kinni igikeltsa prakku, saada tapetud omaenese kaaslaste poolt sellistel reisidel sageli puhkevates tülides, ka filmis näidatud toidupuudus ja nende kasutada on primitiivne tehnika (lagunenud mootorsaanid, Hiina elektroonika). Teises otsas on kõrgtehnoloogiline steriilne rahakülluses maailm: super­arvutid, superlaborid, superlobi, superpalgad, superperspektiivid.

Filmi „Genesis 2.0“ tasub vaadata, hoolimata selle vigadest – kohati vahetuvad kaadrid kõigi kolme sündmusliini vahel liiga ruttu. Filmist ei tule välja ka see, et mammutikihvade otsimine on Venemaal kriminaalkorras karistatav. Kloonimise eetilist tausta on filmis vaid põgusalt puudutatud.

* „Genesis 2.0“, Christian Frei, 2018.