Teispool vaikust

Martti Helde: „Kui eesti publik hakkab eesti filmi armastama, mõistavad ka eesti filmitegijad, et nad ei pea olema keegi teine, vaid saavad teha just selliseid filme, nagu nad tahavad.“

SILVER ÕUN

Martti Helde uus mängufilm „Skandinaavia vaikus“ kujutab endast trillerlikku psühholoogilist draamat, kus üks ja sama lugu hargneb lahti jälgituna mitmest vaatenurgast. Nii peegeldab ka käesolev intervjuu teose inglasest stsenaristi Nathaniel Price’i ja režissöör Martti Heldega selle filmi vormi. Esmalt pajatab vaikusest, filmist ja seda saatvatest mõtetest stsenarist ja alles hiljem jõuab teatepulk režissööri kätte.

Must valgel kirjas

Kuidas sa „Skandinaavia vaikuse“ juurde sattusid?

Nathaniel Price: Õppisin filmi produtsendi Elina Litvinovaga Suurbritannia rahvuslikus filmi- ja televisioonikoolis, kus töötasime koos ühe animatsiooni lõputöö kallal, mil pealkiri on „Õrrel“.1 Varsti pärast lõpetamist uuris Elina, kas mul oleks huvi töötada täispika mängufilmi kallal, mis tal parasjagu arendusjärgus oli. Vajati stsenaristi, kes kirjutaks stsenaariumi küllaltki lühikese aja jooksul, et see siis konkursile saata (2015. aastal Eesti filmi instituudi ja kultuurkapitali korraldatud konkurss mikroeelarveliste mängufilmide tootmistoetuseks – S. Õ.). Ausalt öeldes esmalt keeldusin, sest kooli lõpetamine oli mind viimseni ära väsitanud, ent kui Elina ja Martti saatsid mulle filmi kavandid ja süžee kokkuvõtte, teadsin kohe, et soovin projektis osaleda ja ma nõustusin.

Martti Helde

Piia Ruber

Oled kirjutanud BBC teleseriaalidele. Kuigi „Skandinaavia vaikus“ on täispika filmi kohta lühike, erines selle kirjutamine sinu varasemast kogemusest.

Olen viimasel ajal tegelenud Mammoth Screeni toodetud teleadaptsiooniga „Trips-traps-trull“,2 mis põhineb Malorie Blackmani auhinnatud romaanil.3 Põhierinevused on loodava maailma suurus ja jutustamislaad. „Skandinaavia vaikus“ on väga lähedane portree kahest inimesest, kes sõidavad autoga läbi Eesti. „Trips-traps-trull“ nõudis suurt tööd maailma ja tegelaste kujundamisel ja stsenaristide toa4 kasutamist, et lugu lahti harutada. Minu kirjutatud osa on sarja eelviimane, mis tähendab, et selle sisusse tuli sisse viia parandusi vastavalt varem tehtud muudatustele. See tihe töö hõlmas materjalist ülekäimist isegi võtteperioodi vältel. „Skandinaavia vaikuse“ puhul aga andsin Marttile käsikirja, millega ta rahul oli, lippas sellega minema ja lihvis teksti enda omaks.

Kuidas filmi kirjutasite?

Marttil oli algusest peale väga selge kuvand, millist lugu ta tahab jutustada. Mulle anti plaan, millel oli väga kindel algus, keskpunkt ja lõpp. Kaks peategelast olid samuti juba küllalt selge kuju võtnud ning mina pidin välja mõtlema, mis juhtub nendega ettevõetaval teekonnal. Kirjutasin algstsenaariumi väga lühikese ajaga (mida ma polnud varem teinud), püüdsin võimalikult palju miljööd, värvi ja tegevuse sõlmpunkte sinna sisse kirjutatada. Kahtlemata ei olnud see mu parim töö, kuid Elina ja Martti abiga esitasime konkursile ja film võitis rahastuse. Seejärel leidsid Elina ja Martti, et võiksin tulla Eestit külastama. Ma ei olnud Eestis varem käinud. Tõsiasi, mis tuleb välja, kui lugeda stsenaariumi varaseid variante – olin ette kujutanud rohkelt seiklusi mägede vahel riigis, mille pind on ülimalt lame. Veetsin Eestis nädala reisides, ümbrust, eluolu ja inimesi tundma õppides ning istusin seejärel Marttiga maha, et lugu ümber kirjutada. Nägime palju vaeva süžee ja tegelaste kallal. Kohtusin ka näitlejatega, mis veel enam aitas mul filmi tegelasi silme ette manada. Inglismaale naastes töötasin stsenaariumi veel kord läbi ning saatsin Elinale ja Marttile. Nad tõlkisid teksti eesti keelde, et Martti saaks oma lisandused teha, ning siis jälle tagasi inglise keelde, et tekst taas minu kätte usaldada. See protsess kordus mitu korda, enne kui Martti tundis end stsenaariumiga piisavalt tugevalt, et võtetele minna.

Filmil on iseäralik struktuur – kolmest eri rakursist jutustatud lugu. Kas püüdsite ka stsenaariumile erinevalt läheneda?

Arvan, et alates loo algideest oli selge, et kõige efektiivsem ja mõjusam jutustamisviis on kasutada kolme vaatust.

Kuidas suhestusid tegelastega?

Kiindusin neisse kohe. Nad on kaks murtud inimest, kes kannavad endisi haavu, mille on põhjustanud just need, kes oleksid pidanud neid kõige rohkem hoidma. Ent neid vaevavad ka ühendav murdumatu armastus ja sünge saladus. Seda materjali on mis tahes kirjanikul huvitav uurida.

Ja vaikus. Erineb skandinaavialik vaikus inglise omast?

Skandinaavia vaikus oli mulle uus termin. Kui Martti mõistet seletas, leidsin selle väga huvitava olevat. Suur osa meist elab oma elu, ütlemata üksteisele, mida mõtleme ja tunneme, olgu see siis suhetes kolleegide, lähedaste või võhivõõrastega. Inglastega seostub teatud allasurutus – vanadest aegadest pärit võõristus ning et oleme pelgliku natuuriga. Stsenaristid tegelevad tihti allteksti ja pausidega. Sõnatus peidab endas suurt jõudu ja minu arvates on see selle filmi tugevus mäng vastanditega. Tegelased saavad öelda teineteisele täpselt, mis nad mõtlevad ja tunnevad, samal ajal kui teine on vaiki. Viimase vaatuse tragöödia ilmneb siis, kui mõistame, et öeldu jääb vaid nende sisemonoloogiks.

Nathaniel Price

Pressifoto

Teisest küljest muutub maailm kogu aeg mürarikkamaks.

Maailm muutub mürarikkamaks ja raske on orienteeruda ebavajaliku informatsiooni sees, rääkimata sulaselgetest valedest, mida serveeritakse faktidena. Arvan, et peame sügavalt analüüsima, mida öeldakse, kes ütleb ja siis tegema otsuse, kas tahame selle sees iga päev elada. Maailm on nüüd internetipõhine ja mõttevahetus leiab aina enam aset vaid sotsiaalvõrgustikes. Leian end paratamatult mõtlemast, et inimestel on raskem kui kunagi varem olla aus nii enda kui ka teiste vastu.

Kas otsus võtta film üles mustvalgena mõjutas kirjutamise protsessi?

Ei, üldsegi mitte. Ma pole kindel, kas kirjutamise ajal üldse olingi teadlik, et film tuleb mustvalge.

Mida tunned lõplikku varianti vaadates?

Tunnen suurt uhkust, et sain filmile oma osa anda. Lõplikku versiooni vaadates leidsin selle olevat ilusa, jõulise ja ääretult liigutava. Leian, et suurim kompliment Marttile ja kogu meeskonnale on see, et filmi esimest korda vaadates unustasin täielikult, mis filmis toimuma peab ning vaatasin seda, nagu ei oleks mul filmiga eelnevat kokkupuudet olnudki. Ma pole kaua aega suutnud sel moel end vaatajana unustada, olles veel ise teose kirjutamise juures olnud.

Kogesin, et režissööriga võib teha imelist koostööd, kui üksteist usaldatakse. Samuti mõistsin vajadust viibida paigas (juhul kui selleks võimalus tekib), millest olen kirjutanud. Ja et Eestis ei ole mägesid!

Kontrastid salakeeles

Millal Nathaniel filmi juurde tuli?

