Teine dimensioon

„Arhiiv 81“ paneb mõtlema paralleelmaailmade võimalikkusele. Tõstatatakse ka küsimus, kas kummitused ei või olla hoopis inimesed teistest universumitest.

INDREK VOLT

Telesari „Arhiiv 81“ („Archive 81“, USA 2022), autor Rebecca Sonnenshine. Osades Mamoudou Athie, Dina Shihabi, Julia Chan, Evan Jonigkeit jt. Netflix.

Inimesi on läbi aegade paelunud mõte teistest maailmadest. Suurel osal rahvastest ja kultuuridest on surmajärgsest elust ja teispoolsusest oma ettekujutus. Ka kirjanduses on paralleelmaailmade motiiv kordunud ikka ja jälle. Teised maailmad pole aga vaid fantaasia- ja ulmevaldkonna teema. Inimkonna maailmapilt on kogu aeg avardunud ning võib öelda, et uusi maailmu on avastatud järjepidevalt. Kunagi arvati, et planeet Maa on kõiksuse kese ning Päike, tähed ja teised taevakehad tiirlevad ümber selle. Praegu teatakse, et Maa tiirleb koos teiste päikesesüsteemi planeetidega hoopis ümber Päikese ja meie Linnutee galaktikas on peale Päikese sadu miljardeid tähti ning suure osa nende ümber tiirleb ka planeete. Meie galaktika kõrval leidub maailmaruumis ehk universumis veel kaks triljonit galaktikat ühes oma tähtede ja planeetidega.

Üldiselt on siiani oldud sunnitud tõdema, et kui looduses midagi leidub, siis hulgi. Maa ei ole ainus Päikese ümber tiirlev planeet. Päike ei ole ainus täht, mille ümber tiirlevad planeedid. Meie Linnuteegi ei ole sugugi mitte ainus galaktika universumis. Sellest lähtudes võiks ju järeldada, et ka meie universum ei pruugi olla ainuke omataoline. Säärase võimaluse üle on filosoofid ja teadlased juba üksjagu mõtisklenud. Hüpoteetilist universumite kogumit on hakatud kutsuma multiversumiks, mida kujutatakse kui seebivahtu, kus iga mulli sees paikneb eraldi universum. On spekuleeritud, et mõned universumid võivad olla väga sarnased meie omaga ning erineda meie maailmast vaid pisiasjades. Selle mõttekäigu järgi võib arvukates universumites olla ka rohkelt meie versioone. Kui multiversum tõepoolest eksisteerib, on selles paiknevad universumimullid siiski üksteisest eraldatud – pole võimalik kontakteeruda iseendaga teisest universumist.

Kuid kas see ikka on nii? Hilja õhtul koju kõndides on ju vahel tunne, et keegi jälgib, aga kui selja taha vaadata, ei ole seal mitte kedagi. Vahel võib märgata rahvast täis ruumi teises otsas iseennast. Ei, mitte peeglist, vaid päriselt teist ennast. Neid veidraid juhtumisi ei peeta oluliseks ega mõelda nende peale, kuid mõni võib ka juurelda, kas ta pole mitte heitnud pilku teise maailma, teise dimensiooni, mis on meie omast eraldatud vaid õige õhukese looriga. Sarjas „Arhiiv 81“ mängitakse mõttega, et kontakt universumite vahel on võimalik. Dimensioonidevaheline suhtlus võib leida aset näiteks unenägudes ning peegelpindade vahendusel, kuid peamiselt toimuvad säärased kontaktid fotode ja videote kaudu.

Üks peamisi visuaalseid motiive on dünaamika violetse ja rohelise värvuse vahel: violetne sümboliseerib üleloomulikkust ning roheline selle allasurumist ja puudumist. Pildil Melody Pendras (Dina Shihabi) ja Dan Turner (Mamoudou Athie).

Kaader filmist

Mida tähendab salvestada ajahetk filmilindile ning anda sellele igavikulisus, mida pole tegelikult ette nähtud? Mida muud võime me jäädvustada? Kas ka midagi sellist, mida me ei näe? Kuna fotograafia teeb võimalikuks mineviku nägemise, võib see viia mõtted kummitustele. XIX sajandil usuti, et fotodele on võimalik jäädvustada surnute hingi. Fotograafid pakkusid klientidele võimalust lasta end pildistada koos mõne lahkunud lähedase vaimuga. Tõsi, sääraste piltide tegijad paljastati hiljem petturitena.

Ka liikuvate piltide abil üleloomulike olendite kujutamisel on rikkalik ajalugu. Näiteks lahutati XIX sajandil Euroopas meelt fantasmagooriaga, õudusteatriga: publikule näidati pimedas ruumis õudsete olendite, nagu deemonid ja kummitused, kujutisi. Selleks kasutati algelist projektorit, mida nimetati võlulaternaks. Säärastel etendustel kasutati tihti mitut projektorit ning neid liigutades loodi kujutus paraolendite liikumisest ja muutumisest. Usutavuse lisamiseks kasutati muu hulgas suitsu ja mitmesuguseid helisid. Rahvale kummituste pähe enam visuaalseid projektsioone ei näidata, kuid sellegipoolest meeldib inimestele õudusfilme vaadata ja hirmu tunda, kusjuures piir reaalse ja väljamõeldu vahel võib olla üsna hägune. „Arhiiv 81“ paneb mõtlema paralleelmaailmade võimalikkusele. Tõstatatakse ka küsimus, kas kummitused ei või olla hoopis inimesed teistest universumitest.

Sarjas käsitletakse eri nurkade alt filminduse ja videotehnika ajalugu. Suurt rõhku pannakse õudusfilmižanrile. Vahest kõige enam on tajuda Stanley Kubricku „Hiilguse“’ mõjud, mida võib täheldada näiteks võttekohtade kujunduses ja kaameratöös. Ka ühe peategelase Dan Turneri nimi meenutab „Hiilguse“ Danny Torrance’i oma. Sarjas leidub viiteid ka teistele õudusfilmidele, kuid neid ei hakka ma siinkohal ära tooma ja jätan ka tulevastele vaatajatele avastamisrõõmu.

Sarjas „Arhiiv 81“ on pandud suurt rõhku pildikeelele. Stseenide kujundus räägib omaette loo ning uurimist jätkub kauemaks. Üks peamisi visuaalseid motiive on dünaamika violetse ja rohelise värvuse vahel: violetne sümboliseerib üleloomulikkust ning roheline selle allasurumist ja puudumist. Kogu sarja jooksul võib neid värve täheldada karakterite välimuses ja stseenide kujunduses. Violetne on sobiv sümboliseerima ebamaist, kuna tegemist on looduses harva esineva värvusega. Samuti on see lühima lainepikkusega värvus, mida inimsilm on võimeline nägema. Sellest lühema lainepikkusega elektromagnetkiirgus on juba inimesele nähtamatu ultraviolettkiirgus. Ka seetõttu on tegemist sobiliku värviga märgistamaks silmale nähtamatut ja müstilist.

Sarja visuaalses poeesias mängib olulist rolli ka ringi motiiv. Ringi kujund kajastub paljude side- ja andmesalvestustehnoloogiate välimuses. On ju ringikujulised näiteks CDd, DVDd, vinüülplaadid, kõvakettad, objektiivid ja magnetlindid. Samuti on ringjoonel rikkalikult tähendusi kultuurides ja märgisüsteemides. Sarjas on neid tähendusi oskuslikult kombineeritud ning loodud seeläbi harmooniline ja nauditav pildikeel.

Olulisel kohal on ka peegelduse motiiv. Vahel on refleksioone kasutatud lihtsalt huvitava pildikeele loomiseks, mõnikord on peegelpildid tunneliks universumite vahel. Kohati ei saa arugi, kas näeme peegeldust või teist maailma. See on sarja tegijate teadlikult tekitatud mitmetimõistetavus. „Arhiiv 81“ on seriaal, mis ärgitab vaatajat mõtlema, ning seda võib kindlasti vaadata rohkem kui ühe korra.

Sarja esimene hooaeg jätab mitmed otsad lahti ning pakub võimalike tegevusliinide vihjeid. Olen vaatajana juba läinud jäneseurgu ning ootan põnevusega, mis edasi juhtuma hakkab. On öeldud, et head kunstnikud laenavad ja suurepärased varastavad. „Arhiiv 81“ puhul ei oskagi täpselt öelda, kas laenatud on teadlikult või mitte. Sugugi mitte alati ei suudeta rohket konteksti sisaldavat õudus- või ulmeteost siduda toimivaks ja nauditavaks tervikuks. „Arhiiv 81“ puhul on seda suudetud.

Oma küsimustele vastuse saamiseks jääb oodata teist hooaega. Materjali peaks jaguma, kuna käsitlemist väärivad veel paljud tehnoloogia- ja filmiajaloo teemad. Samuti pakub aina uut ja huvitavat ka tehnoloogia ja filminduse tulevik. Meie igapäevane elukeskkond hakkab üha enam meenutama paralleel­maailmade vahel liikumist. Facebooki ehk Meta taga olevad inimesed loovad nüüd ka virtuaalmaailma, mida nad nimetavad metaversumiks.

* „The Shining“, Stanley Kubrick, 1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht