Teel olles. Gaasipedaaliga koonerdamata

Radu Jude vaba filmikeel on kindlasti üks tema linaloo „Ärge oodake maailmalõpust liiga paju“ suuri õnnestumisi.

LAURI KÄRK

Mängufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ („Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii“, Rumeenia-Horvaatia-Prantsusmaa-Luksemburg 2023, 164 min), režissöör-stsenarist Radu Jude, operaator Marius Panduru. Osades Ilinca Manolache, Nina Hoss, Uwe Boll, Ovidiu Pîrșan, Dorina Lazăr jt.

On spekuleeritud, et Locarno filmifestivalil žürii eriauhinna pälvinud maailmalõpufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ oli mõeldud linastuma kuu aega hiljem Veneetsias, ent takistuseks olla saanud filmi ülim provokatiivsus. Tõesti, Radu Jude on oma viimases mängufilmis sülitanud praeguse maailma kõikvõimalikule poliitkorrektsusele. Keegi-miski pole puutumata jäänud, isegi mitte Ukraina sõda. Enfant terrible’i hoiaku tagant kumab ent muudki.

Pikas, ülearugi pikas filmis eristub mitu liini. Esmalt ületöötanud tootmisassistent Angela (Ilinca Manolache) päevast päeva autoroolis tänapäeva Bukaresti närvesöövas ja tapvas liikluses, mingi Austria firma tööohutusreklaamile näitlejavalikut tegemas ehk teisisõnu videokõlbulikke tööõnnetusohvreid otsimas. Teiseks sellesama Angela (poliit)seksistlikud Tiktoki postitused à la Andrew Tate. Kui Angela igapäevamarsruut on esitatud monokroomis, siis Tiktokki jõudnuna on Angela lisaks soovahetusele (no kuidas muidu!) ka liigküllastunult värviliseks krutitud. Nii kanaliseerib naine oma argistressi.

Teine värviline tegevusliin on aastakümnetetagune sotsialistliku Bukaresti tänavapilt. Selle värvilahendus on praeguse arusaama järgi pigem redutseeritud, otsekui Photoshopi old style’i filtriga, ega mõju erinevalt Angela Tiktoki-etteastetest pealetükkiv-agressiivselt. Ega ometi möödaniku nostalgia? Ei, Jude fookus on tänasel, vana ta tagasi ei igatse, vastupidi, seda halastamatum on oma kaasaja suhtes. Kapitalism pole sotsialismist efektiivsem mitte üksnes majandustulemuste poolest (lookas letid vs. defitsiit), vaid ka inimese ekspluateerimisel, temast viimase väljapigistamisel, inimeses inimese elimineerimisel. Sellest Judel see kõle monokroom, meie ärapööranud maailm.

Minevikukaadrid on fragmendid Lucian Bratu 1981. aasta filmist „Angela sõidab edasi“¹. See on film nais­taksojuhist, kelle nimi on samuti Angela. Kaks Angelat kohtuvad, kus­juures vanaproua rollis on seesama Dorina Lazăr, kes kehastas aastakümnetetagust taksojuhti Ceaușescu Rumeenias. Nüüdse vanaproua ratastooli aheldatud poeg on üks tööõnnetuse ohvreid, üks casting’u kandidaate – nii kaks Angelat kokku saavadki.

Maailmalõpufilm lõpeb tööohutusvideo ülesvõtmisega: naistaksisti ratastoolis poeg koos ema ja paari teise lähedasega tehaseväravas kaamera ette sätituna. Staatiline frontaalkadreering. Taustal on kurikuulus halvasti kinnitatud metallist tõkkepuu, mis saigi saatuslikuks ületunde tegema pidanud mehele, sandistades ta igaveseks. Veel on seal (omaaegne?) tuumavarjend, aga see ei passi ohutusvideo kaadrisse. Küll aga haakub tuumavarjend tootmisassistendi järjekordse Tiktoki-postituse printsipiaalselt teistsuguse vaatenurgaga – sisult on see seekord radikaalselt putinistlik.

Ohutusvideos oleks hea roostes tõkkepuu igaks juhuks kaadrist ära koristada, oleks esteetilisem. Sunnitud ületundidest tööl ei peaks eriti rääkima, kindlasti tuleks aga video vaatajaile südamele panna, et nad ohutuskiivrit kannaksid. Tegelikult on tööõnnetuste ohvrid ise nendega juhtunus suuresti süüdi. Seesugused on mõned näpunäited, mida Austria firma esindaja, kes on selleks puhuks kohale sõitnud, filmigrupile jagab. Seda hotellist telefonitsi, sest reisiväsimus vajas õhtul restoranis 2000-eurost turgutust, pealegi peab see naine kohe edasi Singapuri lendama, ega temalgi kerge ole.

Tootmisassistent Angela tööülesannete hulka kuulub ka bossi transamine lennujaamast hotelli. Sõidu käigus arendatava konventsionaalse small talk’i käigus selgub, et Austria firma esindaja on Johann Wolfgang von Goethe õige-õige mitmendat põlve lapselaps. Ega Doris Goethe (Nina Hoss) oma kuulsat esivanemat ülearu lugenud ole, sugulaste asi. Tema teadmised piirduvad rohkem „perereliikvialike“ triviaalsustega: mõttehiiglase viimsed sõnad olla olnud üldteada „Mehr Licht!“ („Rohkem valgust!“) asemel „Mehr nicht!“ („Ei enam!“). Kes kuidas kuulis, kes mida haigevoodist vaevu kostvast sosinast välja luges või lugeda tahtis.

Kui juba klassikud kaasata, siis võiks Dorises, meie tänapäeva (globaal)kolonialistliku tarbimismaailma esindajas, soovi korral näha Thomas Manni eksinud kodanlase pahupidist varianti. Mannil tähendab see hingelist peenenemist, ka kunstnikuks saamist, Judel omakorda eksinud euroopalike kultuuriväärtuste kandjat. Kama kaks, kas eksiteel on kandja või nood euroväärtused, inimkultuuriga sel enam pistmist pole.

Jutu käigus jõutakse tähtsale tööandjale selgitada sedagi, et Rumeenias näeb maanteede ääres kilomeetripostidest märksa rohkem liiklussurma tunnismärke, mälestusplaate ja -riste. Muide, teeäärseid riste, neid meie riskirohke maise rännaku tunnistajaid, kohtab ka Jude vesternilaadses teekonnafilmis „Aferim!“ (2015). Nüüdses maailmalõpufilmis on neid sootuks hulgemini, progress ikkagi. Jude on korjanud need sarnaselt oma Kuldkaru-filmi „Kohatu kepp ehk meeletu porno“² vormivõtetele kokku ühte pikka montaažisekventsi (üks argimütoloogiate eritlemise filmilisi võimalusi). Antud montaažirida (samuti värviline, erinevalt filmi põhitegevusest) on piisavalt iseseisev, ei pruugikski nagu haakuda ülejäänud filmiga, ja filmi üks emotsionaalsemaid kulminatsioone. Kadestamisväärt vormivabadus!

Jude vaba filmikeel on kindlasti tema maailmalõpufilmi suuri õnnestumisi. Jude on leidnud vormilise vabaduse, mis võimaldab sama filmi raames rääkida eri viisil erinevatel teemadel, reageerida põletavalt päevakajalistele nähtustelegi (Godard’i kombel). Mina eelistaksin vahest veidi läbitöötatumat kunstilist vormi (probleemide-teemade sõnastamiselt sammukest edasi, mis lisaks isikupära, kordumatust, võiks nii jääda kauemaks kummitama). Ent vahetu ajastutundlikkus on samuti väärtus. Paljukest saab nimetada filme, kus meie maailm siin ja praegu sedavõrd halastamatult ette on võetud? Ja peab siis kohe ilmtingimata (kunstilise) lõpptulemuseni jõudma. Teekond ise, protsess, võib samuti huvi pakkuda. Pealegi, kuhu kiiret. Maailmalõpult ei maksa ju ülearu palju loota, nagu teab poolakas Stanislaw Jerzy Lec, kelle valusa aforismi on Radu Jude oma filmi pealkirjaks valinud.

1 „Angela merge mai departe“, Lucian Bratu, 1981.

2 „Babardeala cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021.