Martti Helde: 2015. aastal elasin pool aastat Pariisis, töötades ühe teise stsenaariumi kallal, mis lõpuks mitte kuhugi ei jõudnud. Viimasel päeval, Pariisist tagasi Eestisse tulles tekkis mul tunne, et tahaksin hoopis „Skandinaavia vaikust“ teha ja selsamal päeval kirjutasimegi Nathanielile. Filmi idee olin välja töötanud juba enne, kuid Pariisis oli töö sellega katki jäänud. Tahtsin teha filmi, mille rõhk on lõpus. Et tekitan pimedas kinosaalis istuvas vaatajas mingi emotsionaalselt laetud ruumi ja kõik on tegelikult teose lõpu teenistuses. Saatsin Nathanielile tõesti mõnesõnalise kirjelduse ideest ja struktuurist ja ka lühikese treilerilaadse lõigu, mille olin eelneval aastal koos näitlejate Rea Lesta ja Reimo Sagoriga idee katsetuseks üles filminud. Nathanielil oli tõesti vaid paar nädalat aega, nii et algne stsenaarium teostus väga lühikese aja jooksul.

Filmil on küllaltki iseäralik struktuur, kolmest rakursist jutustatud lugu. Kas püüdsite stsenaariumile ka erinevalt läheneda?

Analüüsisime päris palju, kas see järjestus, mis neil kolmel osal lõplikus filmis on, on kõige õigem lahendus või tasub meil sedasama vaikust veel mingist neljandast või viiendast nurgast vaadata. Kaalusime vahepeal olemasolevate perspektiivide aegruumi lõhkumist. Praegune film liigub ikkagi ajas lineaarselt, olgugi et perspektiiv vahepeal muutub. Kaalusime sisse tuua sündmusi, mis on tegelaste varasemast aegruumist pärit, ja ka tegelaste lisamist, kuid lõpuks leidsime, et vajame minimaalsemaid vahendeid, selleks et keskenduda vaikusele ja sõnadele, mis kahe tegelase vahel kõlavad. Võtete ja montaaži käigus loobusime paljudest teemaplokkidest, sest nägime, et sama materjal jõuab vaatajani kiiremini ja ka tekst muutus võtete käigus. Tekst, mille Nathanieli kirjutatust tõlkisin, muutus väga kirjanduslikuks, sest ma kirjutangi väga kirjanduslikult, ent näitlejal on seda raske esitada ja viimaks annavad näitleja loodud karakter, võttekoht ja valgus lõpliku kuju sellele, milline võiks üks lausejupp selles keskkonnas olla.

See kirjanduslikkus on üks filmi huvitavamaid aspekte.

Jah, minu arvates asetub „Skandinaavia vaikus“ kusagile kujutava kunsti, kirjanduse ja filmi vahepeale. Oma vormilt ei saa seda vahest tavaliseks mängufilmiks pidada. Ta on kiiksuga. Kui tegime filmi „Risttuules“,5 siis ütlesid kõik välismaalased, et eesti keel kõlab nagu luuletus. Laura Petersoni häälega tekstis oli midagi, mis oli välismaa vaatajale … super eksootiline! Olen alati üritanud filme teha nii, et need ei oleks pelgalt siinsele inimesele. Ka „Skandinaavia vaikuse“ puhul olen üritanud teha nii, et oleks midagi ka pilgule väljastpoolt. Soovisin, et see, mida näha, ja kirjavorm, mida samal ajal kuulda, oleks üks. On nii huvitav, et meil eestlastena on justkui mingi salakeel, millest ainult meie aru saame ja samal ajal kõlab see huvitavalt kõrvaltvaatajale, kes meie keelt sõnagi ei mõista. Väga paljud rahvad ei saa seda endale lubada!

Algselt plaanisid loo filmida sügisel ja värviliselt. Erines see tunnetus sellest, mis lõpuks ekraanile jõudis?

Jaa, need on kaks täiesti erinevat filmi. 2016. aasta novembris, kui võtetega alustasime, oli hästi ilus, selline sügisene tühermaa. Kõik kõrred olid maadligi ja lehed langenud – oli trööstitu, udune ja külm sügis. Järgmise aasta novembris tuli paks lumi maha. Me küll filmisime algul samal viisil edasi, kuid siis mõistsime, et kogu plaanitud visuaal, koloriit ja kontseptsioon ei toimi enam. Leidsime, et graafilisus, mis mustvalge pildiga tekib, kõnetab rohkem. Värvidel on omadus tähelepanu hajutada: tänu värvidele võib jääda vaatama seda, mida ei peaks. Mustvalgel on omadus vaataja tähelepanu fookuses hoida, eriti mis puudutab droonivõtteid. Need tundusid mustvalgena talvisel maastikul ainuõiged. Millalgi peab režissöör vastu võtma otsuse ja sellega edasi minema. Kui ilmastikuolud ja saatus annavad märku, et ei pea juhtuma nii, nagu olen mõelnud, siis lihtsalt tõstan käed üles ja annan alla. Heas mõttes! See projekt oli algusest peale mõeldud katsetuseks ja eksperimenteerimiseks. Võtame vastu julgeid otsuseid ja läheme nendega kaasa. Liiga kaua oma jonni ajada ei ole ka hea.

Nii palju kui ma olen teatriga kokku puutunud, tuleb looming seal mängulisuse kaudu. Filmis nõuab see mängulisus teatavat eeltööd, kõik peab olema täpselt ette planeeritud: keda täpselt platsile kutsuda, mis kell, mida filmida ja mis suunas. Kõik on sada protsenti varem valmis mõeldud ja loominguline vabadus on palju piiratum kui teatris. Teatris on kahekuuline prooviperiood, mis ongi mõeldud proovimiseks-katsetamiseks-mängimiseks-otsimiseks ja midagi tasub teatrist filmi kaasa võtta. Kõik mõtted, mis kirjutuslaua taga on tekkinud, ei ole kõige paremad. See vabadus ja kaasaminek on mu arvates väga oluline, ja mitte ainult mikroeelarveliste filmide, vaid igasuguste filmide puhul.

Sulev Keedus on öelnud, et teatritegemine on filmitegijale puhkus.

Ehk tõesti. Teater on nii teistsuguse spetsiifikaga. Kui „Vanameest ja merd“ tegin, siis liigutas mind, kui päris see kõik oli ja et näitlejad olid minu käsutuses kogu prooviperioodil. See oli mulle nii võõras, sest filmi tehes tean, et näitlejatega on hästi vähe aega. Võttegraafik on nii tihe ja on juba ette teada, et näitleja on justkui laenuks antud, aga teatris on prooviperiood hästi turvaline aeg, leidmaks seda õiget, mida väljendada tahetakse. Kui saaks neid põhimõtteid filmi rohkem üle tuua… Tegelikult on režissööri enda teha, kuidas ta vastava õhustiku loob. Mind õpetati ka filmikoolis, et on võtteperiood, mis kestab tavaliselt 30–45 päeva. Olen aastatega aru saanud, et mulle see formaat ei sobi. Mulle meeldib filme teha aeglaselt. Mulle sobib, kui filmin, ütleme, neli päeva, siis monteerin ära ja ehk kolme kuu pärast filmin veel midagi. Kahtlemata on selline filmimise viis paljudele produtsentidele väga kurnav, sest nad peavad kogu aeg projekti elus ja töös hoidma, ent arvan, et iga režissöör peab leidma töötamiseks oma viisi. 45 võttepäeva ei pea kõik juba psühholoogiliselt vastu. See on nii kurnav ja lõpus töö kvaliteet langeb, tegelikult kannatab kogu meeskonna töökvaliteet. Igaüks peab leidma oma viisi. Räägime tänapäeval ikkagi digitaalsest filmitegemisest, kus ei filmita enam lindile. Me saame platsil materjali kokku monteerida, mida kümme aastat tagasi teha ei saanud. „Skandinaavia vaikuse“ puhul oli meil samuti monteerija kogu aeg platsil, kes monteeris eelmise päeva materjali sealsamas kokku. Nägime kiiresti, mis meil filmitud materjalist on tekkinud ja minu arvates on selliste tehnikate kasutamine tänapäeval ainuõige. Saab kohe näha, kas on midagi puudu või ei toimi.

Produtsendiga on sul samuti vedanud.

Mul on vist kõikide produtsentidega vedanud. Nad kõik on olnud väga toredad ja hoolivad. Hea produtsent oskab peale arvutamise ka meeskonnaga väga hästi suhelda ja seda hoida. Mikroeelarvelise filmi puhul on need palgad … (muheleb) ka mikrod. Peab kasutama mingit muud valuutat, et minema ei kõnnitaks. Filmitegemine ei saa olla egoistlik. Peab leidma inimesed, kes jagavad ühesugust mõttemaailma ja looma säärase ruumi, kus on hea töötada. Sõnade ja tegudega tuleb seda ruumi üleval hoida kuni viimase momendini. Täna tuli meil Mick Pedajaga välja filmi nimilugu koos muusikavideoga, olime alustanud selle tegemist alles eile. See oli nagu mingi BFMi töö, mul pole ammu nii olnud, et 12 tundi järjest. Eile õhtul me veel filmisime. Me tahame luua ja meile meeldib luua. See tunne on tulnud filmikoolist kaasa ja seda tuleb hoida.

Rääkisid enne siinsest ja välisilmast. Mil moel need erinevad?

„Risttuule“ tagasiside erines piirkonniti üüratult. Prantslased on ääretult joviaalsed, ütlevad kohe, mida tunnevad ja nad on filmikultuurist täiesti läbi imbunud. Näita neile üht kujutist ja nad juba mõistavad, kust see tuleb. Nad oskavad filmi semiootiliselt hoopis teistmoodi tajuda kui eesti filmivaataja. Samal ajal uurib näiteks Türgi publik, miks näitan Stalinit negatiivse karakterina.

Mis siinset publikut puudutab, siis arvan, et Eesti keskmisel kinoskäijal on siiski vähene kultuurfilmi vaatamise kogemus. PÖFF on teinud suurt tööd meie kinopubliku harimisel, et mõistaksime, et filmimaailm ei koosne ainult Hollywoodi filmidest. Tegelikult on maailm täis uskumatuid filmitegijaid, kes jutustavad täiesti uskumatuid lugusid. Millegipärast võtab meie kinopublik väga kergelt hoiaku, mis juba eos blokeerib igasuguse kultuuritarbimise soovi. Eriti meie oma filmide suhtes, à la „tüüpiline eesti film“. See tuleb ju meie enda sõnastusest. Ma ei mõista sellist vastandumist. Miks me peame häbenema? Välismaal on meid juba ammu üles leitud ja hakatud aru saama, et selliseid filme me teemegi. Kui see on raske, keerulise struktuuri või teistsuguse ülesehitusega, siis minu meelest on see jumala äge! Poolakad teevad samuti väga veidraid filme, aga nad ei häbene seda. Soome filmil hakkas just siis hästi minema, kui võeti omaks selline absurdisoome huumor. Arvan, et siis, kui eesti publik hakkab eesti filmi armastama, mõistavad ka eesti filmitegijad, et nad ei pea olema keegi teine, vaid saavad teha just selliseid filme, nagu tahavad.

See saab alguse juba haridusest. Suhtumine kirjandusse ja filmi on väga erinev.

Peab nentima, et meie keskmise kinopubliku audiovisuaalse vormi lugemise oskus on väga nõrk. Küsisin kunagi ühelt koolidirektorilt, mitu raamatut ta nädalas loeb. Vastuseks sain, et kuus tuleb üks, heal juhul kaks raamatut. Küsimusele, mitu filmi ta kuus vaatab, sain vastuseks, et nädalas tuleb kaks ikka ära. See teeb siis kaheksa filmi kuus. Me õpime 12. klassini kirjandust: õpime kirjutama, lugema, kuidas teksti ülesehitust mõista. Ent me tarbime kohutavalt palju liikuvat pilti ja keegi ei õpeta meile, kuidas seda mõista ja tõlgendada. Kui õpetaksime lapsi juba varasest east, mil moel liikuvat pilti vaadata, et sellest aru saada ja kuidas mõista, kui meil ajusid pestakse, siis saaks ka meie publik teadlikumaks ja sooviks vaadata sisukamaid lugusid, nõudlikumaid filme. Kõik algab lugemisoskusest!

1 „Perched“, Liam Harris, 2016.

2 „Noughts & Crosses“, 2019.

3 Malorie Blackman, Noughts & Crosses. Random House, 2001.

4 Terminit writers’ room kasutatakse palgatud stsenaristide tiimi kohta, kes kõik tegelevad ühe käsikirjaga.

5 „Risttuules“, Martti Helde, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht