Tõde või tegu?

Veneetsia filmifestival pakkus hulgaliselt „tõsielusündmustel põhinevaid“ filme, mille kunstiline tase varieerub, ent auhinnad läksid enamasti teostele, mis neid väärisid.

MARINA RICHTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Veneetsia rahvusvaheline filmifestival 1. – 11. IX 2021.

See kirjeldus põhineb tõsielusündmustel. Filmikriitik läheb A-kategooria festivalile ja esimeses turvakontrollis teel akrediteerimispunkti rikub tema kohvri politseinik, kes rutiinselt tõmbab lukuotsa kiiresti ja energiliselt küljest lahti, nii et kohvri sisu laiali lendab. Filmikriitik teeb skandaali, karjub automaatidega kamba peale, istub siis tolmu sisse maha ja suudab vaid niuksuda: „Tehke see korda või muidu …“ Endal pole aimugi, mis see „või muidu“ endas sisaldama peaks. Kurnatusest hoolimata läheb teele ka tappev pilk ja automaadid on segaduses. Probleemi saadetakse lahendama viiene patrull. Tagasi tulevad nad „lahendusega“ – pakkide jaoks mõeldud kleeplindiga. Naispolitseinik läheneb talle relvas­tatuna ebakindla ja lähenemis­kindla naeratusega. Ta püüab filmi­kriitiku meeleolu leevendada julgus­tavate sõnadega: „Näed nüüd? Kõik on korras!“ Vastuseks teenib ta ära ehmunud pilgu ja sõnad: „Politsei kohta ilmselt parim.“

Tänavusel Veneetsia filmifestivalil nimetagem seda mu enda tõsielusündmustel põhinevaks filmiks, mille esi­linastus toimus väljaspool võistlusprogrammi väga piiratud publikule ja ilma igasuguse auhinnalootuseta. Saateks uudishimulikud pilgud ja finaal koos eluvajaliku topeltespressoga Leone d’Oros – baaris, mis ärkab ellu vaid Veneetsia filmifestivali ajaks ning teeskleb tõusikustaatust, kuna selle eest on võimalik näha vastas asuvat Palazzo Del Casinòd ja festivali punast vaipa. Tänavu polnud vaipa üldse näha, sest rahvusvaheliste staaride esilinastusele saabumise eel kogunevate fännide tõrjumiseks oli sinna püstitatud kõrge tara.

Asi toimis, kuid seetõttu nägi festivalikeskus välja nagu ümberehitatav ostukeskus.

Võib-olla oskaksid need fännid põhjendada tänavust ülearust helikopterite kasutamist. Võib-olla on kaheaastane COVIDi diktaadi all toimiv uus reaalsus mu meeli ähmastanud, aga ma ei mäleta, et Lidol oleks varasemal kümnel aastal nii palju koptereid kuulda-näha olnud. Ilmselt oli ühes neist ka Bennifer, kui otsustada selle kriiskamise valjuse järgi, mis „Viimase duelli“1 esilinastuse päeval õhku lõhestas.

Tõsi, ehe, mõlemat või kumbagi mitte?

Erinevalt mu madalaeelarvelisest tõsielu-lühifilmist politseinikega, mida ükski tervemõistuslik inimene vaatama ei läheks, kui seda just tema silme all etendama ei hakata, oli Veneetsias peaaegu igas programmis rohkelt filme, mis – nagu mõned täiesti jultunult väitsid – põhinesid märksa tähelepanuväärsematel tõsielusündmustel. Tulemused olid aga kõikuvad.

Kuldlõvi võitnud „Sündmus“ räägib Teise maailmasõja järgsest Prantsusmaast. 23aastane tudeng Anne (Anamaria Vartolomei) üritab aborti teha ajal, mil seadusega on see karmilt keelatud ja igat julget abilist ähvardab tõsine vanglakaristus.

Kaader filmist

Õnneks võitis neist kõige parem – Prantsuse lavastaja Audrey Diwani film „Sündmus“2 – festivali peaauhinna Kuldlõvi. „Sündmus“ on feministlik film, mis ei tekita ärritust ka keskmises güno­foobis. Võib-olla seepärast, et lugu on naise kirjutatud, põhineb naise kogemusel ja on seejärel naise lavastatud film, mille peaosas on naine, keda vaatab publik, kelle soost on sügavalt ükskõik. See tähendab: ei mingeid pisarakiskumistrikke, imetillukeste viiulite vingumist ega selgitavaid, heatahtlikke alltoone. „Sündmus“ põhineb prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ samanimelisel autobiograafilisel romaanil Teise maailmasõja järgsest Prantsusmaast, kus 23aastane tudeng Anne (Anamaria Vartolomei) üritab aborti teha ajal, mil seadusega on see karmilt keelatud ja igat julget abilist ähvardab tõsine vanglakaristus.

Siin kujutatakse kainestava äärmuslikkusega konservatiivset eluolu, kuid vaimu värskendavalt hoidutakse publiku reaktsioonidega manipuleerimisest. „Sündmuses“ kujutatakse aega sellisena, nagu see oligi, ja tehakse seda ilma peaosalise märtrioreoolita, halvustamata peaaegu üldse neid, kes tema teele takistusi veeretavad, kuigi osa ületamist vajavatest takistustest tekitab tõesti ka õudust. Vartolomei jäeti ebaõiglaselt ilma parima näitlejanna autasust, mis läks Laure Calamyle, kaks auhinda saanud filmi „Täiskohaga“ peaosa eest (lisaks ka parima lavastaja Kuldlõvi Eric Gravelile).

„Täiskohaga“ oleks vabalt võinud olla ka „tõsielusündmustel põhinev“, kuigi filmi alguses seda ei väideta, aga iga stseen on nagu lehekülg mõne paanikas oleva inimese päevikust – töökoht on kohutav ja sinna (ega koju tagasi) pole rongiga streikide tõttu võimalik jõuda. See on meeleheitliku/pettunud/kaotusseisus üksikema visuaalne päevaraamat.

Filmi kohta on raske midagi halba öelda, nagu ka Calamy etteaste kohta. Peategelast jälitab peaaegu terve filmi vältel operaator Victor Seguin. Naise nägu on meiega vastakuti enamiku ajast ja tema stress meile nii lähedal, et nakatab tahes-tahtmata meidki.

Nii suure tegelikkuse doosi juures, mida serveeritakse hirmutavalt tuttavates episoodides, tekib igatsus millegi leevendava järele, isegi kui see on võlts. Nali, koeratrikk, poodu kujuline puu. Mis iganes. Eric Gravel laulab meile kõrva lugu meie enda elust ja lisaks argieluprobleemidele saame ekraanilt topeltportsjoni sedasama. Aga ma poleks tahtnud sellest filmist ilma jääda. „Täiskohaga“ on peegel, millest tasub end vaadata. Kui mitte mingil muul põhjusel, siis kas või seepärast, et saada kinnitust tõsiasjale: on märksa hullemaid saatusi kui enda oma. „Eheda maailma“ moodustavad kodutuna, ahistatuna, näljas ja füüsilise vägivalla ohus elavad „tavalise elusaatusega“ inimesed.

Eric Gravel teab, mida teeb (kuigi Vartolomei näisnäitleja auhinnast ilmajätmise tõttu tahaks ta siiski välja vilistada). Ma pole kindel, kas sedasama saab väita ka Stefano Mordini ja tema puise filmi kohta, mis kujutas Itaaliat 1975. aastal raputanud Circeo veresauna. Väljaspool võistlust linastunud „Katoliku kool“3 peaks rääkima kahe tüdruku röövimisest, vägistamisest ja tapmisest privilegeeritud Rooma perekondadest pärit kolme tudengi poolt. Peaks, aga tuhkagi, sest algmaterjaliks olnud 1200-leheküljelisest raamatust – autoriks Edoardo Albinati, kes kurjategijatega koos koolis käis ja põhjalikule uurimistööle raatsis aega kulutada – on järele jäänud ainult pinnapealne sissevaade kooli puutumatu eliidi ellu.

Teismeliste perekonnad ja äärmiselt maskuliinne macho-süsteem, mida toidavad misogüünia ja homofoobia, peaksid justkui pakkuma põhjenduse, miks neist „korralikest kodudest“ lastest koletised said. Justkui poleks sadu teisi headest peredest poisse, kellel pole imekombel pähegi tulnud kedagi vägistada või tappa.

Ähmaseks jääb ka see, milline oli seos katoliku kooli ja traagilise sündmus­ahela vahel, ning on raske mõista Mordini ja stsenaristide taotlusi. Üks on selge: kogu sellele meeste draamale keskendumise ja kõrvaltegelaste ülekülluse juures ohvrid peaaegu ununevad. Donatella Colasanti (Benedetta Porcarolli) ja Rosaria Lopez (Federica Torchetti) libisevad ekraanil meie silme eest mööda ja neid ei tutvustata meile nagu kord ja kohus, rääkimata nende tundma õppimisest. Arvesse võttes, millest film justkui rääkima peaks, on see üdini vale.

Kui „Katoliku kool“ oleks telesari, maanduks see Netflixis kusagil „Suurte väikeste valede“ ja seriaali „Kuidas mõrvast puhtalt pääseda“4 vahel. Kumbki neist ei põhine tõsielusündmustel.

Tõde ja vale roostes raudrüüs

„Viimane duell“, järjekordne võistlusprogrammiväliselt linastuv, tõsielusündmustel põhinev teos räägib ajaloo kõige muljetavaldavamast mullet’ist, kuigi on väidetud, et hoopis millestki muust. Minu väite kummutamiseks tuleb lugeda filmi aluseks olnud tõsieluteost, mille kohandasid Ridley Scottile ja kinolinale Matt Damon, Ben Affleck ja Nicole Holofcener. See oli Veneetsia lõpufilm ja ma tunnen end tõesti väga ebaoriginaalsena, kui kordan paljude filmi näinute sõnu, aga, uskuge mind – pole just kerge sisule keskenduda, kui Matt Damon kõnnib ringi nagu Tiigrikuninga Joe Exoticu eellane, kes vehib raudrüüsse riietatuna teravate metallesemetega.

Pettumust tõsiasjast, et selle lummavalt koleda soengu kättemaksuhimuline autor-juuksur filmis üles ei astu, tuleb muidugi lugeda isiklikuks, ent küsimus, millist kurja peaks elus tegema, et selline karistus välja teenida, lööb mu kujutlusvõime ereda leegiga põlema.

Ja üleüldse, Ridley Scotti keskaegse draama puhul võibki rääkida soengute kinnismõttest. Teiste peategelaste muudetud välimus on vaata et sama meelelahutuslik: Ben Afflecki blondeeritud pea ja heledad vuntsid kroonivad tema ebausutavat osatäitmist pervo, krahv Pierre d’Alençonina, kelle karisma tuletab meelde Alan Rickmani Nottinghami šerifit. Rickmani stilist paistis omakorda olevat vaimustuses 1980ndate aastate briti popbändidest.

„Viimane duell“ toimub XIV sajandi Prantsusmaal, ja kuigi see algab väga ridleyscottilikult muljetavaldava duelliga Jean de Carrouges’i (Matt Damon) ja Jacques de Gris’ (Adam Driver) vahel, ei arenegi film märulist kantud, veriseks mölluks. Rüütlid on küll mõnda aega asja kallal ja mõõdavad teineteise piikide pikkust, aga õige peatselt hakkab lahti rulluma filmi põhilugu, mis on küll olemuselt väga maskuliinne, aga mitte füüsilises, vaid psühholoogilises plaanis.

Film on inspireeritud Eric Jageri tõsieluraamatust „Viimane duell. Tõsilugu kuriteost, skandaalist ja mõõduvõtust kahevõitluses keskaegsel Prantsusmaal“,5 kus kirjeldatakse Prantsusmaa viimase seadusliku duelliga seotud sündmustikku. Duelli kiitis heaks kuningas Charles IV (lõbustav Alex Lawther) aastal 1386, ja oli põhjustatud Marguerite de Carrouges’i (Jodie Comer) tõstatatud vägistamissüüdistusest de Gris’le.

Lugu räägitakse kolmes episoodis, igaüks erineva tegelaskuju perspektiivist – Jean, Jacques ja Marguerite. Näeme täpselt samu sündmusi igaühe vaatenurgast, eriti jääb meelde viimane, mis oma eelnevatega kontrastis oleva energia tõttu on kõige usutavam. Esimesed kaks ülestunnisust on nii feodaalsed kui võimalik ning mehi huvitavad rohkem omandiküsimus ja enesestmõistetav õigus naist magatada kui naise arvamus, rääkimata emotsionaalsetest ja füüsilistest kannatustest. Iga loo esituse nüansirikkus tuleneb tõsiasjast, et need on kirjutanud eraldi eri autorid Damon, Affleck ja Holofcener, kes panid kirja Marguerite’i meelekujutuse juhtunust.

Scott ei ole südamega asja juures ja seda on tunda, aga kui on käes keretäie andmise aeg, on ta jälle nagu kala vees. Lahingustseenid jäävad meelde kõige kauemaks, kuna nendes sisaldub kõik see, mille järgi Scotti kõige paremini tuntakse. See aga omakorda lahjendab loo mõtet, mis lahingute, sõjaõhutamise ja duellide kõrval kahvatub. „Viimane duell“ on Ridley Scotti seni kõige segadusse ajavam film, kuigi sel õnnestub köita tähelepanu kuni lõpuni, pakkudes filmi vältel vaheldumisi nii meelelahutust kui ka ärritust. On mõneti lohutav, et Scotti tunnustati Veneetsias kogu tema töö eest, kui talle anti Cartier’ „Au filmitegijale“ (Glory to the Filmmaker) auhind, pühendatuna isikule, kes on filmikunsti andnud eriti omanäolise panuse.

Karm tõde

Liiga suures koguses kosmeetiliselt ilustatud tõtt võib väsitada ja nii on lood ka sündmuste üdini tõepärase kujutamisega, kui just pole kedagi, kes vastu vaidleks. Peaaegu täpne on see väide poola režissööri Jan P. Matuszyński võistlusfilmi „Jälgi jätmata“6 puhul. Tuleb tunnistada, et minu läbinisti pooldav suhtumine sellesse filmi võib olla subjektiivne reaktsioon millelegi, mis on kõigi endise idabloki elanike ühismälus olemas, maailma vaatajaskonnale võib filmi lugu mõjuda kafkalikuna. Teisalt ei saa kuidagi eitada filmi suurepärast tehnilist teostust alates operaator Kacper Fertaczi 16 mm kaameraga üles võetud pildist kuni Paweł Jarzębski muljetavaldava kunstnikutööni, grimmi ja kostüümi­deni, mis toovad meelde 1980ndad oma unenäoliste ja samas ka depressiivsete värvidega.

„Jälgi jätmata“ on lugu 1983. aastal aset leidnud kuriteojuhtumist, kui kuus Poola politseinikku peksid Varssavis surnuks Grzegorz Przemyki. Noormehe parim sõber Jurek Popiel (Tomasz Ziętek) oli aga sündmuste ajal politseijaoskonnas.

Kaader filmist

„Jälgi jätmata“ räägib 1983. aastal aset leidnud kuriteojuhtumist, kui kuus Poola politseinikku peksid Varssavis surnuks Grzegorz Przemyki, dissidendist luuletaja Barbara Sadowska (Sandra Korzeniak) poja. Sellest ka filmi pealkiri, mis viitab ühe politseiohvitseri antud korraldusele oma lintšivatele kolleegidele: nad pidid Przemykit peksma nii, et pärast ei oleks võimalik jälgede järgi midagi tuvastada. Osaliselt (aga mitte peamiselt) selle „ettevaatliku“ meetodi tõttu järgnes juhtumile pikk ja vaevaline kohtuprotsess. Kõik sai alguse vaid väikesest mässumeelsuse väljendusest, kui poiss keeldus käsu peale esitamast oma isikut tõendavat dokumenti. Võimude ainus probleem oli see, et juhtumil oli ka pealtnägija, kes oli valmis tunnistusi andma: Przemyki parim sõber Jurek Popiel (Tomasz Ziętek), kes oli sündmuste ajal samuti politseijaoskonnas.

Matuszyński keskendub juhtumi järelmõjule – kommunistliku partei karmidele meetoditele, mis võeti kasutusele vältimaks tõe ilmsikstulekut, kontrollides meediat ja ähvardades võimalikke peavalutekitajaid, ennekõike Jurekit.

Faktide võltsimine oli valitsusele elulise tähtsusega. Sadowska poja mõrva ülestunnistamine võis põhjustada plahvatuse, kuna perekond oli tihedalt seotud „Solidaarsuse“ liikumisega. Kõrgeimad võimukandjad kartsid ülestõusu, mis võinuks olla ka tõestuseks partei vähenevale toetusele Poola kodanikkonna hulgas. Kõik tarvitusele võetud meetmed ei suutnud aga ära hoida suurt rahvakogunemist, kui Przemyki matusele tuli 20 000–60 000 inimest.

Peaaegu kolmetunnine kassi ja hiire mäng annab vaevu aega hinge tõmmata. Suurem osa pingest tekib siis, kui keskendutakse kulissitagustele meestele – suurele hulgale salajastele riigiteenistujatele, kes hauvad oma plaane vastavalt siseministri Stanisław Kowalczyki (Tomasz Kot) paika pandud strateegiale.

Tuleb öelda, et näidates poliitiliselt välja koolitatud politseimasina toimimist, kaotab film oma punase lõnga ja Sadowska ning Popieli seos ähmastub, kui filmi fookus liigub ohvritelt kurjategijatele, ja kannatajad kahvatuvad ses võrdluses.

Tõde päevavalgele

Kallid uuriva ajakirjanduse teemalised filmid, ma olen teid taga igatsenud! Tom McCarthy „Päevavalgele“7 oli viimane tõsine katsetus selles žanris. Selle olukorra muutis Veneetsia võistlusprogrammi kõige pikem film, Erik Matti „Tööpostil. Puuduv 8“.8 Kuigi film linastus festivali lõpuosas juba ära kurnatud publikule, jäi see meelde ühe kõige terviklikuma tööna oma huvitava narratiivi, tasakaalustatud tempo ja paraja hulga põnevusega, et uudishimu kogu filmi vältel üleval hoida.

Kolme ja poole tunnine kestus on muidugi paras katsumus, aga hea uudis on see, et kuueosaliseks minisarjaks jaotatuna on seda võimalik alates eelmisest nädalast vaadata ka HBO voogedastuses.

Taas tõsielusündmustel põhinevas (kuigi kõigi tegelaste nimed on muudetud) filmis juhib Matti tähelepanu ühele Filipiinide suuremale probleemile – paljude inimeste „kadumisele“ (loe: tapmisele), kes on viimastel kümnenditel julgenud režiimile vastu astuda. Matti ei keeruta, teisalt ei suuda ta ka hoiduda vaatajaga manipuleerimisest. Umbes nagu filmi eelmise episoodi „Tööpostil“9 puhul, mille on samuti kirjutanud Matti partner Michiko Yamamoto, kelle peenhäälestuse tunnetus lubab meil selgelt aru saada, kes ja miks on pahategude taga isegi siis, kui kujutatakse paljusid sündmusi korraga toimumas.

„Puuduv 8“, kus on rohkelt korraga toimuvat tegevust, on selle musternäide. Olemuslikult on see lugu sellest, millega peab riskima sõltumatu ajakirjandus tõe paljastamisel. Ja ka võimukatest poliitikutest ning nende käsilaste võrgustikust, mis enamasti koosneb politseinikest, kes lasevad vajaduse korral vangi ajutiselt vanglast välja, et see räpase töö ära teeks, ning suhtekorraldusaparaadist, kel on väljamõeldud lugude fabritseerimisel suur kogemus.

Filmi poliitilised mängud võivad küll olla universaalsed, aga „Tööpostil. Puuduv 8“ on näidatavate kuritegude poolest üdini Filipiinide lugu. Näitleja John Arcilla võitis parima näitleja Volpi karika algselt korruptiivse ajakirjaniku Sisoy Salase kujutamise eest, kes saab oma eksimuste ulatusest aru alles siis, kui tapetakse ta parim kolleeg ja sõber Arnel ning tema kaheksa-aastane poeg.

Veneetsia filmifestivali tänavune valik kinnitas vana tõdemust, et elu on kummalisem kui väljamõeldis. Näha oli tervet hulka suurepäraseid filme üldmõistetavatel teemadel ja sellest tulenevalt võib neile ennustada ka edu maailma kinodes. Võib-olla on meil selle filmivärgiga tõsi taga?

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Last Duel“, Ridley Scott, 2021.

2 „L’événement“, Audrey Diwan, 2021.

3 „La scuola cattolica“, Stefano Mordini, 2021.

4 „Big Little Lies“, 2017–2019; „How to Get Away with Murder“, 2014–2020.

5 Eric Jager. The Last Duel: A True Story of Trial by Combat in Medieval France. Ramdom House, 2004.

6 „Zeby nie bylo sladów“, Jan P. Matuszynski, 2021.

7 „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015.

8 „On the Job 2: The Missing 8“, Erik Matti, 2021.

9 „On the Job“, Erik Matti, 2013.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht