Töökus. Tasakaal. Silmakirjalikkus?

„Töökus, tasakaal, ustavus“ ilutseb tehase Blanco Kaalud seinal. Kõik, mis töökeskkonnas pealtnäha ideaalne, mureneb situatsioonikoomika ja Blanco silmakirjalike tegude tõttu kiiresti koost.

PILLERIIN RAUDAM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Hea boss“ („El buen patrón“, Hispaania 2021, 120 min), režissöör-stsenarist Fernando León de Aranoa, operaator Pau Esteve Birba, helilooja Zeltia Montes. Osades Javier Bardem, Manolo Solo, Almudena Amor, Óscar de la Fuente, Sonia Almarcha jt.

Firmal Blanco Kaalud on äärmiselt hästi läinud. Lausa nii hästi, et võisteldakse kahe teise ettevõttega auhinna nimel, mis antakse tipptasemel tegevuse, hea juhtimise ja läbipaistvuse eest. Firma juht Blanco (Javier Bardem) teatab oma töölistele, et lähipäevil saabub tehasesse hindamiskomisjon (see võib juhtuda ükskõik mis hetkel). Nagu ta ise korduvalt mainib, ei ole tema firmas tegemist kolleegide, vaid pigem tema poegade ja tütardega – ollakse suur kokkuhoidev perekond. Blanco elu teevad aga raskeks äsja vallandatud tööline, kes on kõigeks valmis, et oma töökoht tagasi saada (ka päevade viisi tehase ees telkima), noor kaunis praktikandineiu Liliana (Almudena Amor) ning tööline, kes pereprobleemide tõttu juba mitmendat korda kaaludele valed osad tellib. Blanco koduseinal on aga auhinnale juba vaba koht tehtud.

Avakaader viib vaataja pimedasse parki, kus noorte kaklus kulmineerub politsei sekkumisega. Äkitselt leiame end valgusküllases tehases, kus Blanco „oma perekonnale“ auhinna nominatsioonist teada annab. Vormilt nädalapäevadeks jaotatud loos sekkub edu ihalev Blanco „hea bossina“ järjest enam töötajate eraellu ning satub oma silmakirjalikkuse tõttu järjepanu totratesse olukordadesse, mis lähevad järjest piinlikumaks. Situatsioonikoomikale omaselt on kõik tegelased ehk kakluseosaline, noor praktikant, tehase ees streikiv mees ning perekonnamuredega tööline ühel või teisel moel üksteisega seotud. Nad kõik teevad Blanco elu raskeks sel ühel nädalal, kui kõik võiks kulgeda sujuvalt. Lugu on humoorikas ning vaataja teab sageli rohkem, kui tegelased ekraanil – dramaatilise irooniaga on seda filmi tembitud mõnuga. Vaataja pannakse koos Blancoga piinlema ning sel on kahtlemata oma võlu. Fernando León de Aranoa on oskuslikult filmi pinget toonud: aeg surub peale, Blanco eesmärgid ootavad täitmist ning küsimused ripuvad õhus kuni viimase minutini. Režissöör on pildunud vaataja teele väikseid detaile, mis edaspidi kontekstis ja uues valguses avanevad. Aranoa on kahe tunni vältel hoidnud loo tempokana ning film naerutab publikut meisterlikult.

Tehase väravas seisvad kaalud, millest Blanco igal hommikul tööle tulles mööda sõidab, on loo metafoor. Iroonilisel kombel on Blancole pinnuks silmas needsamad kaalukausid sissesõidu juures. Need ei taha kuidagi ühel joonel püsida: kord istub lind peal, kord on sinna sattunud muu ollus. Alati on need natuke viltu. Omaenda paigast nihkunud moraali suhtes on Blanco aga pime. Pealtnäha on tegemist ideaalse ülemusega: ta on professionaalne, töötajate suhtes empaatiline, kompetentne. Blanco on selline boss, kes palub töötajatel oma muredest rääkida. (Kui mõni pakkumist tõsiselt võtab, siis muidugi möönab, et päris kõigest pole ka vaja rääkida). Kaalukauss on Blanco kasuks kaldu ka ta oma suhetes: tema on see, kelle käes on võim. Seda seni, kuni silmapiirile ilmub (täpsemini tootmistsehhi) noor ning esmapilgul süütu praktikant Liliana. Alguses on kaks tegelast ka füüsiliselt eri tasandil: Blanco piilub Lilianat ülevalt kontorist ning naine saadab talle üles flirtivaid pilke. Liliana, kes alguses, naeratus suul, suure bossi iga sõna kuulab ja naiivselt talle alt üles vaatab, osutub hiljem justkui Blanco naisversiooniks. Viimaks ometi on Blanco vastas keegi sama edukeskne ning peatamatu kui ta ise. Blancolegi märkamatult on kaalukausid järsku ühele joonele liikunud, sest Liliana tõestab end võrdväärse vastasena. Just tasakaalu, et keegi on temaga võrdne, Blanco ei salli.

Edu ihalev Blanco (Javier Bardem) sekkub „hea bossina“ järjest enam töötajate eraellu ning satub oma silmakirjalikkuse tõttu järjepanu totratesse olukordadesse, mis lähevad järjest piinlikumaks.

Kaader filmist

Javier Bardem, kes pälvis tänavu rolliga filmis „Ricardode elu“1 parima mees­osatäitja nominatsiooni, teeb kirka rolli. Näitleja grimmist rääkimine on küll tänamatu töö (peaks ju jälgima näitlemist), ent Bardem on hallipäise bossina peaaegu äratundmatu ja juba see mõjub kohati koomiliselt. Tema kehastatav karjäärihimuline mees on kord heasüdamlik ülemus, siis aga kalk tüüp, kes on valmis kõik oma teelt pühkima. Tema maniakaalsus mõjub ühtaegu veenvalt ning humoorikalt. Blanco pole meeldiv tegelane, kuid on nauditav vaadata, kuidas ta endale järjest sügavama augu kaevab. Silmapaistva rolli teeb Bardemi kõrval Almudena Amor, kelle kehastatud praktikant Liliana Blanco kaalukausid tõsiselt kõikuma lööb. Seni väiksemaid rolle teinud ning avalikkusele võrdlemisi tundmatu Amor tegi 2021. aastal Hispaania filmimaastikul suure läbimurde märkimisväärse rolliga lausa kahes sealse publiku palavalt oodatud filmis: peale „Hea bossi“ ka filmis „Vanaema“2. Liliana osa tõi talle ka Goya ehk Hispaania filmiauhinna nominatsiooni parima uue naisnäitleja kategoorias. „Head bossi“ on põhjust juba Amori tõttu vaadata, kuna arvatavasti saab teda tulevikus kinoekraanil veel näha.

„Head bossi“ iseloomustab värviline, ent naturalistlik visuaal. Detailide ja riideesemete paigutus ja värvivalik mõjuvad kaalutletult ning kohati võib aimata lausa Wes Andersonilt eeskuju võtmist. Maailm, kus Blanco süüdimatult tegutseb, on valgusküllane ning heledates toonides. Ööklubi, kus kiusatused selle mehe teelt kõrvale ähvardavad tõmmata, eristub aga terves filmis selgelt. Helgus on vahetatud hämaruse ning neoontulede vastu, kuid eks kõige raskemad moraalsed dilemmad tulegi lahendada sageli ööpimeduses.

Läbimõeldud visuaali täiendab muusika, mis pakub vaheldust ning lisab tegelaste heitlustele tubli annuse emotsiooni. Filmi lõpus kõlanud Nina Simone’i „Feeling Good“ pani alguses küll kulmu kergitama, ent tundus varsti loogilise, kuigi iroonilise valikuna. Sõnad „It’s a new dawn, It’s a new day, It’s a new life. For me. And I’m feeling good“ iseloomustavad mitte millegi ees taganevat Blancot hästi. Kui oled andnud endast kõik, siis miks mitte end hästi tunda? Isegi siis, kui see on tulnud kellegi teise valu hinnaga.

Fernando León de Aranoa on mänginud tasakaaluga mitmel tasandil. Kui kaugele võib üks ülemus firma edu nimel oma töötajate eraelus minna? Kust läheb piir hea ja kurja vahel? Miks on nii, et kõike tasakaalus hoida püüdes hakkab kõik nagu kiuste viltu vajuma? Fernando León de Aranoa on toonud ekraanile meisterlikud näitlejatööd ning leidlikult jutustatud loo. „Hea boss“ on kerge vaatamine ning kui see ka naerma ei aja, siis muigama võtab kohe kindlasti.

Hispaania esitas „Hea bossi“ tänavuseks Oscari kandidaadiks rahvusvahelise filmi kategoorias. Komöödia jõudis välja ka lühinimekirja, ent nominentide hulgast jäädi paraku välja.

1 „Being the Ricardos“, Aaron Sorkin, 2021.

2 „La abuela“, Paco Plaza, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht